Eesti Postmargi poolt on 1997. a. välja lastud postmargiseeria Baltikumi Iidsed Laevad, kus ühe ainulaadsema ja vanima laevana on kujutatud ka meie Maasilinna laev
See on Eesti ajaloolistest laevadest seni vanim, mis leitud.
Selle laeva ehk õigemini selle vraki avastasid Meremuuseumi allveearheoloogiaklubi "Viiker" sukeldujad Väikese Väina kaldal asuva keskaegse Soneburgi ehk Maasilinna ordulossi välisreidi vetest 1985. aastal. Kaks aastat hiljem toimetati vrakk Orissaare jahtklubi lipiteed kasutades kaldale. Samasse Illiku laiule püstitati ka ajutine ehitis, mille otstarve oli vrakile kaitse ja konserveerimistingimuste tagamine.
Hoonesse kokkukuhjatud leiumaterjali on muuseumi allveearheoloogia osakonna töötajad üsnagi põhjalikult uurinud, kuid lõplik teaduslik töö saab toimuda vaid oluliselt avaramates tingimustes koos laeva rekonstrueerimisega
Siiski on esialgne uurimine tuvastanud, et alus oli suure tõenäosusega ehitatud Saaremaal 1550. aasta paiku. Ehituslikult võib alust pidada väga sarnaseks Soome haaksi või Rootsi haxe tüüpi transpordilaevaga.
Ent kas ei võiks see olla ehk ajalooline Eesti Väinamere uisk näiteks?
Niisiis ongi Maasilinna vrakk ainus tänapäevani säilinud keskaegne ning ühtlasi ka vanim eestlaste laevaehituskunsti näidis.
Nüüd tekib kindlasti ka küsimus, kas on vraki juures täheldatud mingeid erijooni, mis õigustaksid selle säilitamist ning edaspidist uurimist? Selle küsimuse puudutamine on aga vanema laevaehituse uurijaile juba sulaselge rõõm.
Juba vraki pealiskaudsel vaatamisel tabab silm vähemalt kolm niiöelda "normist kõrvalekaldumist":
-esiteks on laeval kahekordne erisüsteemne välisplangutus. Õhukesele klinkerplangutusele on peale löödud kaks korda paksem tugev karveel. Moodus, kuidas seda on tehtud, on omaette põnev teema;
-teiseks on laeval täiesti erilaadne kiilu konstruktsioon mille juures kiilu ja laeva põhjakaarte vahele jääb terve laeva pikkuses ca 20 cm sügavune pilsikaev. Sellise keerulise ja samas ka tugeva konstruktsiooni analoogi ei teata Läänemere basseinis ega ka mujal;
-kolmandaks köidab tähelepanu keerukas vöörtäävi ja kiilu ühendusviis kahe tapi abil. Oskuslikult on täävi toetuseks ära kasutatud kiilupuu looduslik kõver harupuu juur.
Juba need kolm tavalisest laevaehitustraditsioonist kõrvalekaldumist teevad vrakist tähelepanuväärse leiu, lisades tulevikus koostatavasse Läänemere meresõiduajaloo kapitaalteosesse vähemalt paar köitvat lehekülge, kui mitte rohkem.
Kui me tahame aga leida vastust küsimusele, kas Maasilinna laev oli keskaegne uisk või mitte, kui tahame Läänemere meresõiduajaloo Eestile reserveeritud puhtad leheküljed täis kirjutada, siis peame lahendama laeva uurimise ja säilitamisega seotud probleemid.
Eesti Meremuuseum soovib 16. sajandist pärit Maasilinna laevavraki Saaremaalt ära viia, kuna ligi veerandsajandi jooksul pole saarlased suutnud vraki eksponeerimiseks võimalust leida.
"Meremuuseumil on kavas hakata laevavrakki näitama järgmisel aastal Tallinna lennusadamas avatavas endises vesilennukite angaarikompleksis, millest kujuneb omamoodi laevade ja merendusega seonduva militaartehnika muuseum," rääkis Meie Maale Eesti Meremuuseumi direktor Urmas Dresen.
Tema sõnul avatakse muuseum järgmise aasta 14. juulil ning Maasilinna laevavrakil oleks seal keskne roll.
"Seni on laevavrakk seisnud avalikkusele nähtamatuna Illiku laiul ajutises kuuris, kuid see ei peaks sugugi niimoodi olema," osutas Dresen. "Viimati, kui käisin seal olukorraga tutvumas, oli seis suhteliselt kehv, sest vrakk hävineb pisitasa ka kuuris seistes."
Urmas Dresen on meremuuseumile kuuluva Maasilinna laevavraki võtnud eriliseks südameasjaks ka seetõttu, et juhtis ise 1986. aastal laeva avastamise ja väljatõstmise ekspeditsiooni.
Orissaare vallavanem Aarne Põlluäär sõnas, et meremuuseumi kava tuleb talle uudisena.
Toimetas Inga-Gretel Linkgreim
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti