www.pealinn.ee 06.09.2010
Jüri Kuuskemaa
Raekoja torni otsas seisab juba kolmas Vana Toomas ehk esimese «lapselaps», kes hoolega jälgib, ega meie linna poole pole teel vaenuväed.
Vana pärimuse järgi olevat kunagi keskajal, mil veel papagoilaskmiseks nimetatud ammuküttide võistlusi korraldati, üks ootamatu vahejuhtum meeste sõjalis-sportliku ettevõtmise ära rikkunud. Nagu ikka, olnud ka toona Kopli tammikus peetud laskevõistlusel rohkesti pealtvaatajaid. Laskmine veninud tüütult pikale, ilma et keegi oleks saanud pihta ridva otsa pandud sihtmärgile – värvilisele puust papagoikujule. Seepeale olevat üks koos emaga võistlust vaatama tulnud Kalamaja poiss koeruse pärast oma naljaviluks kaasa võetud mänguvibule noole nöörile seadnud ja ilma pikemalt mõtlemata selle papagoi poole lennutanud. Ja ennäe! Linnuke kukkus ridva otsast alla hämmeldunud täiskasvanute jalge ette.
Linnasõdurit kutsuti raevorstiks
Kuna poisikesele polnud antud õigust rohkemaks kui võistluse imetlevaks jälgimiseks, said ammukütid pahaseks ja oleksid häbematule poisikesele kere peale andnud, kui mitte linnapea ise poleks sekkunud. «Ennäe, missuguse terase silma ja kindla käega poisike, kes oma mänguvibuga saavutab rohkem kui täismehed oma ehtsate sõjariistadega! Mis on su nimi, tragi poiss, ja kust sa tuled?» Poiss vastas: «Minu nimi on Toomas ja ma elan Kalamajas.» Saanud teada, et Toomas on vaesest perest, otsustas bürgermeister teda toetada. Poiss saadeti linna kulul kooli ja kui ta oli selle lõpetanud, võeti linna teenistusse raesõdurina.
Muide, veel XIX sajandi alguses oli linnal ühtekokku sada sõdurit ehk «raevorsti», neist 80 jalaväelased ja 20 suurtükiväelased, enamasti eesti poisid. Hüüdnimi «raevorst» kasutati raesõdurite puhul sellepärast, et rahu ajal oli see lahe amet, mille põhisisuks valvekorrad linnaväravates, relvaharjutused ja paraadid. Siit siis võrdlus laiskvorstidega. Toomase eluaeg aga oli sõdade tõttu rahutum ja ohtlikum.
Kui Toomas linnavahiks sai, olnud ta usin ja ligimeste vastu sõbralik. Suurt karjääri ei teinud, kuid uhkete vuntside ja meeldiva loomu tõttu olnud mees üldtuntud ja menukas. Ajapikku sai ta vanaks ja siis hakatigi teda hüüdma Vanaks Toomaks. Ja kui mehe maine teekord lõpule jõudis, otsustanud raehärrad tellida raekojale uue tuulelipu, mis tubli linnavahi mälestuse jäädvustaks. Nii saigi meie raekoda väga erilise moega tuulelipu, mille varrast toetab vaskne sõjasulase kuju, raudrüü seljas, laia servaga kübar peas ja mõõk vööl.
Tegelikult on Vana Toomas legend ja sellist isikut pole kunagi elanud. Kuid ilmselt oli raele vaja kõigile linnaelanikele torni otsast paistvat näidiskodanikku, kes on alati tubli ja valmis oma linna kaitsma.
Rae arveraamatus seisab, et aastal 1530 sai maaler Joachim rae tuulelipu kuju kuldamise eest tasu. See on kõige vanem dokumentaalne teade tuulelipulise Vana Tooma olemasolust. Muide, toona oli praegusest märksa olulisem teada tuule suunda, sest purjelaevade ajastul tuli vahel kuni kaks nädalat oodata sadamas sobivat tuult, et purjetada Lübecki, Stockholmi või Neeva suudme poole.
Uus Toomas kõige uhkem
Kui suure au sees linnakodanike silmis seisis raekoja tuulelipu hoidja, sellest annavad aimu teated, et kui teda torni tipust parandamiseks või uueks kuldamiseks alla võeti, siis kaasnes Vana Tooma uue ülesseadmisega suurtükisaluut. Kui tornikiivri puit tema jalge all läbi pehkis, tehti uus, ent pärast parandustööde lõppu seati Toomas ikka tagasi. Keegi ei tulnud selle pealegi, et teha kuju asemele midagi moodsamat. Nii oli see aastatel 1627, 1781, 1896 ja 1952. Viimati olla üks Moskvast saadetud parteimees kahtlust avaldanud, kas niisugust vanakest on sünnis panna nõukogude töörahva saadikute täitevkomitee torni otsa. Tooma olla päästnud parteisekretär Johannes Käbin, kes pilkas Moskva meest, et kas too tõesti tahab Kremli rubiintähte Tallinna raekoja torni otsa seada lasta.
Tõsi, 1944. aasta märtsipommitamise ajal põlenud raekoja tornitipust alla kukkunud ja purunenud Vana Toomas ise jäi 1952. aastast pensionile. Ta oli kukkumisel kaotanud oma banaanilikud vuntsid, lipukese ja parema käe kinda, sobides nüüd vaid muuseumieksponaadiks. Metallikunstnik Salme Raunam olevat kohrutanud uue vaskmehikese, sepp Elmar Eigo tegi sobivad raudosad ning seejärel võis Vana Toomas uuendatud kujul taas teenistusse asuda.
Kuna sõja järel tehti uus tornikiiver vanade meistrite kombeid arvestamata laagerdamata puidust, ei pidanud see vastu poolt sajanditki. Pehkimise ja kaldumise tõttu muutus nõukogudeaegne tornikiiver ohtlikuks ning vajas uuendamist juba 1996. aastal. Selle tippu sai V. Roosveeri valmistatud uus Vana Toomas.
Pojapoeg kullati üle
Praegu on ehtne Vana Toomas eksponeeritud raekojas, tema «poeg» aastast 1952 asub linnamuuseumis ja «pojapoeg» aastast 1996 on tegevteenistuses. Arhitekt Teddy Böckleri kavandatud Tooma «pojapoja» viimistlus erineb originaalist. Uusim kuju on osaliselt kaetud erkrohelise vasepaatinaga, osaliselt kullatud. Seetõttu on «pojapoeg» oma «vanaisast» silmatorkavam. Jätkuvalt on Vana Toomas Tallinna üks populaarsemaid sümboleid. Võib näida, et truu linnavaht valvab ikka veel, et anda meile märku mitte üksnes tuule suunast, vaid ka sellest, kust tulevad linna poole sõbrad, kust vaenlased.
Papagoilaskmise kuju kohta papagoihuviliselt. Kahtlen, kas kuju ikka oli värviline. Nimetus „värviline papagoi” seondub eelkõige aaradega, mis aga on Uue Maailma linnud, kuid Ameerika ja selle linnustik olid XVI sajandi alguses veel suhteliselt tundmatud. Tallinnas säilinud hõbedast papagoikuju meenutab täiesti selgelt mitte pikasabalist aarat, vaid lühisabalist aafrika hallpapagoid, mille värvused on enamjaolt hall, must ja natuke punast. Varbad on kujul valesti (kolm ette ja üks taha, kuigi papagoidel on kaks ette ja kaks taha), aga kehakuju ja üldilme on üsna õige. Nii et tuleks suhtuda skeptiliselt kujutistesse, kus papagoilaskmisel on posti otsas värviline pika sabaga papagoikuju.
VastaaPoista