Välisvõitluse Kroonika

www.eesti.ca " Eesti Elu " online 27.01.2007

Autor: Laas Leivat ( fotol ) - EKN Eestlaste Kesknõukogu Kanadas

Sissejuhatus

1944.a. sügisel põgenes bolshevike eest umbes 70.000 eestlast peamiselt Saksamaale ja Rootsi ligikaudselt 8% kogu rahvaarvust. Põgenike laagrites viibides pidasid nad oma saatust ajutiseks - lääneriigid ei lubanud kolmandat okupatsiooni kesta kuigi kaua. Isegi põgenike laagrites ei võtnud pikemat aega et seada üles kaks rahvuslikku, õigemini rahvuspoliitilist ülesannet: kaasaaitamine Eesti iseseisvuse taastamiseks ja eestluse kui rahvuse säilitamine. Mõlemad ülesanded olid tihedas seoses meie rahvuskeha tugevdamisel millest võis teatud määral oleneda ka meie kodumaa vabastamine.

Meie võitluse eesmärk oli Vaba Eesti!

Meie teadsime, et eesti rahvas kodumaal ei olnud alistanud saatusele ja ihaldas üle kõige olla taas vaba. Okupeeritud Eestimaa Ihaldas poliitilist vabadust, mida ei mõõdeta leivakilodes, põrandapinna meetrites või tööpalga rublades. Meil olid teada faktid. Meie taunisime, et Eesti oli okupeeritud N. Liidu poolt.

Meie strateegia kodurahva eest vaba maailma foorumitel oli: anda teada, et me kunagi ei tagane oma tõotusest kasutada meile antud vabadust võitluse jätkamiseks nende eest, kes ei saa välja astuda endile õiguse ja vabaduse nõudmisega

Eesti pagulaskond võõrsil pidas oma olemasolu põhjuseks iseseisva Eesti taastamist ja seda kuni augustini 1991.a.. Välisvõitluse mõju kandus üle mitmetesse mitte poliitilistesse organisatsioonidesse. Nii leiame paljude eesti pagulusühingute ja seltside põhikirjade esimestes lausetes, et eksisteerimise olemasolu peamiseks põhjuseks on Eesti taasvabadus.

Eestlased jõudsid 1944.a. sügisel oma varjupaikadesse tühjade taskutega. Kust siis leida esialgset välisvõitluslikke vahendeid?

Tsiteerime kokkuvõtlikult dr. Aarand Roosi kõnest VIII Rahvuskongressil Torontos juulis 2000.a.: "Pagulaste ülesandeks jäi hoolitseda selle eest, et nad jääksid Eesti ideele ja ideaalidele truuks - ning valgustaksid ja veenaksid maailma riikide valitsusi ja avalikkust mõistma Eesti iseseisvuse seaduspärasust."

Pool sajandit kestnud tegevus koondnimetuseks oli välisvõitlus.

Vaatamata Eesti okupatsioonile oli siiski õigusjärgselt Eesti Vabariigile säilinud saatkonnad ja konsulaadid Londonis, Pariisis, Madriidis, New Yorgis. Neid hoiti tegutsevatena välispankade arvetele paigutatud Eesti riigi rahadega. Vabadusse olid pääsenud üksikuid valitsuse ja riigikogu liikmeid.

Jätkuvalt kuulus Eesti paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, mille sidemeid ei olnud de jure katkenud. Valitud delegaadid võisid edaspidigi konverentsidel esindada Eestit - näiteks järgmistes organisatsioonides: Luteri Kiriku Maailmaliidus, Baptisti Kiriku Maailmaliidus, Rahvusvahelises PEN-klubis, Noorte Meeste Kristlikus Ühingus, Skautide organisatsoonides, juristide ühingtes, parlamentaarsetes assambleedes, ametühingutes, rahvusvahelistes ühistegevuse kongressides, põllumajandus organisatsioonides jne.

Eesti vabariigi diplomaatilised esindused võisid jätkata oma tööd baseerudes rahvusvahelises õiguses sätestatud printsiibile: “Ex uniuria ius non oritur” ehk “Õigusestust ei tõuse õigust”.

Eesti Vabariik eksisteeris de jure!

Ametlikult ei tunnustatud Eesti riiki kõikjal kuid pererahva salliva pilgu all võisid eestlased organisatsaioone moodustada küll, aga pigem kultuurilis-sotsiaal-humanitaarsena, kuid see ei seganud põgenike integreerumist põlisrahvaga.

*****************************

Teine osa artiklist ilmus EE Online 19.07.2007

Balti riikide küsimus polnud lääne jõudude aktuaalses päevakorras

Aktiivse ja süstemaatilise välisvõitluse rakendamine oli sõjajärgse geopoliitlise reaalsuse ja poliitiliste takistuste ohver. “Estonian Foreign Policy at the Cross-Roads” (E. Medijainen, V.Made toim., 2002) käsitleb olukorda järgnevalt:

Teise maailma sõja lõpul Eesti, Läti ja Leedu saatus tundus olevat lõplik. Nad olid N. Liidu poolt okupeeritud ja osa kommunismiimpeeriumi territooriumist. Hävitatud olid nad riikidena ning midagi ei pakkunud lootust uueks tulevikuks. Balti “probleemi” tegelikkuse kadumine oli ainult aja küsimus. Balti diplomaadid, kes jäid eksiili peale juunit 1940 olid hakanud vananema ning nende järeltulijaid ei saavutanud asukohamaade tunnistust de facto eksisteerivate valitsuste esindajatena. (Lääneriikide jätkuv tunnistus de jure hõlmas Eesti, Läti ja Leedu riikide, mitte valitsuste kontinuiteeti illegaalse annektsiooni olukorras. Toim.)

Seitsmekümnendate aastate keskpaigaks suurem osa Balti riikide esindustest Euroopas ja Lõuna-Ameerikas olid sunnitud uksi sulgema rahaliste ja poliitiliste raskuste tõttu. Ainult Ameerika Ühendriikides jätkasid oma tegevust Leedu ja Läti saatkonnad ning Eesti peakonsulaat kuni nende riikide iseseisvuste taastamiseni 1991.a. (1959.a. alates, kui endine EV diplomaat Johannes Markus aktsepteeriti Kanada poolt aupeakonsulina ning 1971.a., kui tema järeltulija aupeakonsul Ilmar Heinsoo asus Kanada nõusolekuga positsioonile tegutses EV esindus kuni 1991.a. taasiseseisvumiseni samuti Kanadas. See oli sihikindel ja konkreetne osa Kanada annekteerimise “mittetunnustamise” poliitikast. Toim.)

50-ndate aastate alul loodi asukohamaades keskorganisatsioonid. Need hõlmasid kohalikke eesti seltse, ringe ja kodusid. Uutes asukohamaades nad selgitasid kohalikele ühiskondadele oma kogemuste ja teadmiste varal kommunismi olemust, tegusid ja ohte.

Suuremad keskorganisatsioonid (siis Australia Eesti Seltside Liit, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, Inglismaa Eestlaste Ühing, Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Rootsi Eestlaste Esindus) pidasid vajalikuks luua koordineeriv kogu ülemaailmses ulatuses. Tolleaegne liikmesorganisatsioonide esindatus ÜEKNi plenaaristungitel jälgis eesti kogukondade erinevaid suurusi asukohamaades. ÜEKN-i rajamisel olid siis esindatud kolm kõige suuremat organisatsiooni Kanadas, Rootsis ja USA-s, kolm keskmist Inglismaal, Saksamaal, Austraalias ning kolm väikest Belgias, Prantsusmaal ja Lõuna-Aafrikas.

Nii pandi alus Ülemaailmsele Eesti Kesknõukogule, mis rajati 1955.a. asukohaga USA-s. Peale ülalmainitute kuuluvad organisatsiooni 2007.a. seisuga veel Leedu, Läti, Ukraina ja Tšehhi Vabariigi eesti keskorganisatsioonid.

ÜEKN-il kujunesid tihedad sidemed Eesti Vabariigi veel eksisteerivate välisesindustega. ÜEKN registreeriti ametlikuks 1982.a. mittetulundusühinguna aitamaks säilitada eesti kultuuri ja edendada haridust.