Saarte Hääl 26.01.2007
Autor: Urmas Kiil
Täpne aasta, millal ehitati maja, kus praegu asub Kuressaare politseijaoskond, pole teada. Teada on, et see maja on kantud 1792. aastal avaldatud Kuressaare plaanile, mis omakorda on 1786. aasta linnaplaani kohandatud variant.
1786. aastal oli praeguse politseimaja (Lossi tänav 7) omanik Karl von Güldenstubbe, kes viis aastat hiljem (1791) ostis endale Lööne mõisa. 1803. aastal abiellus tema tütar Karl von Buxhoevedeniga ja nii läks mõis XIX sajandi teisel poolel koos Kuressaares Lossi tänav 7 asunud majaga Buxhoevedenite perekonna valdusse.
Lossi 7 – Lööne koda
1784. aastal asus kubermangu pealinnast Riiast Kuressaarde elama Liivimaa viitsekuberner Balthasar von Campenhausen, kellest sai Saaremaa asehaldur.
Tema siinoleku 14 aasta jooksul toimusid suured muutused nii linnas kui ka maal – muuhulgas tihenes tookordse ühiskondliku eliidi läbikäimine. Et talvisest seltsielust osa saada, hakkas maa-aadel Campenhauseni algatusel endale linna maju ehitama, mistõttu Kuressaare välisilme oluliselt paranes.
Pärimuse järgi hakati neid maju nimetama kodadeks (saksa keeles das Haus). Tavapäraselt kasutati seda sõna koos mõisa nimega. Nii saigi praegune politseimaja nimetuse Lööne koda, sest hoone oli Lööne mõisniku omand.
Siinjuures oleks huvitav märkida, et Mandri-Eesti linnades – näiteks Rakveres, Võrus, või Viljandis – puudus traditsioon eristada maa-aadlike linnaelamuid teistest hoonetest mingi kohapeal väljakujunenud sõnaga. Seega võib oletada, et selline tava on iseloomulik ainult Kuressaarele.
Tema Imperaatorliku Kõrguse külaskäik
Tundub, et Lööne koda kujunes Kuressaare seltsielu üheks keskuseks. Majas oli suur saal, mis olevat olnud teistest ruumidest ligi meetri võrra kõrgem ja seetõttu mõjunud eriti pidulikuna. 13. mail 1804. aastal korraldati just Lööne kojas Saaremaad külastama tulnud Vene tsaari Aleksander I (valitses 1801-1825) auks suurejooneline ball.
Väidetakse, et keset balli olevat kuller toonud tsaarile Napoleoni kohta käiva teate. Tõenäoliselt oli tegemist Prantsuse senati otsusega kuulutada Napoleon pärandatava võimuga keisriks (taoline sündmus leidis tõepoolest aset 1804. aasta maikuus).
Otsus oli tolle aja Euroopa poliitikas niivõrd oluline, et tutvunud teatega, lahkus Aleksander I koos nõuandjatega poole peo pealt ballisaalist ja siirdus rüütelkonna hoonesse, kus ta ööbis (praegu asub selles majas Saare maavalitsus).
Balli ajaks oli Lossi tänav 7 maja ette kinnitatud suur täht A. Hiljem olevat täht A maalitud rõdu keskel asuvale kartušile ja see olnud seal nähtav veel ka 40 aastat hiljem.
Keisri saal
Praegust politseimaja on oma kohalolekuga austanud veel üks tsaariperekonna liige. Nimelt elas siin 1885. aastal suurvürst Vladimir (tema eluaastad olid 1847-1909 ja ta oli tsaar Aleksander II poeg ning tsaar Aleksander III vend) koos oma naise suurvürstinna Maria Pavlovnaga (eluaastad 1854-1920). Mälestuste kohaselt hakati Lööne koja suurimat saali pärast seda Keisri saaliks nimetama.
Bergmannide valdus
Nagu eelpool juba mainitud, läks Lööne koda XIX sajandi teisel poolel Buxhoevedenite perekonna valdusse. 1909. aastal müüs Egon von Buxhoeveden maja (siis oli selle aadressiks Lossi tänav 5) 8000 rubla eest Karl Bergmannile (1864-1957), kes oli tuntud ehitusettevõtja, linnavolinik, Saarte Ühispanga direktor, Soome konsul ja populaarne seltskonnategelane. Ta abiellus Emilie Mülleriga ja sellest kooselust sündis tütar ning kuus poega.
Karl Bergmann hakkas maja põhjalikult rekonstrueerima, mis olevat läinud kallimaks kui selle ostmine ja pikaajalisemaks, kui esialgu kavandatud. Bergmanni perekond kolis majja alles viis aastat hiljem – 1914. aasta juunis, see on vahetult enne I maailmasõja puhkemist.
Kunagi härrastemajaks ehitatud hoones tehti põhjalik remont. Ülemise korruse eluruumid ehitati ümber kaheks korteriks, millest suurem jäi Bergmannide perekonna kasutada. Paremas tiivas olnud väiksem korter üüriti välja Saaremaa ühele paremale fotograafile Nikolai Königsfestile (1872-1949), kes jäi siia elama kuni 1940. aastani.
Maja polüfunktsionaalsus
Maja alumisel korrusel jätkas ka Bergmannide ajal tegutsemist kellassepp, töötas pagaritöökoda ning seal asusid ka majaperemehe oma kontori- ja kaupluseruumid.
Kellassepaks oli Juhan Maripuu, kelle töötuba olevat juba 1905. aastal olnud sotsiaaldemokraatlikest ideedest haaratud tegelaste kokkusaamiskohaks.
Pagareid käis siit läbi mitmeid. 1920. aastate esimesel poolel reklaamis ajalehtedes oma kondiitriäri R. Okk. Seejärel kuni 1932. aastani oli siin B. Kooremi pagariäri, tema järel tuli E. Loggeri ning lõpuks E. Uusma kondiitri- ja pagariäri.
Lossi tänav 7 hoones leidsid endale ruumi veel mitu poodi ja kontorit. Enne I maailmasõda asus siin Kristomanni toidupood.
Koppel & Hennecke pidasid siin oma koloniaal- ja veinikauplust enne I maailmasõda ning lühikest aega 1920. aastate alguses. Sama kümnendi keskel kauples Traustel mitu aastat saapavabriku Union jalavarjudega. Ajavahemikus 1918-1920 leidsid hoones endale ruumid Petrogradi-Riia kommertspanga Kuressaare osakond, Eesti Tulekindlustusseltsi agentuur ja Karl Palki “kirjatööde osakond”.
1923. aastal ehitati majja kaupluseruume veelgi juurde. Bergmann ise tegeles raua- ja ehitusmaterjalide müügiga. Tema kaupmehekarjäär sai alguse Oskar Wildenbergi majas (endise Edu kaupluse hoone), kus ta ka korterit üüris. 1917. aasta suure tulekahju ajal sai see maja tugevasti kannatada ja Bergmanni kaubatagavara hävis.
Kuid juba järgmisel aastal avas Bergmann poe uuesti, nüüd juba Lossi tänav 7 asuvas majas.
Bergmannid lahkusid Saaremaalt 1939. aasta oktoobris, mil Adolf Hitler baltisakslased kodumaale (nach Vaterland) kutsus. Pärast juunipööret 1940. aastal anti maja Nõukogude sõjaväelaste käsutusse.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti