Olaf Esna, bibliofiil
Iidsel ajal rahuldasid Pärnu linna kodanike nõudmisi õpikute, kalendrite ja vaimuliku kirjanduse järele raamatuköitjad ning aastalaatu külastavad rändkaupmehed.
Esimese nimeliselt teada raamatukauplejana õnnestus leida Pärnu saksa koguduse köster Gottfried Hoffman, kes kolis Riiast Pärnu 1690. aastal. Sedamaid palus ta siinsel rael keelata kõigil ülejäänud kohalikel kaupmeestel köidetud raamatute müügi, mis selleaegsete tavade kohaselt oli ainult raamatuköitjate eesõigus.
Hoffmani palvest selgub, et selle ajani müüdi Pärnu kalendreid ja õpikuid igas äris. Nüüd sai Hoffmanist Pärnu linna raamatuköitja.
Kui ülikool kolis 1699 Tartust Pärnusse, tõusis Hoffman ülikooligi raamatuköitjaks. Juba sama aasta detsembris taotles ta raamatukauplemise privileegi, toetudes ülikooli kantsleri otsusele.
Riias tegutsenud raamatukaupmees Georg Mathias Nöller oli aastatel 1684-1712 küll Riia linna trükkal, kuid raamatukaubitsejana oli ta haare laiem. Tal oli kuningas Karl XI privileeg teoste tollivabaks sisse- ja väljaveoks. Ülikooli Pärnus asumise ajal oli selle ainuke raamatute muretseja Nöller, kes tõi kirjavara Riiast, kuid tänu Hoffmanile sai ülikoolis müüa vaid köitmata teoseid.
1702. aastal soovis Nöller avada Pärnus raamatulao ja tänu ülikooli vastutulekule asus see akadeemia majas filosoofiateaduskonna toas. Ise viibis Nöller Pärnus ajutiselt, alaliselt aga oli kohal keegi sellidest või ärijuht Georg Friedrich Hauswald, kes on ülikoolile esitanud arveid. Ülikooli raamatukauplusel eriti suurt läbimüüki ei olnud ja Nölleri katsed laiendada äri väljapoole ülikooli ebaõnnestusid, kuid raamatuladu pidas ta siin vähemalt 1709. aastani.
Raamatuköitjast linnakodanikuks
1699. aastal kolis Pärnu ülikooli trükikodagi, saades siin linna esimeseks. Trükikoda asus algul akadeemia hoones, 1700. aastast aga selleks ehitatud majas koos ülikooli pedellidega. Raamatuid müüs ka ülikooli trükkal Johann Brendeken (1653-1710). 1709. aastal, enne Pärnu piiramise algust venelaste poolt, viidi trükikoda koos ülikooli muu varandusega Stockholmi.
Brendeken, kellest 1704 sai Pärnu kodanik ja pärast maja ehitamist majaomanik, jäi pärast trükikoja kolimist Pärnusse ja suri siin 1710 katku. Pärnus trükkis Brendeken 100 raamatut: valdavalt ladinakeelsed, ainult 20 saksakeelset. Järjekindlalt taotles ta eestikeelsete teoste trükkimise eesõigust, kuid tagajärjeta.
Trükitooteid muretsesid raamatuköitjad lahtiste poognatena esmajoones Saksamaalt, samuti Hollandist Amsterdamist, kust need peamiselt meritsi Pärnu toimetati.
18. sajandil pärast Venemaa alluvusse sattumist ja katku tõttu suurema osa elanike kaotamist võttis taastumine Pärnus aega.
Raamatuköitjatest on Pärnu linna kodanikuks võetud 1775. aastal Rootsist Ondringswaldist tulnud Peter Muhf, kes ühtlasi oli köster.
1779 Riiast tulnud Thomas Reims abiellus kiiresti Juliane Dorothea Kunstiga, kes oli raamatuköitja ja köster Christian Wilhelm Dobrossi lesk. Valitses vana tava, et ametissesaamiseks tuli kosida eelmise meistri lesk. Raamatuköitjaid oli linnakodanike hulgas teisigi.
Polnud raamatupoodi, olid raamatukogud
1851. aastal töötas Pärnus kolm raamatuköitjameistrit kahe õpilasega. Tsunfti kuuluvate köitjate kõrval oli lubatud töötada ühel-kahel vabameistril. Üks neist oli Pärnu tuntuim raamatuköitja, bibliofiil ja bibliograaf Mihkel Jürgens (1820-1874).
Vaatamata sellele, et Pärnus polnud raamatukauplust, elas siin suurte raamatukogude omanikke. Raimo Pullati koostatud raamatu ”Pärnu elanike varandusinventarid 1702-1800” (Tallinn, 2005) järgi oli näiteks raamatupidaja Johann Christopher Peperil (1711) 110 raamatut, ooberstil ja komandandil Jacob Hinrich von Schwengelmil (1711) 93 raamatut, apteeker Gabriel Lütkejohannil (1714) 165 raamatut, notar Andreas Harrienil (1759) 182 raamatut.
1809. aastal sai saksa soost noormees Johann Gotthard Marquardt (1780-1858) loa asutada Pärnus eratrükikoda. Ta pidas seda 1840. aastani, kui müüs ettevõtte Friedrich Wilhelm Bormile (1812-1881), kelle tööd jätkas poeg Friedrich Alexander (1844-1908). Too müüs trükikoja 1895 Tartu suurkirjastaja-trükkali pojale Leopold Wilhelm Laakmannile (1857-1930), kes omakorda kauples trükikoja 1919 maha Tallinna.
Trükikoda oli see koht, kust pärnakas võis osta kohapeal trükitud vaimuvara. Vanal ajal oli tiitlil sageli märge ”Trükitud ja müüa”.
”Valmis sanud, välja tulnud ja sada”
Nüüd mõni näide omaaegsest raamatureklaamist Otto Wilhelm Masingu ”Maarahwa Näddalalehest” (1823): ”On praegu Tartus, trükker Schünmanni jures, valmis sanud ja välja tulnud: Arvamise ramat I Tük, mis O. W. Masing koolmeistrite ja kolilaste kassuks väljaandnud. Valmis brossüritud, lahtiaetud servadega 83 lehekülge, maksab 75 Kop. vaske ja on Tartus pookbinder Zenkeri, Tallinnas Eggersi ramato poest, Rakveres köster Jaki, Paides Kreiskomissar Baron Wrangli, Pernos kirrikuõppetaja Rosenplänteri ning veel pealegi, Tartu- ja Villandimaal, igga kirriko jurest sada.” (Nr 25, 24.06.)
”On nüüd Tartus Schünmanni trükkis Täieline ABD ramat, valmis sanud, kust maksab luggemist õiete õppida ja mis O. W. Masing kolide ja koddoõppetuse tarbeks väljaandnud. 40 lehhe külge maksab punnumata 20 Kop. vaske. Sedda ramatukest on igga ramatopunnuja jurest Tartus, Pernos, Kurressare linnas, Tallinnas ja Narvas ning ka Rakverres sealatse köstri, nenda kui ka igga kirriko jures sada.” (Nr 28, 14.07.)
”Teadaandmine. Luhha sures poes nurga peal on Perno tähtramatuid tulleva aasta peale sada. Neid on Peter I pildiga ja ilma pildita sada, essimesed maksvad 50, tõised 30 kop. tük.” (Nr 46, 18.11.)
Johann Heinrich Rosenplänter müüs Masingu raamatuid muidugi enda majas, mis praegu on Kuninga tänaval kaela kukkumas, aga tont teab, kus nurga peal asus see “suur Luha pood”.
Nagu eeltoodud Pärnu linna kodanikuks võetud raamatuköitjate loendist nähtub, on raamatupunuja ja köstri ameti teineteisega ühildamine pika traditsiooniga. Köster ostis trükikojast raamatupoognad, köitis ehk moodsas keeles andis neile lisaväärtuse ja müüs neid siis kirikus kas iga päev või suurte pühade puhul ning maalaatadel. Ülemöödunud sajandi keskel olnud kalendreid müügil igas kõrtsis.
Raamatukaupluste algus Pärnus
Esimese ainult raamatukaupluse asutas Pärnus Engelrodis Hessenis sündinud Emil Ernst Wilhelm Johann Friedrich Höflinger (25.08.1821 - ?). 1850. aastal võttis selle üle Romanus Julius Jakoby (? - 17.03.1916), kes 1859 avas filiaali Viljandis, kuid oli sunnitud selle mõne aasta pärast käest andma.
Emil Höflinger oli raehärra aastatel 1850-1858, Romanus Jakoby 1855-1862 ja 1866-1877. Jakoby oli Pärnu politseibürgermeister aastail 1857-1862 ja 1866-1877, seega linna eliit.
Kui 19. sajandi keskel ilmus aastas 60-80 nimetust, siis sajandi lõpul juba 200-300 uut eestikeelset raamatut. Näiteks Soomes anti 1900. aastal välja 530 uut raamatut, Eestis samal aastal 381 nimetust. Loomulikult andis see võimaluse raamatukaupluste tekkeks kõikjal Eestis.
1879. aastal avas Pärnu teise raamatupoe Emil Treufeldt ja 1890. aastal oli Pärnus juba viis raamatuäri.
Raamatupoodide väike välimääraja
Raamatukauplejate ja nende asukohtade leidmisel on abiks Pärnu kaubandusameti (Pernauschen Handelsamt) igal aastal ilmutatud vihik, millel saksa keeles on hirmpikk tiitel. Aga 1892. aastast, kui neid hakati avaldama vene keeles, on olemas ”Pärnu linna firmade nimekiri”, mis paraku on kättesaadav mõne väikese lüngaga.
Nimekirja puuduseks on mõni ”ujuv” aastaarv, see tähendab, et pärismaalasest kaupmees võis tegutseda mitu aastat enne, kui saksad ta firmade nimekirja võtsid.
Jänesselja tänav (Tallinna mnt)
Majas nr 4 (raamatupood tegutses siin aastail 1921-1944) Paul Ruiso (1879-1970). Majas nr 6 (1902, 1904-1916) Jaan Karu (1873-1942) ehk Raamatu-Karu. Karu-nimelisi kaupmehi oli Pärnus rohkem, see pärast eristas linnarahvas näiteks Raamatu-Karu, Viina-Karu. Kooliõpetaja Jaan Karu sai Jänesselja raamatukaupluse avamiseks loa juba 1902. aastal. (Linda 2.04.1902.)
Majas nr 11 (1882, 1897-1911) Marie Koserovsky. Mihkel Jürgensi tütar sai raamatukaupluse avamise loa juba 1882. 1912-1916 pidas poodi Friedrich Koserovsky ja 1921-1929 P. Must, kuid pearõhk oli kirjatarvetel.
Kuninga tänav
Majas nr 13 (1912-1913) Leopold Wilhelm Laakmann (1857-1930), ühtlasi trükikoja omanik.
Majas nr 15 (1896-1911) Leopold Wilhelm Laakmann.
Majas nr 36 (1905-1910) Jüri Reimann, seejärel (1911-1913) Eduard Gottfried Soovik, kes oli täieliku eestikeelse laenuraamatukogu omanik. 1915-1916 Jekaterina Filaretova.
Riia tänav (maantee)
Majas nr 10 (1908-1911) Jüri Tasane.
Majas nr 18 (1913-1914) Maria Tomson, pärast teda (1915-1916) Ella Rehepapp.
Majas nr 25 (1894, 1897) Jüri Dreimann (1861-1916) oli laiemalt tuntud pime rändraamatukaupmees, kes Linda teatel avas oma poe juba 1894 (nr 31, 5.08.1894).
Majas nr 32 (1895-1912) Peet Jaani p Toom, kes 1902 sai loa avada laenuraamatukogugi.
Majas nr 42 (1915) Jaan Jaani p Toom, seejärel (1916) Anu Jaani t Toom.
Majas nr 54 (1912) Hans Kask.
Ringi (Brackmanni) tänav
Majas nr 6 (1940) Jaan Karu, kelle kauplus natsionaliseeriti 1940. aastal.
Majas nr 7 (1902 - ?, 1904) Jüri Reimann, kes sai juba 1902 loa trükikoja, raamatukaupluse ja laenuraamatukogu asutamiseks (Linda 17.04.1902).
Rüütli (Kalevi) tänav
Majas nr 12 (1921-1926) Pärnu õpetajate osaühisus Liit.
Majas nr 14 (1850-1891) Romanus Julius Jakoby, 1892-1905 Oscar Nehring ja 1924-1940 Elisabeth Sepp, kes paljude muude artiklite kõrval kauples kirjutusmaterjalide, koolitarvete ja nootidega, mida ise kirjastas. Erialaks olid mandoliininoodid. 1.09.1937 - 1939 H. Kubu, kes peamiselt kauples kirjutusmaterjalide, kooli- ja kontoritarvetega.
Majas nr 16 (1879-1908) Emil Treufeldt, 1909-1910 E. Treufeldti pärijad, 1911-1912 Hilda Treufeldt, 1913-1939 Oscar Nogobod, kes säilitas firmanime Emil Treufeldt. 1940 - ? Jaan Siilak pearõhuga kirjutusmaterjalidel.
Majas nr 18 (1921 - 6.1930) Uudis, mille omanik oli Eduard Gottfried Soovik (27.11.1883 - 4.05.1927). Isa surma järel jätkas poeg Eduard.
Majas nr 23 (1904-1911) Matilde Seidlitz, 1912-1913 Jelisaveta (Elisabeth) Sepp.
Majas nr 26 (1921 (?) - 8.1930) A. Jürvetson, (1883-1941) Kultuur.
Majas nr 27 (1896-1902) Theodor von Stilliger, kes avas kaupluse 1896. aasta augustis ja müütas algul ainult saksakeelseid raamatuid.
Majas nr 29 (28.03.1938 - 1940) Kultuur, mis natsionaliseeriti 1940.
Majas nr 35 (8.1930 - 27.03.1938) Kultuur.
Majas nr 36 (1914) Rimma Matson.
Majas nr 38 (1901-1902) Avdi Vinter, kes müüs kaupluse Peet Toomile, too omakorda viis poe teise majja.
Majas nr 39 (1904-1905) Gustav Pajo (Paju), oli 1905 aktiivne sotsiaaldemokraat. Andis välja ja toimetas 1905. aastal kaks numbrit ajalehte Võitleja, kuulus Pärnu Rahvakomiteesse, hiljem pidas Tallinnas Harju tänaval üldist ajakirjanduse kontorit (“Riikline aadressraamat” 1926-1927).
1906-1913 Jaan Anderson. See oli 1842. aastal Tartus asutatud kunagine E. J. Karowi ülikooli raamatukauplus, mille tegelik omanik oli Bruno Ilves. 1927-1930 Pärnu Postimees, 1930-1940 Pärnu Kirjastuse Ühisus.
Majas nr 40 (1926-1940) O/Ü Liit, kuid kauplus natsionaliseeriti 1940. aastal.
Majas nr 41 (194?-1944) Oskar Vaga.
Majas nr 45 (1908-1910) Georg Ehrmann, kes sai juba 1900 loa asutada trükikoda ja raamatukauplus (Linda 14.03.1900). Hiljemalt 1903 asus tema ”kirjutuse- ja tseihenduse kauplus” kapten Kleini majas.
Köitis raamatuid ja müüs esmajoones kontori- ning äriraamatuid ja postkaarte. 1909-1911 Jaan Karu teine kauplus.
Majas nr 47 (1902-1912) Peet Jaani p Toom, kes sellesse majja kolis A. Vinterilt ostetud kaupluse. 1912-1913 Adelheid Reimann. 1912-1940 Jaan Karu, kes 1940 kolis Brackmanni 6.
Majas nr 49 (1901-1903) Gustav Pajo (Paju), kes 1899 sai Liivimaa kubernerilt loa avada Rüütli 18 raamatukauplus.
”Suguvend oli päälinnas/ Peterburis Vendade Palmgrenide kaupluses tegev olnud ja end täielikult korraldatud raamatukaupluse eluga tutvustanud. Loodeti, et ta uut kauplust nõnda juhib, et sellest hääle ja kasulisele kirjandusele tulu tuleb.” (Linda 17.08.1899). 1904-1911 Aleksei Küng, kes asutas kaupluse 1903.
Majas nr 51 (1914) Peet Jaani p Toom. 1916 Jaan Peedi p Toom, 1921-1924 (?) August Toom, 1926-1927 Hugo Kuusneri (1887-1942) raamatukauplus ja kirjastus Pärnu Postimees. 8.1939 - 1940 H. Kubu kirjutusmaterjalide ja mänguasjade kauplus, mis 1940 natsionaliseeriti, kuid jätkas 1944. aastani.
Majas nr 53 (1912 - 3.1936) Aleksei Küng (6.09.1936 - 9.08.1938). Fr. Puksoo andmeil on Küng tegutsenud rändraamatukaupmehena. 3.1936 - 1940 Uustalu kauples põhiliselt kirjutusmaterjalidega.
Vee tänav
Majas nr 7 (1911) Georg Ehrmann.
Majas nr 9 (1908-1913) Vassili Itter.
Majas nr 11 (1912-1915) Georg Ehrmann.
Majas nr 13 (1914-1929) Vassili Itter.
Majas nr 15 (1930-1940) Vassili Itter.
Mitu kaupmeest, nagu J. Karu, V. Itter, M. Koserovsky, Ed. Soovik, J. Dreimann, J. Reimann, P. Toom, rääkimata L. W. Laakmannist, kirjastasid raamatuid ja andsid välja postkaarte.
Ükski nendest kauplejatest ei piirdunud raamatutega, vaid müüsid ka kirjutus- ja kontoritarbeid, mõni mänguasjugi, või võtsid vastu ajalehetellimusi.
Kuna hea kaup, nagu seda raamat on, ei vaja suurt reklaamiga ajuloputust, on raamatukauplejate kohta leida vähe infot. Sellepärast on paljude poodide avamise ja uste sulgemise aasta ligilähedane.
Lõpetuseks olgu märgitud, et trükipressi alt läbi käinud paberit, millele olid trükitud noodid, võis läinud sajandi 30ndail osta sellisest kauplusest nagu Esto-Muusika (Kalevi 41).
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti