Pärnu Postimees 03.06.2010
Juuraharidusega põline pärnakas Oskar Kask (1898-1942) oli Pärnu linnapea aastail 1924-1936.
Foto: Erakogu
Olaf Esna, bibliofiil
Pärnu linnapea ametist on lahkutud mitmel viisil. Kõige suurejoonelisemalt saadeti ära Oskar Kask. Nimelt käis riigivanem Konstantin Päts korduvalt Pärnus tervist parandamas ja nägi oma silmaga, kuidas siin kõik arenes paremuse poole. Eks olnud selles tibake süüd linnapeal, kes riigivanemat ennast käis linna huvides moosimas.
Kui taasloodi sotsiaalministeerium, arvas Päts, et selle võiks üles ehitada Pärnu linnapea. Kask pidi nüüd kodulinnast lahkuma, kuid arvas, et kui riigivanem kutsub, peab igaüks kui sõdur täitma endale pandud ülesandeid.
Aktus Endlas
Kiiruga ametist vabastatud linnapea auks korraldasid kaaslinlased pühapäeval, 22. märtsil 1936 Endlas piduliku kontsertaktuse. Ametlik algus oli küll kell 12, kuid nii õnnitlejad kui uudistajad täitsid teatrisaali varakult, nii et hilisemad tulijad pidid kuulama kas jalutussaalis või koguni teatrimaja ees, sest saalis toimuvat edastati kõlarite kaudu.
Kase saabumise ajaks rivistati välisuksest saalini noorkotkaste ja skautide spaleerid. Lahkuva linnapea saali ilmumisel tervitas rahvas teda tõusmise ja aplausiga ning Kaitseliidu orkester mängis tervitusmarssi. Kodutütred ja gaidid andsid Kasele ning ta emale lilli. Seejärel kõlas orkestrilt avamäng ja aselinnapea Hendrik Soo avas aktuse.
Peakõneleja oli Pärnu praost August Grünberg (Arumägi) kui linnapea seltsikaaslane Ugalast, kes tunnustas Kaske kui inimest, kellel on annet loogiliselt ja tuliselt kõnelda ning kes oskas juba üliõpilasena oma algatusi ellu viia ja neid kaitsta. Kui Kask 26aastaselt Pärnu linnapeaks sai, muretsesid ugala-nus'ed, kas ta oskab nii noore mehena oma ülesandeid edukalt täita, aga elu näitas, et ta suutis 12 aastaga muuta linna ilme uueks.
Grünbergi arvates oli küll kahju kaotada tublit linnajuhti, ometi tuli tunnustada seda, et Pärnus on kasvanud mees, kes on võimeline osalema riigijuhtimises. Lõpetuseks soovis ta Kasele edu ja õnne uuel ametikohal ning tegi ettepaneku hüüda talle kolm korda "Elagu!", mida seistes tehtigi.
Järgnevalt kõneles linnavolikogu aseesimees Jaak Jakobson, kes tunnustas Kaske selle eest, et too oli osanud linnavalitsuse töö nii korraldada, et tema poliitilised vastased ei saanud teha opositsiooni opositsiooni pärast, sest Kask suutis kõiki lepitada ja näidata, et tema eesmärgid ja tegevus linnavalitsuse juhtimisel olid õiged. Sellega koondas ta oma selja taha kogu linna.
Pärnu õrnema sugupoole organisatsioonide poolt tervitas ja avaldas lugupidamist ning soovis lahkuvale linnapeale õnne M. Timusk suure lillekimbuga.
Tänukõnes tähendas Kask, et tema ei ole õnnesoove veel ära teeninud, sest on alles noor mees ja kogu Pärnus tehtu olevat saavutatud ühiste jõupingutustega. Samuti arvas ta, et uues ametis jääb tema ülesandeks kaitsta nõrgemat poolt ja esialgu temalt palju loota ei maksa.
Senise linnapea ettepanekul hüüti Pärnu hüvanguks ja eduks neli korda "Elagu!". Seejärel anti Kasele üle mitmekümne Pärnu organisatsiooni esindajate allkirjastatud auaadress.
Aktusel esinesid peale Kaitseliidu orkestri Pärnu helikunsti seltsi meeskoor ja Prantsu segakoor.
Samal päeval kell 18 korraldas Pärnu vabatahtliku tuletõrje seltsi ohvitserkond Kase auks oma ruumides koosviibimise, kus seltsi esimees J. Sang, korrapidajate rühma ülem Nieländer ja seltsi abiesimees O. Vunk oma kõnes hindasid kõrgelt lahkuja teeneid linnapeana ning soovisid talle edu ministrina. Kasele kui seltsi auliikmele anti üle asjakohased kingitused.
Kask tänas lugupidamisavalduste eest ja ütles, et vabatahtliku tuletõrje hea käekäik on tal alati olnud südamel, ja avaldas lootust, et tuletõrje jääb oma traditsioonidele kindlaks.
Ärasaatmine raudteejaamas
Samal päeval kell 23 väljus rong endise linnapeaga raudteejaamast. Juba tunnike varem oli jaam rahvast tulvil ja ärasõidu eel saatjate hulk üha kasvas. Lõpuks oli tung nii suur, et perroonil liikumine osutus võimatuks.
Jaamaesisele olid üles rivistatud helikunsti seltsi meeskoor ja vabatahtliku tuletõrje aukompanii. Kohal olid paljud ametiisikud eesotsas garnisoni ülema kolonel Lõhmuse ja Kaitseliidu Pärnu maleva pealiku major Lugusega, samuti paljude ühiskondlike organisatsioonide esindajad.
Mõni minut enne rongi väljumist saabunud Kask võttis vastu tuletõrje aukompanii paraadi ja jättis paljude saatjatega kättpidi jumalaga. Nüüd laulis meeskoor K. Türnpu "Lahkumise" kaks viimast salmi ja tuletõrjeorkestri mürtsumise saatel hakkas rong liikuma. Rahvas hüüdis "Hurraa!" ja sooviti peatset jällenägemist.
Tuletõrjujate spaleeris, mis ulatus linna saunani Vingi tänaval, süüdati Bengali tuled ja lasti rongi kohale rakette.
Nii suurejoonelist ja südamlikku ärasaatmist polnud Pärnus varem nähtud, sedasi avaldas Pärnu rahvas oma lugupidamist senisele linnapeale.
Inimene oma nõrkustega
Kask teenis ära linnarahva lugupidamise, ometi polnud ta mingi sambapühak, vaid inimene oma nõrkustega. Tsiteerin Elsbet Parekit ("... põlvest põlveni kajab", Tallinn, 2010): "Minu kõrval istuv linnapea O. Kask loputas oivalisi praade ja rosoljesid alla limonaadi ja morsiga ning püüdis teha selle juures rõõmsat nägu. Mulle tegi see väga nalja, sest teadsin, kuidas talle kuluks tõeliseks mõnuks klaas napsi." Tegemist oli poeglaste gümnaasiumi täiskarsklasest direktori Oskar Mälgu 50. sünnipäeva peolauaga.
Teine pärnakas Johannes Mih-kelson kirjutab: "Linnapea Kasega olid nad koolivennad, kaklesid linnavolikogus ja Kask ütles talle (Max Undile) sissejuhatuseks alati "Armas Max" ja siis andis pähe. Pea- le linnavolikogu koosolekut läksi-me traditsiooniliselt Endlast läbi ja tegime "ühe väikse". Traditsiooniliselt ilmus ka linnapea Kask veidi hiljem kohale ... Kask hoidus enam kabineti poole, sest pole ju ilus näidata, et linnapea võtab. Hilisemal tunnil, kui juba tavalised surelikud olid läinud uinuma, juhtus sedagi, et Kask ja Max hakkasid veel koosoleku järelselgitust pidama ja isiklikke mälestusi meenutama. Kord laulsid koguni koos "Internatsionaali" ära." ("Vastu tuult", Stockholm, 1985).
Vaat niisugune mees oli meie kunagine linnapea, kes oma eelkäija Oscar Brackmanniga samamoodi vajaks monumenti.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti