Kuressaare sadam - ajalugu

Allikas Kuressaare Sadama koduleht: http://www.kuressaare.ee/sadam/ajalugu

Jääaja lõpus merest kerkinud Saaremaa esimesed asukad olid ilmselt hülged, kes tulid Viidumäele pesitsema. Kliima soojenedes tekkis mullastik, taime- ja loomariik, tuli ka esimene hülgekütt. Maapinna kerkides suurenes saar ja laienes asustus, 11.sajandil sai Saaremaast arenenumaid maakondi Muinas-Eestis. Läänemere viimased viikingid olid kurelased ja saarlased, saarlaste peasadam asus Kihelkonnal.
Viikingite üks sadam tekkis Kaarma eelpostina Väikse Katla kirdesoppi ilmselt 13. sajandil, kui Lõuna-Saaremaa kuulus Riiale ja oli üheks lüliks Läänemere kaubateede ketis. Riia mark jäi Saaremaal käibele Liivi sõjani.

Kuressaare keskajal.

Rannajoon kulgeb praegusest paar meetrit kõrgemal. Põduste ja Linnulahe vahel on vaid kitsas maariba, mis kulgeb praegusest golfiväljakust Tuulte Roosini. Musumänniku, Laiamadala ja Väikse Roomaa peal sai siis veel paadiga sõita, Suur Roomaa praeguse lennujaama ümber aga oli juba merest kerkinud.
Viikingiaegne sadam ja Sõrve turg asuvad abaja kirdesopis. Aleviku esimesed tänavad kulgevad tänapäevaselt tuttavaid radu, parema orienteerumise huvides on kaardil ka praegused tänavad.

Ülemerekaubandus kestis Jüriöö ülestõusuni, siis võeti saarlastelt relvad ära, hävitati viikingilaevad ja hakati piiskopilinnust ehitama. Ehituskivid toodi ilmselt mööda Põduste jõge (Pöddis Strom) Kure saare põhjatippu, kuhu tehti linnuse värav ja sadam. Linnusevärav ja sadam olid tavaliselt lähestikku ka saarlaste maalinnade juures.
Piiskop võttis sissetöötatud kaubitsemiskoha üle ja pani enda kasuks tööle. Sõrve turg ja sadam vajusid varjusurma, soola toomine Saaremaale ja vilja viimine Euroopasse aga jätkus. Piiskopi viljalaod olid konvendihoone edelaküljel. Liivimaa rikkamate maahärrade hulka kuulunud Saare-Lääne piiskopid pidasid faktoreid kõigis tähtsamates hansalinnades.
Kohalike sadamarajatiste hulka kuulus piiskoplik kalamaja (Fischhaus).

Kaubakompanii

Sadama (Hafen Arensburg) uus elu algas Taani ajal, kui Kuressaare sai linnaks. Linnasaras laienes ümber vana viikingisadama ja taassündinud Sõrve turu. Mere taganedes ja turust kaugenedes tekkisid Sadama (Haafen Gasse, nüüd Suur-Sadama algus + Väike-Sadama tänav)ja Ranna tänav (Strand Gasse, nüüd Suur-Sadama tänava Väike-Põllu ja Veski tänavate vaheline osa). Nendega ristusid maapinna kerkides järjepanu Väike-Põllu tänav (Acker Gasse) ja Saunikute põiktänav (Badstüber Gässchen, nüüd Veski tänava Väike-Sadama ja Suur-Sadama tänavate vaheline osa).
Sõrve turu teisest servast, esimese linnakõrtsi juurest sai alguse Kõrtsmiku tänav (Schenck Gasse, praegu Lasteaia, vahepeal ka Kõrtsi ja Pruuli tänav).
1625. aastal loodi 42 osanikuga kaubakompanii ja hangiti oma kaubalaev, ärijuhtideks olid vennad Jakob ja Friedrich Kohl. Hea võimalus investeerida meelitas Kuressaarde ka mandri raha, põhjuseks tollivaba sõit läbi Sundi, mille mõlemad kaldad kuulusid toona Taanile. Teised Eesti sadamalinnad olid Rootsi valduses nagu enamus Läänemere sadamaid kuni Ingerimaa pealinnani (Nyen, Peterburi eelkäija) välja. Rootsi sadamatest oli väljavedu keelatud, mandri mehed vedasid vilja Saaremaale ja müüsid seda Euroopas.
Linnuse vallikraavide kaevamise ajal täideti uus sadamatee nüüdse kuurhoone kohal asunud sadamaplatsilt abajani, see kõrgendik on ka praegu hästi äratuntav. Kai toetus Telliskivi laiule (nüüdsele spaa Rüütli esisele platsile), kus praegu seisab mälestuskivi vanade sadamakohtade paiknemisest.


Veel Rootsi aja algul tuli sadamasse üle 30 suurema kaubalaeva aastas, eeskätt Madalmaadelt. Kuramaalt ja Saaremaalt sisenesid 60-70 kaljast väiksemate kaubakogustega. 1648. aastal viidi välja 830 säilitist (säilitis = u 2 tonni) vilja. Et Rootsi Kuningriik ei saanud säilitada tollivaba läbisõitu Sundist, hakkas sadama käive vähenema. Soodustusi anti vaid suurtele laevadele, nn täisvaba (rootsi k. helfriet) laev sai soodustusi kolmandiku võrra.
Soodustusi said Graf Magnus Gabriel de la Gardie ja Margareta, mis mahutasid vastavalt 100 ja 150 säilitist ning olid Baltimaade suurimad alused tol ajal. Tallinnal oli soodustusi saavaid laevu samuti kaks ja Pärnul kolm. Suuruselt kolmas Kuressaare laev oli Kohl 70 säilitisega. Kohl ja Margareta kuulusid Kohlide perekonnale, mis oli Kuressaare rikkaim pere nii Taani kui Rootsi ajal.
Sadamasse ehitati rannaait, piiskopilinnuse viljasalved likvideeriti.

Navigare necesse est

Meresõiduga kaasnevaid ohte meenutavad kohanimed Kuressaare ümbruses:
- Riste nina (Ristinina, Ristina) maanina Abruka kirderannal oli. meres uppunute matmis- ja mälestuspaik;
- Ristilaid oli meres uppunute matmis- ja mälestuspaik Loode rannal, Ristilaidu silma kaldal ja Kurgu maakitsusel.
Sõjalistel eesmärkidel madalaveelist sadamat kasutada ei saanud. Sadamasse suunduvat mereteed tuli üsna täpselt teada, et mitte karile sõita. Nimelt kulgeb piki Loode randa veealune pank, selle kõrval aga on looduslik süvend – Aksliauk (Achelhöhle). See algab Loode kurgust (Loodenina ja Püskurahu vahelt) ning ulatub Laiamadalani. Aksliaugu saksakeelne nimi tähendab kaenlaauku – just sellise kujuga ongi too piklik süvend, kustkaudu laevasõit käis. Väiksesse Katlasse siseneti Laiamadala ja Loodemaa vahelt. Keeruline sissesõit sadamasse oli vanasti olulise sõjalise tähtsusega, suuri kaubalaevu aitas Suurest Katlast sisse juhtida loots (Pilot).

Venemaa nullmeridiaan läbis Kuressaaret

Rahvuslike astronoomiaobservatooriumite loomisega (Pariis 1667, Greenwich 1674, Berliin 1711 jt) tekkisid ka vastavad nullmeridiaanid. Sama problemaatika muutus aktuaalseks ka Venemaal, mille koosseisus oli pärast Põhjasõda ka Saaremaa. 1714. aastal anti välja esimene venekeelne mereatlas Idamere ehk Varjaagide mere kaardimõõdistused. Selle atlase kordustrükid tehti 1720. ja 1723. aastal, kaardid aga olid Rootsi või Hollandi päritolu.
1710. aastal alustas Venemaa geodeetilisi mõõtmisi Soome lahes ja siis ka Läänemeres. Esimeste Vene merekaartide aluseks oli Ferro nullmeridiaan, mis läbis läänepoolseima Kanaari saare läänerannikut ja mida tunnustas kogu tolleaegne Euroopa. Kaspia mere kaartide esimene meridiaan läbis Astrahani või Bakuud, Vitus Jonassen Beringi kuulsa Kamtšatka-ekspeditsiooni (1725-1730) ja esimese Põhja-ekspeditsiooni (1733-1743) nullmeridiaan aga algas hoopis Tobolskist.
Selliste äravalitud linnade hulka kuulus ka Kuressaare – 1734. aastal üllitatud Vene Impeeriumi atlas, mille autoriks oli Ivan Kirillov, pani nullmeridiaani läbima tolleaegse Venemaa läänepoolseimat linna.
Greenwichi meridiaan otsustati aluseks võtta 1884. aastal Washingtonis toimunud rahvusvahelisel geograafiakongressil.

Vene aja algul kaubandus kiratses

1740ndatel aastatel hakati Saaremaa Rüütelkonna eestvõttel Suure Katla ääres kalarandu ja kõrtse arendama, et Põhjasõjast ja katkust räsitud maad uuele elule äratada. Esimesed teated Nolgimõisa uue kalaranna kohta Toris on aastast 1745, mil sealse kõrtsi võttis rendile Mändjala mees Männiku Hinriku Karl. Tori kõrtsimaja seisab praegugi Suur-Sadama ja Lootsi tänava nurgal.
Kaubasadama taandareng süvenes – Euroopa sidemed olid katkenud, lõimumine Venemaaga arenes visalt. Maa kerkimine ja mere taganemine aga jätkus. Uus kai ehitati Telliskivi laiu ja Raiekivi rahu vahele, et teenindada Riia ja Pärnu suunal seilavaid laevu süvisega kuni 8 jalga. Suuremad laevad pidid reidile jääma, andes tööd veopaatide kipritele (mündrikele). Sadamat külastanud laevade arv oli Taani ajaga võrreldes mitu korda väiksem. Rannaait oli põlenud, kasutati Kasti mõisa aitu Püha kihelkonnas.
Kuressaare soikunud kaubandust elavdasid Pärnu suurkaupmehed, kes lülitasid Saaremaa oma viljaekspordi ketti. Christoph Friedrich Schmidt (1759-1831) ehitas esimese aida vana rannaaida taha abaja läänekaldale. Eesaia laiu (Holmi) lõunatippu ehk praeguste kohamärkide järgi spaa Meri ette viidi ka sadamakai. Kai ääres oli 12 jalga (3,6 m) vett, sinna said siseneda Schmidti kahemastilised kaubalaevad.
Schmidti partner oli kohalik kaupmees Gustav Adolph Dellingshausen, kes ehitas raekoja kõrvale oma imposantse koja (hilisema rüütelkonna, praeguse maavalitsuse hoone), mille keldris oli samuti mahukas viljaladu. Pika tänava alguses olnud Schmidti aidast sai 19. sajandi lõpus suveteater (seal oli pärast sõda teraviljasalv, raskejõustikumaja, psühhiaatriakabinet ja ilusalong Pikk t. 4). Schmidti ait oli ka raekoja taga nüüdse Raekeskuse kohal.

Liivimaa viitsekuberner resideeris Kuressaares

Campenhauseni ajal pandi Kuressaare tänavatele nimesid, neid oli kolme liiki: Strasse, Gasse ja Gässchen, eesti keeles vastavalt peatänav, tänav ja põiktänav (kõrvaltänav, tänavake). Tolli tänav (Licent Gasse) sai nime näiteks tolliameti maja ja sadamakontori järgi.
Väravaid oli kahte liiki – Thor ja Pforte, ka need pandi tähtsuse järjekorda: Thor tähistas Riia, Kaarma ja Sõrve väravat, liiginimi Pforte märkis pääsu ranna, sadama ja kalameeste alale:
- Strand Pforte asus toonase Ranna tänava (praeguse Suur-Sadama) uue osa keskel, umbes praeguse Töö tänava joonel;
- Haafen Pforte asus Rootsi-aegse sadamatee lõpus Looderaveliini joonel ehk praegusest John Bulli pubist veidi abaja pool;
- Fischer Pforte asus Uue tänava lõunapoolses otsas, praeguse Allee ja Uue tänava ristmiku lähistel.
Abaja läänekaldale, uue sdama naabrusse, rajati piirivalvekordon (Cordonhaus) ja laevaehitusplats.Uude sadamasse viis Ranna tänava (Strand Gasse, nüüd Suur-Sadama tänav) avar pikendus. Tori kõrtsi eest algav Lootsi tänav (Pilot Gasse) ja Tori sild rajati koos Saaremaa Rüütelkonna haigemaja ehitamisega Tori laiule 19. sajandi algul. Tori kõrtsi ja kalaranna ümber tekkis küla, kus elasid lootsid, kalurid, meremehed, sadamatöölised, kümnikud, laevaehitajad, kaptenid jt.

Kuurort sünnitas Loode silla koos uue infrastruktuuriga

19. sajandi algupoolel külastas sadamat paarkümmend laeva aastas, aastail 1837-1846 veeti välja keskmiselt 10000 setverti (setvert = 26,2 liitrit) rukist ja üle 8000 setverti otra. Väljaveo oluliseks artikliks kujunes viin, Saaremaalt viidi Venemaale üle 9000 pange (pang = 12,3 liitrit) viina aastas. Sisse toodi ikka peamiselt soola, selle vajadus oli üks puud (16 kg) iga saarlase kohta aastas.
Aastaks 1850 kasvas Kuressaare elanike arvult viiendaks Eesti linnaks, kus elas 3000 inimest. Siin oli 14 kaupmeest ja 67 käsitöölist, töötas veinikelder, õllepruulikoda, joogipood, 2 trahterit ja 9 kõrtsi. Toimis ka esimene märk tulevasest kuurortlinnast – 1840. aastal Weise heinamaale rajatud mudaravila.


Taani aja tasemele jõudis sadam 1857. aastal ehk pärast kahe sajandi pikkust vaheaega, kui reidile tulid ratasaurikud Thetis ja Leander supelvõõrastega (patisakstega). Vana kirikuaia asemele rajati 1861. a. linnapark, 1887. a. laiendati seda ümber lossivallide.1866. a. ehitati parki muusikapaviljon (Tivoli) ja kõlakoda, 1889 valmis kuurhoone (Kurhaus).
Kuressaarest sai ülevenemaalise tähtsusega kuurort, see tõi uusi tuuli ka sadamasse. Tsaaririik rajas Loodesse uue infrastruktuuri, mille sõlmpunktiks oli sadam koos Loode maantee ja hoburaudteega, mis teenindas abaja kaldale ületoodud mudaravilat(Städtische Schlammbadeanstalt). Põduste jõe luhale ehitati sild, jõesäng õgvendati silla alt läbi käima ja pandi püsti nnKopikamaja – silla ületamise eest pidi mõne kopika loovutama, et uuele maanteele astuda.
Musumänniku lõunaservalt metsavahi maja juurest keeras uus tee paremale, vana tee viis edasi Loodeninale, see on praegugi olemas. Loode tammiku äärde ehitati kõrts, raudtee aga veeti sealt ümber Linnulahe lõunatipu Suurlaheni – Kalaka jõe ääres laaditigi ravimuda vagonettidesse.


Kõrtsi juurest rajati aastail 1872-1874 allee läbi tammiku uue sadamani, mida kutsuti Loode sillaks (Lodesche Brücke). Loode maantee ehitus lõppes sadamakail, mis kujutas endast 111 meetri pikkust kärjekastidele ehitatud laudistatud silda.
Kohalike laevade arv kasvas: Schmidtil ja Grubeneril oli kummalgi 4, Rahri kaubamajal 2 laeva. Sündis laevaühing Osilia, aurik Konstantin andis Loode sillalt otsad suvel 1875 ja võttis kursi Riiga. Suvitajad said laevaga ka Paldiskisse, et sealt rongiga Peterburgi sõita.
Peterburi arst dr med Wladislav Laurentius von Szeliga-Mieržeyewski avas 1876. aastal Allee tänavalRoomassaare Mudasupelusasutuse (Badeanstalt Romasar), see oli Baltikumi moodsaim.
1883. a. kerkis abaja kaldale Uus Tervismuda-Supelasutis(Neue Heil- und Schlammbadeanstalt), mille direktoriks sai dr Carl Wiedemann.
Apteekritest vendade Fliesside eestvõttel ehitati 1884. a. Raiekivi säärele joogipaviljon (Trinkhalle), mis põles 1916. a. Saksa lennukite pommirünnaku ajal, ent taastati rannakohvikuks. Linnaparki ehitati 1898. a. lugemismajake (Lesehalle, hiljem lasketiir, praegu pub John Bull) ning 1901. a. tenniseväljak ja puhvet Salubritas (nõuk. ajal Valli õllesaal, nüüd Aivar Pohlaku eravaldus).
1870ndatel aastatel tegid Schmidti järeltulijad vana rannaaidaauruveskiks ja hakkasid jahu tootma. Eesti ajal sai auruveskist ETK ladu. Nõukogude ajal oli seal ETKVLi ladu, 2007. aastal sai rannaaidast teatrisaal.

Sadama asukohaotsingud jätkusid

Loode sild toimis aastatel 1874-1893. Suure Katla omapärase ringikujulise veeliikumise tõttu liiguvad ka liivad vesikaare tuulega Järve rannast linna poole, mistõttu sadam ummistus. Ohuks olid ka veealused karid, uljas idee Kuressaare uuest sadamast leidis kiiresti kurva lõpu. Loode sild on hea näide suure raha mõtlematust raiskamisest.
Loode silla ehitamisele eelnes teatav poleemika sadama uue asukoha üle. Näiteks loots Melkert soovitas uurida Roomassaare lõunatippu, aga peale jäi kuurortlinna valitsuse ja Loode arendajate valik. Sellele sekundeerisid mõned kaptenid, kes olid harjunud Loodenina järgi kurssi võtma, et Aksliauku sisse sõita – mis siis lihtsam, kui kurss kohe kai äärde võtta.
Sadama sulgemisega Loodemaa osatähtsus taandus. Kuurortlinna valitsus aga leidis Loode maine languse vastu uusi võimalusi, ühest sellisest ettevõtmisest kirjutas ajaleht Saarlane 16. juunil 1898: Loode metsa on lõbumaja (pawiljon) ehitatud, mille sissepühitsemist pühapäewal, 7. juunil toimetati. Wist saab selle läbi Loode elu jälle elawamaks minema.
Vene-Jaapani sõja ajel ristis rahvas selle lõbustusasutuse Väikse Katla kaldal Kaug-Idast laenatud nimega – Port Artur. Sellenimeline sadam tähistas teatavasti Vene sõjalaevastiku uut tugipunkti Hiinalt vallutatud maal. Rahvapärase nime teine põhjus oli võimalus paadiga kohvikus käia. Seda ühendust pidasid Tori kalurid oma paadisadamast (nn Tursakirikust). Harrastati ka jalutuskäike Loodesse, Eesti ajal olid moes Kaitseliidu jt rahvuslike organisatsioonide väljamarsid, tulevärgid, tantsupeod, piknikud. Port Arturi tantsupidu algas igal laupäeval ja pühapäeval kell 8 ja kestis üheni öösel. Väikse Katla kaldale tekkis uus toponüüm – Musumännik.


Roomassaare sadama ehitamist kiirendas Wildenbergi nahavabrik, mis toodi abaja põhjakaldale 1878. aastal Kullamaalt. Oluline roll kohavalikul oli sadama lähedus, nahavabrikant Wildenberg ostis reeder Schmidti laevaehitusplatsi. Tsaariaja lõpus kasvas see Euroopa suurimaks toornaha töötlemise ettevõtteks, mis 1915. a. Venemaale evakueeriti.
Roomassaare sadam ehitati 1890ndatel, selle kai ääres oli 14 jalga vett. Saksa okupatsiooni ajal 1918. a. ehitati linnapargi ja Roomassaare sadama vahele raudtee, mis toimis 1948. aastani.


1891. aastal asutati Kuressaare Merekool. See töötas 1903. aastani Pidula kojas Pikk 44, 1903-1915 Kohtu ja Komandandi t. nurgal (praegune trükikoda); 1915. a. evakueeriti kool Hersoni, ent juba 1919 jätkas endise linnakooli majas Suur-Põllu 4. Aastail 1942-1944 töötas samas Kapten J. Teäri eramerekool.

Sadama-ala avanes meelelahutusele

Vabanenud sadama-akvatooriumis leidsid laienemiseks koha kaks asutust: Tursakirik ja Kiisakabel. Uus kalamaja rajati Raiekivi sääre idakaldale 1892. aastal. Rahvasuu ristis selle peagi Tursakirikuks kõrge torni tõttu, mis toimis meremärgina. Kalamaja hävis sõjas 1944, selle vundamendile ehitati riietusruumid suplejate tarbeks. Ujula abaja läänekaldal oli välibassein, kus toimusid ujumiskursused ja -võistlused.


Baltisaksa jahiomanikke ühendava Kuressaare Jahtklubi(Arensburger Yacht Club) sadamahoone ehitati 1909. aastal neile kuulunud jahisadama kaile Ooste nukil. Rahvasuu ristis selle kohe Kiisakabeliks, parafraseerides kalameeste Tursakirikut abaja teisel kaldal. Sadamahoone hävis 1944, samasse rajati 1999. aastal Kuressaare jahisadam.


Vastukaaluks Kuressaare Jahtklubile asutati 1926. aastal Saaremaa Merispordi Selts, mis kasvas välja Kuressaare Eesti Seltsi merispordi ringist. Seltsihoone ehitati 1930. aastal Raiekivi sääre läänekaldalele Tursakiriku naabrusse. SMSi liikmete arv kasvas 130ni. Nõukogude ajal oli seal erinevate spordiseltside jahtklubi ja turistide majutuspaik, maja lammutati 1994.
Rannakohvik Raiekivi säärel renoveeriti 1920ndatel, 1932. a. valmisid riietusruumid. 1936. aastal ehitati uus rannahoone Weise heinamaale praeguse staadioni lähedale.

Sadamas tegeldi ka kalandusega

1939. aastal oli Kuressaares 10 meest, kes kalapüüki peasissetulekuks pidasid, neist pooled elasid Toris. Nasval oli selliseid mehi 16 ja Abrukas 6. Sõjaeelse Tori kalavanemad olid Friedrich Maak ja Karl Tõntson.
1945. a. loodi Kuressaare Kalakombinaat. Sellele allusid 11 kaluriühistut üle Saaremaa, Kuressaare ühistut juhtis Orest Aavik. 1953. aastal moodustati Kuressaare Mootor-Kalapüügijaam. Toris oli ka kalavastuvõtupunkt ja soolaladu; kala soolati tünnidesse, aga tehti ka kalakonserve.
Tori kalamehed astusid Nasval moodustatud Koduranna kolhoosi liikmeks. Tori meeste paremad püügikohad olid Katlarahu (Kessel Reef) ja Püskurahu (Redesche Reef). 21. mail 1953 toodi ühest kastmõrrast 20 tonni räime, seda võeti Toris vastu mitu ööd ja päeva.
Maakonna haigemaja Tori laiul toimis linnahaigla valmimiseni 1940. aastal, mõned osakonnad töötasid seal kauemgi. 1959. aastal sisustati samas kalakombinaadi plekitsehh, 1970ndatel ka Saare Kaluri automajand. Saare Kaluri korterelamute rajoon Tuulte Roos ehitati 1980ndatel.

Tänapäev seondub turismi ja puhkusega

Suvel 1989 kinnitas Saare Kalurile kuulunud Nasva jahisadamas otsad Rootsi jaht Puppy, see oli pool sajandit kestnud vaheaja järel esimene välismaine jaht Saaremaal. 1992. aastal tuli Nasvale 140 jahti, moodustati Eesti-Kanada ühisettevõtte Nasva Jahtklubi. Rajati 20 kaikohaga jahisadam, hotell valmis jaanipäevaks 1994. Roomassaare jahisadam valmis 1995. aastal.
1991. aastal otsustas linnavolikogu rajada jahisadama Ooste nukile, Kuressaare Jahtklubi endisele asukohale. Faarvaatri jaoks leiti uus suund piki Roomassaare rannikut, süvendustöid alustati 1994. 1995. aastal eraldas Phare fond eurotoetuse, mille eest tehti kaldakindlustust, muule ja kaisid ning taastati laste ujumiskoht (titerand) Ujula abajas. Sadamas on 3 kaid poolesajale jahile, tankla ning olmehoone sauna ja baariga. Sadam avati 6. augustil 1999, kanalit süvendati täiendavalt 2001. aastal. 2008. aasta hooaja lõpu seisuga on Kuressaare jahisadamat külastanud 2234 alust.
21. sajandil kujunes Tori rahvusvahelise tähtsusega kuurordiks: spaa Meriehitati aastal 2000, spaa Rüütli2002 ja spaa Georg Ots2004.

juuni 2009
Kalle Kesküla
reediku@hot.ee