Postijaamad 1700-1870

Hobupostijaamad Eestis 1867. a. paiku
Aluve 1976
nr nr nr
Tallinn 1 Vaivara 16 Lodja (Kilingi-Nõmme)31
Tartu 2 Väike-Pungerja 17 Riisipere-Liiva 32
Narva 3 Rannapungerja 18 Risti 33
Pärnu 4 Ninasi 19 Turpla 34
Rakvere 5 Torma 20 Lihula 35
Haapsalu 6 Igavere 21 Pandivere 36
Kuressaare 7 Uderna 22 Mõisaküla 37
Valga 8 Maidla 23 Renzeni (Lätis) 38
Jõelähtme9 Varbuse 24 Misso 39
Kahala 10 Sänna 25 Surju 40
Põdruse 11 Saue (Kannem'e) 26 Kuigatsi 41
Pikaristi 12 Ruunavere 27 Tõlliste 42
Varja 13 Sõkla 28 Võru
Loobu 43
Jõhvi 14 Jädivere 29 Viljandi 44
Voka 15 Halinga 30



Hobuliiklusega posti- ja reisijateveo asutused.

1700. a puhkenud Põhjasõda lõpetas rootsipärase postiveo korralduse Liivi- ja Eestimaal. Pärast Eesti ala vallutamist Vene vägede poolt asuti uuesti postivedu taastama. Liivimaa kuberneri patendiga 25.11.1710 loodi tähtsamate teede äärde postijaamad. Juba 1712. a olid postijaamad Liivimaa Eesti osas: Ninasil, Tormas, Igaveres, Tartus, Udernas, Kuigatsis ja Tõllistes; Eestimaal: Vaivaras, Vokal, Purul, Pungerjal ja Kauksis. Liivimaal Läti alal oli üheksa postijaama. Postijaamade võrk kasvas aja jooksul, need rajati esialgu tähtsamate teede äärde.
Postijaamade ülalpidamise kohustus pandi kohalikele rüütelkondadele, kuid talupojad pidid andma hobusemoona ja sageli ka tööjõudu. Hobusööda koormis jaotati mõisate vahel, mõis omakorda jagas selle taludele. 19. saj lõpul võis hobusemoona andmise kohustuse asendada rahalise koormisega. Tähtsamad linnad (Tallinn, Pärnu, Riia) pidasid ise postijaamu ülal. Kohalikud postijaamad kuulusid küll rüütelkondadele, kuid rüütelkondadel polnud õigust muuta postiveo graafikuid, sõidukiirust ja tariife. Postijaama isikkoosseisu kuulusid postijaama komissar (ehk postikomissar, postijaamapidaja, postijaamaülem), postipoisid, sepp, sadulsepp ja köögitüdruk. Rüütelkonna esindajaks postijaamas oli postijaamakavaler, 19. saj postijaamadirektor, kelle ülesandeks oli postikomissari töö kontrollimine. Postikomissaridega sõlmiti leping ja neile maksti palka. Neilt nõuti tööle võtmisel Eestimaal tagatiskirja, Liivimaal kautsjoni maksmist. Alates 1771. a hakati Eestimaal postijaamu postikomissaridele rendile andma.

Postikomissari ülesandeks oli: posti ja reisijate takistusteta liiklemise tagamine, hobusööda kasutamise jälgimine, postijaamas peatuvatele reisijatele toidu ja ööbimisvõimaluse andmine, rüütelkonnale aruannete esitamine.

Postijaamu kontrollisid Eestimaal adrakohtunikud ja Liivimaal sillakohtud. 1798. a loodi postijaamade juurde konvendid eesotsas postijaamakavaleridega, mille liikmeteks olid kõik ümbruskonna mõisnikud. Nad tegelesid peamiselt ehitusküsimustega.
Eesti ja Liivimaa postijaamade kõrgemaks järelevalvaorganiks oli Senat, 1781. a asutatud Postidepartemang ja 19. saj kolmandast veerandist Posti-Telegraafi Peavalitsus. Kohapeal allutati postijaamad vastavalt Tallinna ja Riia postkontoritele.
Kuni 1870. a-ni rajati postijaamu peamiselt tähtsamate teede äärde. Alates 1870. a tõrjusid raudteed senise elava liiklusega postimaanteed tahaplaanile. Postijaamu hakati rajama raudteejaamadesse ja sealt edasi kõrvalistesse paikadesse, kus nad end kauem õigustasid. Bussiliinid ja raudtee suretasid järkjärgult postijaamad välja. Saksa okupatsiooni ajal 1918. a lõpetasid tegevuse kõik postiasutused. Eesti Vabariigi algusaastatel asuti postijaamu taastama ja nad tegutsesid vähesel määral veel 1920.–1930. a-il.

Materjal

Postijaamade dokumendid on säilinud väga lünklikult.
Liivimaa Maanõunike Kolleegiumi ja Liivimaa Postivalitsuse ringkirjad, määrused, käskkirjad ja instruktsioonid (1817–1914). Aruanded, protokollid, teadaanded ja kirjavahetus konvendi kokkukutsumise; postijaamade ehitus- ja remonttööde; postiveo, reisijate teenindamise; hobusööda kokkuveo; hobuste hooldamise; postipoisi riietuse; postijaamade tulude-kulude ja revideerimise kohta (1816–1918); Igavere postijaama tegevuse lõpetamine (1900–1907). Missiivid (1818–1899). Kirjade (1853–1917), kiirsaadetiste (1897–1905), sõitude, sõiduarvete ja postiveo (1811, 1859–1918) ning puuveo kohustuse täitmise (1907–1917) registrid, inventari (1837–1881) ja mõisate töökohustuse (1854–1856) nimekirjad, kaebuste raamatud (1861–1905); kaardid ja plaanid (1834–1915), sh Liivimaa postijaamade kaart (1899, 1913); kassaraamatud (1840–1917); mõisate telefoniarvete raamatud (1904–1918).