www.tartupostimees.ee 24.09.2010
Foto: Margus Ansu.
Aadu Must, Tartu volikogu esimees (Keskerakond)
Tartu volikogu kultuurikomisjoni 9. septembri koosolekult käis läbi erutav informatsioon: Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituudi juhataja professor Aivar Kriiskani jõudsid Uus-Ihaste arheoloogilise leiukoha teadusliku ekspertiisi andmed.
Tulemus oli oodatule lähedane, ent pani ikkagi ahhetama: muistse inimasula vanuseks määrati 8000 aastat enne Kristust.
Sama tulemuse andsid Uppsalas asuva Rootsi ja Soome arheoloogide ühise laboratooriumi nii nanotehnoloogilisel kui ka radiosüsiniku meetodil tehtud analüüsid.
Teadagi – praeguse vanuse saamiseks tuleb sellele liita veel meie ajaarvamise aastad. Seega võime arheoloogide kinnitusel alates selle aasta septembrist rääkida kümne tuhande aastasest inimasustusest Tartus.
Eks see leid muuda kogu Eesti kiviaja arheoloogilist «edetabelit» – asula on vaid 700 aastat noorem meie vanimast, Pärnu jõe ääres asuvast Pulli asulast. Ettepoole mahub veel ka Kunda asulakoht.
Meelierutav uudis on taas tõstatanud arutelu Tartu vanuse üle. Räägitakse, et ega leitu ole veel piir. Üks hea kolleeg, kuuldes, et haruldane leid tuli päevavalgele Uus-Ihastest, ei suutnud talitseda oma lootusrikast entusiasmi, hüüatades: «Aga mis siis veel Vana-Ihastest võib tulla?» Aga noh, tema ei olnud arheoloog.
Kolm eri asja
Tartu tähtpäevade puhul on tegemist olulise probleemiga. Nõukogude ajal koolis käinud inimesed teavad, et Tartu linna olevat asutanud 1030. aastal Vene vürst Jaroslav Tark. Vürst tulnud ja ehitanud siia linnuse.
Arheoloog Ain Mäesalu on küll täpsustanud, et too Vene ajalooraamatute lemmikvürst oli vallutaja, kes eestlaste vana asula maha põletas ning siin «esimest Vene okupatsiooni» alustas. Nii ta küsiski: kas linnuse mahapõletamise daatumit on siiski sobilik linna sünnipäeva tähistamisel aluseks võtta.
Asula teke, selle esmamainimine ja linnaõiguste saamine on kolm ise asja. Umbes aastasse 1030 langeb Tartu esmamainimine kirjalikes allikates. Selge on see, et mis tahes linna esmakordne kirjapanek, eriti välismaistes kroonikates, on väga tähtis sündmus, mis räägib asula teatud tuntusest, rahvusvahelistest kontaktidest ja tähtsusest.
Muidugi väärib see äramärkimist, sest sellest algab linna kirjutatud ajalugu. Pahatihti pole «ilusamat» esmamainimist ka kusagilt võtta. Nii ajaloolastel, ajakirjanikel kui ka muistsetel kroonikakirjutajatel on omadus tähtsustada just sõdu, vägivalda, verevalamisi ja katastroofe.
Rahulik elu ja töö ei ületa uudisekünnist. Eks just selle pärast ilmuski suur hulk Euroopa linnu (Pariis, Berliin, London, Madrid, Lübeck, Pärnu jpt) kirjalikesse allikatesse tulekahjude suitsus või koguni vallutatud põlisrahvaste surmakarjete saatel. Aga sünnipäev see tõepoolest ei ole, kui asjale just vallutaja silmadega ei vaata.
Kui vana on Tartu?
Linna vanuse arvutamisel on üks väga lihtne reegel: see hakkab tiksuma asula linnaks saamise hetkest. Tartu Ülikooli ajaloo alguseks ei loeta ju esimese kooli rajamist Tartus. Samuti ei arva ka arheoloogide suur sõber Toomas Kapp, et Tartu Vesi peaks lugema oma ajalugu esimese kaevu kaevamisest Tartusse.
Täpselt samuti ei alga Tartu linna ajalugu asulast, kindlusest või sellel kohal laiutanud suitsevatest ahervaremetest.
Linna ajalugu loetakse hetkest, kui kuningad, keisrid või paavst andsid asulale linnaõigused. Paljudel linnadel on selle tähiseks vastav ürik. Aga mitte alati, ka Tartu puhul, ei ole see säilinud või siis pole seda ehk antudki.
Mitmetest Tartu trükistest saame teada, et Tartu saanud linnaõigused 1262. aastal. Lihtne arvutus ütleb, et 2012. aastal möödub sellest 750 aastat. Aga oodake veel hetk, enne kui piduplaani pidada! Kolleegid ajaloolased soovitavad arvestada siiski 13. sajandi õigusruumi, lähtuda tollastest seadustest ja tavadest.
Rooma õigus, Bütsantsi keisri Justinianuse ajal kodifitseeritud Rooma õigus, corpus iuris civilis meid tema asutamisaja otsimisel ei aita. Ent 13. sajandi elu reguleeris veel üks tollase «Euroopa Liidu», kristliku Euroopa seadus. See oli kirikuseadus – corpus iuris canonici, mis vaieldamatult kehtis ka väikese vaimuliku riigikese, Tartu piiskopkonna keskuses. Seadus ütles lihtsalt ja selgelt: piiskop elab linnas. Nojah, küllap ta käis ikka mujal ka, aga tema ametlik residents ei saanud enam olla asula või küla.
Tartu loo aitab segasemaks ajada küll teadmine, et siin resideeris juba varem Lihula piiskop. Ent 6. novembril 1235 loodi Tartu piiskopi ametikoht ning sellest peale oli kristlikule maailmale olemas ka Tartu linn.
Kas Tartu valmistub tähistama linna 775. sünnipäeva? Volikogu kultuurikomisjon arutab ja otsustab, kas selleks on piisavalt alust. Kui on, siis suurt pidu paraku ei tule, aga väiksematest plaanidest annavad volikogu ja linnavalitsus teada. Näiteks võiksid linnavolikogu esimees ja linnapea sel puhul teed ja kringlit pakkuda ning Toomemäel võiks rääkida meie linna ajaloost.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti