Luup 15.04.1996
«Töö ei ole karistus, töö on rõõm,» kõlab levinud rahvaütlus. 1938. a. Eestis kehtinud seadus lubas töörõõmust kõrvalehoidjatele peksa anda.
Tekst: Peep Pallasma
«Ma häbistan teid, härra minister,» teatas Riigivolikogu liige Rudolf Penno ühel 1938. aasta oktoobris peetud parlamendiistungil kohtuminister Albert Assorile. Etteheite põhjuseks oli sama aasta juulikuus president Konstantin Pätsi dekreet «Tööpõlgurite töölaagrite seaduse» kohta. Täpsemalt seaduse säte, mille kohaselt võis töölaagri asuka suhtes rakendada ihunuhtlust, anda karistatava paljastatud istmikule kuni 25 vitsalööki.
Eesti tollases parlamendis vaidlusi põhjustanud seadus pidi tööle panema need, «kes töö põlgamise pärast tööta ja eluülalpidamisallikata ümber hulguvad», kerjused ning isikud, kes «raiskavad oma töötasu või muu tulu alkoholiste või narkootiliste ainete tarvitamise peale sellisel määral, et nad ise äärmises viletsuses elavad.»
Ajakirjandus kiitis takka
Kuigi mõni Riigivolikogu liige väitis, et ta seaduse tekkeloost suurt midagi ei tea, oli ajakirjandus sellele siiski piisavalt tähelepanu pööranud. Ühe distsiplinaarkaristusena ette nähtud ihunuhtlus lehemeestes huvi ei äratanud. Vaikiva ajastu surve all ilmunud ajalehtedest võis jääda mulje, et seaduses kirgastus kõigi ausate töötajate soov teha lõpp tööpõlguritele. Sellise «ülla» eesmärgi puhul näis kehtivat reegel - eesmärk pühendab abinõu.
29. juuni «Päevaleht» kirjutas: «Arvestades laiemates rahvahulkades kujunenud meeleolusid tööpõlgurite vastu, on arvata, et see eelnõu juba lähemal ajal saab seaduseks.» «Päevalehele» sekundeeris edukalt «Uus Eesti»: «Viimaste aastakümnete jooksul [on] meil tekkinud tuhandeid inimesi, kes mitte ei tööta, vaid tööd koguni põlgavad, langedes koormaks ühiskonnale, mitte täites oma kohust ... ja raiskudes ka hingeliselt ning kehaliselt.»
Ajalehtede innukuse võttis kokku minister Assor: «See seadus on välja töötatud ja viiakse ellu riiklikest vajadustest lähtuvalt.»
Ihunuhtlust laitvaid seisukohti tollasest ajakirjandusest ei leia. Mingit avalikku diskussiooni seaduse väljakuulutamisele ei järgnenud, ega tollastes poliitilistes oludes saanudki järgneda.
Ainsa argliku vabanduse võib leida 9. juuli 1938. aasta «Päevalehe» veergudelt, kus tehakse lühike ülevaade seadusest ning muuseas öeldakse: «Töölaagrite leiutajateks pole mitte meie, neid leidub näiteks Belgias ja mujalgi ...»
Ajakirjanduse põhjal selgus, et seadus oli väga vajalik ning ihunuhtluski polnud liiast. Nii kirjutab üks ajalehelugeja, et «ühtki seadust pole varem rahva seas niisuguse heatahtlikkuse ja rahuldusega vastu võetud.»
Töösunduse ja ihunuhtluse positiivseid mõjusid tõi Riigivolikogus ilmekalt esile Juhan Kaarlimäe: «Niisuguste inimeste (st tööpõlgurite) suhtes on minu arust päris hea, kui nad ... rusikaõigust ka omal nahal tunda saavad...»
Ümberkasvatamine algab
18. juulil 1938 andis kohtuminister Albert Assor korralduse avada Harku vangla maa-alal tööpõlgurite töölaager. Paar nädalat hiljem avaldas «Uus Eesti» töölaagri kandidaatide võimaliku arvu. Kokku saadi umbes 70 inimest: Tartu- ja Valgamaal 22, Tallinnas ja Harjumaal 15, Viru- ja Järvamaal 10, Valgamaal 2 ning Kiviõlis 20.
Tähelepanuväärselt olid esimese poole aasta vältel kõik töölaagri-kandidaadid mehed. Kuigi septembris teatas ajaleht «Uus Eesti», et materjalide kogumist on alustatud on ka 24 naise kohta, kes olevat «enamikus põhjakäinud tüübid, elupõlised avalikud naised, kes elatavad end nüüd kerjamise ja näppamisega ...», ei saanud ühestki naisest töölaagri elanikku ega isegi laagrikandidaate.
Esimesed tööpõlgurid, keda «Uus Eesti» kirjeldab kui tüüpilisi Tallinna põhjakihi esindajaid, tulid töölaagrisse 6. augustil 1938. Esimese viie kuu jooksul sai meeleparandust 142 meest. 75 juhul oli töölaagrisse paigutamise alustanud politsei ja tervelt 37 juhul naised, kes oma meeste või eksmeestega enam hakkama ei saanud. 1938. aasta detsembris oli töölaagri juhataja väitel laagris ka üks vabatahtlik, kes ise ütles end varju otsivat sõprade eest.
Naised olid üldse seadust varmad ära kasutama. Ajalehtede politseiteadetest võis sageli leida sõnumeid, kus mõni naine oli palunud saata oma mees ühe või teise asja eest töölaagrisse. Sama saatus ähvardas ka Tuhalaanes elavat Eestimaa hiinlast Jaisan Jumi, kelle lahutatud naine soovis mehelt alimentide raha kätte saada. Hiinlane siiski pääses.
Mõne kuu möödudes asendus esialgne rõõm mõõduka pessimismiga. Töölaagri juhataja oli 1938. aasta detsembris sunnitud «Uus Eestile» tõdema: «Töö on raske ja mehed, kes pealegi põlgavad tööd, ei suuda kuigi palju teenida. Paljud naised seda nähes on tulnud mehi tagasi paluma, et vahest teenivad väljas rohkem.»
Teine probleem oli nõrk arstlik kontroll. Kuigi seadus lubas töölaagrisse saata ainult täielikult tööjõulisi mehi, selgus peagi, et paljude tervis ei pidanud sealsetele oludele vastu. Laagrit külastanud sotsiaaltöötajate delegatsiooni kirjeldus oli üsna sünge. Põlgurite eluasemeks oli Harku vangimaja taga asuv puubarakk, mis oli muust maailmast eraldatud vägeva okastraadikuhjaga. Esimestena hakkasid silma kehva tervise tõttu tööst vabastatud mehed: «Kolm vana meest seisavad kuidagi kössis... Nende pilgud on tuimad, näod elupahedest rüüstatud,» kirjeldas olukorda «Uus Eesti». «Kahju on neist,» resümeeris ajakirjanik.
Peksa sai vaid üks tööpõlgur
Õigeks kasvatusvahendiks peeti peamiselt maaparandus- ja metsatööd Harkus, Tammistes (Pärnumaal) ning Arvilas (Virumaal).
Esialgu olid laagrielanike töötulemused kehvavõitu. Põhjuseks peeti alkoholismist tingitud nõrka tervislikku seisundit. Viis kuud hiljem võis kohtuministeerium juba konstateerida «aeglast kuid pidevat tõusu hooldusaluste füüsilises vastupanus ja sellest sõltuvat töötulemuste paranemist.»
Mitte kõik laagriasukad ei suhtunud töötegemisse ühtmoodi innukalt. Kasvatusasutust külastanud Riigivolikogu delegatsioonile näidati kõige muu kõrval ka üht kartseris istuvat töövaenlast. «Mees on nii suur tööpõlgur, et eelistab kartserit ühes vee ja leivaga tööle,» pajatab toonane ajaleht.
Üldiselt olid laagriametnikud hoolealustega siiski rahul, ükski tööpõlgur ei põgenenud ega teinud ka vastavat katset. Ihunuhtlust lubavat sätet rakendati teadaolevalt vaid ühel korral. Potentsiaalsete peksukandidaatide heameeleks muutis Riigivolikogu 19. jaanuaril 1939 seadust ja ihunuhtlus kaotati.
Kehalise karistuse protseduur allus kindlatele reeglitele: karistatava silmad tuli kinni siduda ning seejärel viis keegi valvuritest karistuse täide. Peksmise juures pidid olema kõik valvurid, et süüdlane ei teaks, kes teda lõi. Kindlasti pidi nuhtlemise juures olema ka arst või «sanitaarvalvur» ning laagri juhataja või tema asetäitja.
Seaduse kohaselt võis vitsa anda vaid meestele. See tekitas paksu verd ka Riigivolikogu arutelul. Saadik Penno arvas, et dekreet on ihunuhtluse osas põhiseaduse vastane. Kui põhiseaduses on öeldud, et kõik kodanikud on seaduse ees ühetaolised, siis «... täieõiguslikuks tööpõlguriks selle seaduse mõtte kohaselt on tunnistatud ainult meeskodanikud.»
Parlamendisaadikute pahameel
Kuigi valitsustruudes väljaannetes avaldatud hinnangute põhjal võis jääda mulje nagu pälvinuks «peksuseadus» ühiskondliku heakskiidu, tuli see juba 19. oktoobril 1938 Riigivolikogus arutlusele. Parlamendi rahulolematust presidendi dekreediga tõestab ka asjaolu, et tööpõlgurite töölaagrite seadus oli ainus 19-st Riigivolikogu puhkuse ajal dekreediga antud seadusest, mille juures Riigivolikogu kasutas oma õigust dekreete muuta või need üldse tühistada.
Ihunuhtluse vastastes argumentides võib leida mõningaid paralleele tänapäeval käiva diskussiooniga surmanuhtluse kaotamise ümber. Ihunuhtluse kaotamist pooldavad saadikud väitsid, et Euroopa mõistmatus sellise karistusviisi suhtes ähvardab Eestit välispoliitilise tagasilöögiga. Riigivolikogus ettekandega esinenud Värdi Velner tõdes: «... meile võidakse näpuga näidata, et oleme ebakultuurilistele kommetele tagasi läinud.»
Teiseks oluliseks vitsanuhtluse vastaseks argumendiks oli 700-aastane orjapõlv ja sellega seotud kompleksid. «Seitsesada aastat karistati meid vitsadega, 700 aastat püüti meile peksuga aukartust ja armastust töö vastu äratada...,» ütles saadik Karl-Arnold Jalakas. Eelkõnelejast ei jäänud maha ka Karl Kaups: «Paljudel tõusis see mõte ja kujutlus, et nüüd pööravad vanad orjapõlve ajad Eestisse tagasi.»
Eesti polnud ainus
Vaatamata rahvaesindajate kurjadele sõnadele, pidas kohtuminister Albert Assor ihunuhtlust vajalikuks ja lükkas tagasi kõik süüdistused Eesti välispoliitilise maine kahjustamise osas. «Öeldakse, et ihunuhtluse seadusesse võtmine jätab väljaspoole halva mulje. Selle kohta võin öelda, et väljaspool ka mitmel pool ihunuhtlust tarvitatakse...»
Assori andmetel oli vastav karistusviis olemas Soomes, Rootsis, Inglismaal, Hollandis, USA-s ja mujalgi. Oma sõnavõtu lõpetuseks arvas kohtuminister, et «vastuväited, mis ette toodud, ei ole mitte küllalt kaaluvad selleks, et seda seadust muutmisele võtta.»
Ministril oli õigus - Eesti polnud kaugeltki ainus maailma riik, kus peksukaristus oli seadusega ette nähtud. Mitmes riigis püsis ihunuhtlus veel pikki aastaid. Kuigi ÜRO Peaassamblee 1948. aasta «Inimõiguste ülddeklaratsiooni» preambula 5. artikkel ütleb, et «kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist ja karistust», nägi ka 1948. aastal Suurbritannias kehtima hakanud Criminal Justice Act teatud süütegude puhul jätkuvalt ette ihunuhtlust. USA Delaware osariigis viidi seni viimane teadaolev ihunuhtlus täide 1952. aastal. Veel mõni aeg tagasi nägid peksukaristust ette ka Kanada ning veel mõne Euroopa ja Aasia riigi seadused, kirjutab 1989. aastal ilmunud entsüklopeedia Britannica.
Ihunuhtluse iga vaid viis kuud
Riigivolikogu pidas peksmist siiski kohatuks. 19. jaanuaril 1939 muutis Riigivolikogu tööpõlgurite töölaagrite seaduse mõningaid sätteid. Sealhulgas kaotati ka poleemikat tekitanud ihunuhtlus.
Seega sai ebahumaanne karistusviis Eesti Vabariigis kehtida viis kuud ning selle aja jooksul karistati vitsadega üht hoolealust. Teistel vedas, sest seadusandja, lähtudes eelkõige välispoliitilistest vajadustest ja orjaaja mälestustest, leidis vajaliku olevat sellisest karistusviisist loobuda.
Tööpõlgurite noorematel kolleegidel nii hästi ei läinud. Kui täiskasvanute puhul räägiti seoses ihunuhtlusega orjaajast ja välispoliitikast, siis alaealiste parandusasutuste hoolealustest, kelle suhtes võis 1931. aasta vangistusseadustiku järgi samuti distsiplinaarkaristusena rakendada ihunuhtlust (alla 14-aastastele kasvandikele kuni 6 lööki, ning üle 14-aastastele kuni 12 lööki), ei teinud ükski Riigivolikogu liige juttugi. Nendele jäi orjaaeg kestma.
Peep Pallasma (25) lõpetas 1994. aastal Tartu Ülikooli ajaloo erialal.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti