www.maaleht.ee 09.09.2010
Autor: Alo Lõhmus
Foto: Sven Arbet
Metalliotsijaga mehed-naised võivad tunduvalt rikastada Eesti arheoloogiat, tõestas augustis Harjumaalt leitud väga rikkalik muinasaare. Tarvis läheb vaid haritust ning seaduskuulekust.
See on pealtnäha tavaline põld Harjumaal ühe endise kolhoosikeskuse juures. Harilikult ei peida sellised põllud eneses midagi muud peale kümnete põlvkondade higi ja vaeva.
Inimesed, kellel on võime näha mõnekümne sentimeetri sügavusele maapinna sisse – selliseid inimesi nimetatakse detektoristideks ning nad võlgnevad oma võime mõne tuhande krooni eest soetatud metalliotsijale –, ei loodaks niisuguselt põllult kuigi suurt saaki.
Nõnda arvas ka selle loo peategelane, anonüümseks jääda sooviv Leidja, kes seisis kõnealuse põllu veerel ühel soojal suveõhtul tänavu augusti keskpaigas. “Ehk leiaks mõne tsaariaegse mündigi,” kaalus ta oma väljavaateid.
Siiski otsustas ta põllu läbi uurida, olles maa-ameti kaardilt tuvastanud, et põllule pole seatud piiranguid metalliotsijaga kõndimiseks. Samuti küsis ta otsimiseks luba maatüki omanikult.
Kuid sündmused, mis järgnesid metalliotsija sisselülitamisele, võiksid kõlada detektoristide kalamehejutuna, kui neid ei tõestaks reaalsed ja üliharuldased esemed arheoloogide töölaual.
Kõige paremini kirjeldab neid Leidja ise oma ettekandes, mille ta koostas asjaomastele arheoloogiavõimudele.
Viikingiaegsed mündid
“Mõni samm autost eemal jääb detektori pooli alla 1/6-öörine, korralikult säilinud rahanatuke aastast 1666. See pole siiski veel mingi näitaja, tegu on ühe enim leitava selleaegse mündiga.
Mõnesaja meetri pärast on imepisike hõbepenn, Revali vapiga. Sellest juba piisaks, jõuan vaevalt mõelda, kui värskelt randaalitud mulla pinnalt paistab veel üks huvitav tegelane – Peetri-aegne kopikas, mis juba väga kena ning kah harva leitav.
Tund on lennanud kiiresti ja leiud tunduvad lõppema hakkavat. Sean sammud eemal põllu servas paistva madala künka poole. Ja siis hakkab tulema. Sõlekatked, muud ehtetükid, mõni terve ese, millele ei oska nimetustki anda. Osa lebab otse maa peal, osa õrna mullakihi all.”
Leidja taipas, et on sattunud senitundmatule muinasaegsele leiukohale ning seesuguses paigas ei luba seadus enam midagi omatahtsi üles noppida, vaid kohustab leiust teatama muinsuskaitsele.
Leidja otsustaski seda teha ning seadis sammud auto poole. Poolel teel lõikus metalliotsija kõrvaklappidesse aga eriti tugev rauasignaal.
“Ossa!” pudenes Leidja huulilt, kui ta mullapinda kõrvale lükkas.
“Vaevalt kümne sentimeetri sügavuselt paistab muinasaegne kirves. Mõni samm edasi murtud teraga asjandus, milles tunnen ära piltidelt nähtud võitlusnoa, vast tänapäeva tääkide eellase.
Kõik, aitab tänaseks, otsustan siis ning keeran kursi jälle oma raudratsu poole. Siiski, päike veel särab taevas, kuigi õhtu pole enam noor. Lähen, aga väikese kaarega künkast veidi eemaldudes ning maapinnast kostvatele signaalidele mitte enam reageerides. Ja siis – võimas puhas mündiheli! Seda peab kontrollima, nii head tooni on harva. Münt, mis välja tuleb, on puhtast hõbedast ja vana, väga vana.”
Esimesele mündile järgnesid kümned hõberahad. Kogenud hobiarheoloogina tundis Leidja ära viikingiaegsed mündid. Kuid signaal metalliotsija klappides ei lakanud, nagu ka müntidevool maapõuest, millega viimaks liitusid potikillud.
“Potikild ning sügavusest paistvad mündiread löövad pea klaariks,” kirjeldas Leidja oma toonast hingeseisundit. “Kiire pilguheit vasakule-paremale, ette ning taha, labidaga auk õrnalt kinni. Aparaat kah lukku ning ükskõikse sammuga helitut abimeest viibutades järjest kiiremini nüüd juba lõplikult minema. Käik maaomaniku poole,
asjast teatamine.
Kuigi kell hakkab tiksuma juba kümnendat tundi sellel õhtul ja augustikuu keskpaiga päike ära kustuma, teen kõne tuttavale arheoloogile, et kõik oleks vinks-vonks, korralik ja nii nagu peab.”
Eeskujulik detektorist
Meie loo Leidja käitus tõepoolest “vinks-vonks korralikult” ning on selle eest praeguseks pälvinud arheoloogide siira imetluse ja kiituse. Sest see, mille arheoloogid tema osutatud koha peal päevavalgele tõid, on oma suuruselt Eesti kõigi aegade teine muinasaegne hõbeda-aare üldse.
1312 mündist koosnev viikingiaare peideti mulda oletatavasti 1060. aastate alguses, hindasid Mauri Kiudsoo Tallinna Ülikooli ajaloo instituudist ja Ivar Leimus Eesti Ajaloomuuseumist. XI sajandist pole varem nii suuri aardeid muuseumikogudesse jõudnudki.
Kuid... Leidja on ju detektorist! Pole saladus, et metalliotsijatega põldudel lonkijate ning arheoloogide ja muinsuskaitsjate suhted on olnud väga verised.
Ehkki seadus kaitseb maapõues leiduvaid kultuuriväärtusega varasid ja kuulutab need riigi omaks, harrastavad mõned detektoristid leidude ebaseaduslikku üleskaevamist, tekitades korvamatut kahju ajalooteadusele. Isegi kui seesugune leid jõuab lõpuks arheoloogide töölauale, on sageli palju olulisem leiukeskkond oskamatu kaevamisega pöördumatult segi tuhlatud.
Kui aga kõik detektoristid käituksid nõnda, nagu antud sündmuste keskmes asuv Leidja, poleks tüli kunagi sündinudki. See Leidja ei hävitanud midagi, vaid hoopis rikastas Eesti arheoloogiat väga väärtusliku leiuga.
“Ta käitus väga-väga kiiduväärselt,” kinnitas Kiudsoo. “Kuna päevavalgele tuli ka purunenud savinõu, võime kindlad olla, et kogu aare on täies koosseisus meieni jõudnud. Seda juhtub harva.”
Kuigi aarde detailsem määramine seisab alles ees, võime juba praegu öelda, et leid sisaldab ka mõningaid haruldasi münte. 80% rahadest on vermitud toona Saksamaa aladel töötanud arvukates rahapajades, neile järgnevad arvukuselt Inglise (anglosaksi), Taani, Rootsi, Araabia ja Ungari mündid.
“Praeguse uurimisseisu juures on tuvastatud ka üks Itaalia ja kaks Böömi vermingut,” sõnas Kiudsoo. “Haruldustest mainitagu esmajoones Olof Skötkonungi poolt X sajandi lõpul löödud Rootsi esimest oma raha. Mõnevõrra suurem kui siinsetele aaretele üldiselt iseloomulik on ka leius sisalduv Ungari müntide arv.”
Müntide arvust olulisem oli XI sajandil nende kogukaal, sest kaupa tehes kaaluti hõbedat konkreetsetel müntidel olevatele kirjadele mingit tähelepanu pööramata. Seetõttu käibisid rahana ka hõbeehted ja nende tükid, mis kõnealuses aardeski esindatud.
Kopsakas rahahunnik
Leitud aare sisaldas umbes 1,5 kilo hõbedat. Võrdluseks: hea ratsahobune maksis neil päevil 100 grammi, tööori 200 grammi, tööhobune 60 grammi ja lehm või härg 40–50 grammi hõbedat.
Kes aga oli varanduse maasse matja? Kiudsoo sõnul on nüüdseks loobutud seisukohast, et Põhjamaade viikingiaegsed hõbeaarded on kokku aetud röövimise ja lunaraha nõudmise teel. Need aarded kajastavad hoopis muistsete kaupmeeste jõukust, kes vahendasid karusloomanahku, teravilja, vaha ja orje. Kuid eestlased olid toona tõenäoliselt tuntud hoopis ühe muu kaubaartikli tarnijatena.
“Meie esivanemad kauplesid toorrauaga arvatavalt juba X–XI sajandil,” ütles Kiudsoo. “Seda, et eestlased võisid olla raua ja/või raudesemete eksportijad juba XI sajandil, on oletuslikult välja pakutud kümmekond aastat tagasi. Samas on alles viimaste aastate Harjumaa arheoloogilised väliuuringud toonud päevavalgele sellekohast esimest tõendusmaterjali. Süstemaatiline töö maastikul ja laborites ootab meid tegelikult alles ees.”
Lisaks rahapajale ning selle läheduses asuvale rohkete hauapanustega kalmele on tänu Eesti Detektoristide Foorumisse koondunud detektoristidele tänavu Harjumaalt leitud veel üks tähtis objekt – muistne sadamakoht. Seega on detektoristide ja arheoloogide vahel maad võtmas tõsine ja konstruktiivne koostöö eesti rahva ajaloo hüvanguks.
“Väga huvitav oli jälgida arheoloogide tööd selles leiukohas,” rõõmustas Leidja Maalehega kõneldes. “See oli väga positiivne kogemus.” Mõistagi ootab seaduskuulekat detektoristi peagi ka leiutasu väljamaksmine, mis tõotab kujuneda kopsakaks.
-----------------------------------------------------------------------------------
www.postimees.ee 09.09.2010
Veiko Pesur
Väärikas aardeleid jõuab peagi huviliste ette
Augusti keskel Harjumaal põllult leitud hõbeaare jõuab huviliste ette septembri lõpus toimuval ööüritusel.
Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi arheoloogiakogude osakonna juht Ülle Tamla rääkis, et augusti keskpaigas Harjumaal ühelt põllult korraga leitud hõbeaare ja kalme on sedavõrd väärikas leid, et väärib kindlasti omaette publikatsiooni ja selle nimel on juba tööd alustatud.
Praegu toimub nii aarde kui ka kalmeleidude konserveerimine ja paralleelselt sellega teadusliku kataloogi koostamine. Esimene võimalus aarde ja kalmeleidudega tutvumiseks laiemale ringile on Tamla kinnitusel 24. septembri õhtupoolikul, mil Tallinnas toimub «Teadlaste öö». Siis on kavas ajaloo instituudis Rüütli tänaval tutvustada lisaks Harjumaa leiule ka selle aasta Saaremaa kuulsat paadismatust.
Hõbeaare pärineb umbes aastast 1060, kalme aga ajavahemikust 5.- 12/13. sajand. Aare oli maetud kalme servaalale ajal, mil samas toimus kadunukeste sängitamine. Leiukoht on võetud juba kaitse alla.
Praeguseks on aardest puhastatud ja üle loetud 1312 münti koos mündikatketega. «Lisaks oli aarde koosseisus kuus hõbehelmest ja ühe eseme katke, mida pole võimalik fragmentaarsuse tõttu täpsemalt määrata. Aga suure tõenäosusega pärineb seegi ehteasjast. Eraldi tahan rõhutada savinõud, millega aare oli maetud: see on käsitsi vormitud ja väikese suuavaga nõu, mis ilmselt ongi just raha kogumise otstarbeks valmistatud. Leiu muudab tähelepanuväärseks terviklikkus ja suurus ning see, et saame rääkida täpsest leiu kontekstist,» selgitas Tamla.
Leiud on avastaja soovil üle antud TLÜ ajaloo instituudi arheoloogiakogudesse ja seega arvel riigivarana.
Ja siis hakkab tulema...
Aarde leidja kirjeldab juhtumit detektoristide foorumis. «Sean sammud eemal põllu servas paistva madala künka poole. Ja siis hakkab tulema. Sõlekatked, muud ehtetükid, mõni terve ese, millele ei oska nimetustki anda. Osa lebab otse maa peal, osa õrna mullakihi all. Selge, tegu muinasaegse paigaga, peab teatama kuhu vaja,» kirjeldab leidja.
Veidi eemal leiust oli kuulda aga võimast puhast mündiheli. «Seda peab kontrollima, nii head tooni on harva. Münt, mis tuleb, on puhtast hõbedast ja vana, väga vana. Inglismannide lehtedel sellist nähtud, tunnen ära viikingiaegse anglosaksi kunni Adhelredi mündi. Ja edasi tuleb hõbedasi münte kümneid, peaaegu maa peal või veidi peidus olevaid,» jätkab ta.
Leiust teavitas ta muinsuskaitsjaid, mis spetsialistide hinnangul on suurt tunnustust väärt. «Kuigi arheoloogideni jõuab aeg-ajalt informatsiooni Eesti avastatud muinasaarete kohta, ei jõua need leiud reeglina teaduse vaatevälja. Ja seda hoolimata Eestis kehtivast seadusandlusest, mis sätestab üheselt aardeleidude kuulumise riigile nende leidmise hetkest alates,» ütles TLÜ ajaloo instituudi numismaatikakogu hoidja Mauri Kiudsoo.
Siinkohal tulebki Kiudsoo sõnul avaldada täit ja siirast tunnustust konkreetse aarde leidjale, kes metallidetektorit kasutades varanduse avastas. «Lisaks ülimale seadusekuulekusele käitus leidja seejuures veel väga asjatundlikult ja professionaalselt, jättes leiukoha puutumata; teavitades leiust koheselt maakonna muinsuskaitseinspektorit.»
Eesti torkab leidude poolest silma
Just tänu leidjale õnnestus Kiudsoo kinnitusel kohalesõitnud arheoloogilisel ekspeditsioonil fikseerida aarde leiusituatsioon ja –kontekst väga täpselt. «Oluline on siinjuures ka asjaolu, et aardeleid saadi kätte tervikuna, ühes seda mahutanud savinõu tükkidega.»
Leiu tagamaade kohta märkis Kiudsoo, et 1060. aastatel algas läänemeresoomlaste kaubanduses suuraeg, mis peegeldub muu hulgas ka siit avastatud hõbeaarete arvestatavas hulgas. «Kui mujal Põhjamaades 11. sajandi teisel poolel mündiaarete moodustumine pidurdub, lakates 12. sajandi alguseks hoopis, siis Eestist teatakse just sellest perioodist ridamisi kogukaid mündiaardeid,» rääkis Kiudsoo.
11. sajandi neljast viimasest aastakümnest ning 12. sajandi algusest on siinmail leitud koguni enam kui poolsada aaret, mida on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal sel ajal. «Tõsi, ka Ojamaalt on mullapõuest päevavalgele tulnud arvestatav hulk sama perioodi aardeid, kuid kui võtta arvesse viikingiaja tähtsaimasse kaubanduskeskusesse varasemal perioodil laekunud tohutuid hõbedakoguseid, siis ei oma mõnikümmend aaret erilist tähtsust.»
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti