«Lendava krahvi» külaskäik

www.pealinn.ee 19.09.2010

«Krahv Zeppelini» lend Tallinna kohal jättis endast maha hulga fotosid, mida võib seni antikvariaatidest leida.

Josef Kats

Lõunaks polnud ilmselt kogu Tallinnasse jäänud ainsatki inimest, kes poleks pead taeva poole pööranud. Tänavapoisid ja riigimehed, turukaupmehed ja politseinikud, hobusemehed ja vagunisaatjad uurisid hoolega edelataevast, lootes esimesena märgata enneolematu tehnikaime – Saksa dirižaabli «Krahv Zeppelin» – saabumist.

Kahe maailmasõja vahelist aega nimetatakse õigusega dirižaablite kuldajaks. Tehniline progress, mida toetas usk inimese ja tehnika kõikvõimsusesse, sundis riike ja erakompaniisid paigutama vahendeid niisuguste õhugigantide loomisse, mis olid suured, aeglased, kindlad ning andsid esmakordselt ajaloos lihtsurelikule võimaluse nautida mugavat õhureisi.

Suurim õhulaev

Itaaliast Nõukogude Liiduni välja polnud 1920.-1930. aastatel ilmselt ainsatki Euroopa riiki, kus poleks arendatud oma dirižaablite ehitamist. Balti riikidest oli see kõneaineks eeskätt Lätis, kuid vaieldamatuks liidriks jäi dirižaablite ehitamisel Saksamaa.

Juba 1909. aastal Ferdinand Zeppelini projektide järgi ehitatud jäiga karkassiga dirižaabel alustas esimesena maailmas regulaarseid lennureise Dresdeni ja Berliini vahel. Kakskümmend aastat pärast leiutaja surma otsustati «Lendava krahvi» nimi anda Saksamaa kõige suuremale õhulaevale – 1928. aastal ehitatud dirižaablile LZ 127.

Juba järgmisel aastal tegi dirižaabel «Krahv Zeppelin» esimese ümbermaailmareisi, külastades Tokiot ja Los Angelest. 1930 alustas «lendav krahv» uut kauget lendu: ta pidi üle lendama Lõuna-Ameerikast ja külastama Moskvat. Aasta teiseks pooleks oli määratud Saksa tehnikaime külaskäik Põhja-Euroopa riikidesse.

Valitsusloož Hermanni tipus

24. septembri hommikul oli Tallinn ärevas ootuses. Sügiseselt muutlik ilm kippus kurja nalja tegema: kord varjas silmapiiri vihm, kord udu. Ärevust tõstis seegi, et «Krahv Zeppelini» võimalikust külaskäigust Eestisse kõneldi juba suvel, kuid siis muutis tugev tuul dirižaabli esialgselt planeeritud marsruuti.

Juba varahommikul hakati raadios teatama, kui kaugel dirižaabel on. Estonia teatri katusele seatud valjuhääldi andis iga kümne minuti järel teateid lennu kulgemise kohta.

Masinakirjutajate poolt või ka vaba käega ümber kirjutatud teated riputati välja kaupluste vaateakendele. Pärnu maantee raamatupoe Rahvaülikool vaateaknale Draamateatri vastas oli pandud hiigelsuur kaart. Iga veerant tunni tagant tõstis mõni müüja sellel kaardil hõbedast dirižaablisiluetti edasi.

Lehvisid nii Eesti kui Saksa lipud: baltisakslaste jaoks oli Saksa õhulaeva ülelend võimalus demonstreerida oma rahvuslikku uhkust.

Selleks, et lendavat külalist paremini näha, oli otstarbekas asuda kusagile kõrgemale. Kõige püüdlikumad tallinlased läksid juba koidikul Pika Hermanni torni juurde.

Kella kümne paiku tuli nende ligi Toompea lossi komandant Kanep. Surudes esimestes ridades tunglejatel käsi ja patsutades neid õlale, teatas ohvitser, et torni ei lasta täna siin ootajatest kedagi. «Seal on ju vähe ruumi – mõelge ise, kui palju inimesi sinna ikka mahuks,» ütles ta.

Pika Hermanni torn oli 24. septembril 1930 reserveeritud riigi esimeste meeste jaoks. Täpselt keskpäeval tõusis Pika Hermanni torni siseminister Ado Anderkopp koos professor Jüri Uluotsa, riigisekretär Karl Terrase ja E. Madissoniga. Viimane oli ajalehe Waba Maa andmetel väga kurb, et ei saatnud eelnevalt palvet Berliini: kirgliku filatelistina oleks ta soovinud kirja, mis oleks olnud adresseeritud isiklikult talle ja visatud üheskoos ülejäänud postiga dirižaabli pardalt alla. Kirjal oleks loomulikult pidanud olema mark «Krahv Zeppelini» pildiga.

Vari linna kohal

Täpselt kell 12.25 hüüdis Pika Hermanni tunnimees rõõmsalt: «Lendab, lendab!» Viis minutit hiljem võis hõbesädelevat punkti juba palja silmaga näha. Iga minutiga muutus dirižaabli kontuur üha selgemaks.

«Hommikust saati pilvine olnud taevas selgines ja hõbedane gigant oli päikese käes sätendades taevas suurepäraselt näha», kirjutab Vesti Dnja. «See püsis kindlalt ja rahulikult õhus, tugevad mootorid töötasid ühtlaselt. Oli täiesti selge, et niisugusele laevale võid julgesti oma elu usaldada.»

Tehes auringi Toompea kohal, võttis dirižaabel kursi itta. 236 meetri kõrgusel lendava «sigari» vari aga ujus kui aeglane kala Pärnu maantee kohal, jõudis ootamatult Vene turule – praegusele Viru väljakule – ja liikus mere poole.

«Pärast tuli ta tagasi, ja, lennates väga madalal, tegi mõned ringid Kadrioru kohal, Birgitta kloostri kohal… Kolmandal korral lendas ta otse üle majast, kus paikneb Vesti Dnja toimetus. Väga lähedalt olid näha mitte üksnes gondel, mootorid ja punane kiri «Krahv Zeppelin», vaid ka valged rätikud, millega lehvitades reisijad tallinlasi tervitasid,» rõõmustas ajaleht.

Kui öelda, et tallinlased tervitasid lennureisijaid, siis pole sellega õigupoolest veel midagi öeldud. Tundus, et linnas polnud ainsatki kohta, kus poleks tungelnud rahvast Narva maantee trammid praktiliselt seisid.

Õhulaevad keelati ära

Kogu Estonia teatri kollektiiv oli kogunenud teatri balustraadile. Õnneseened olid pääsenud Oleviste kiriku torni. Need, kellel ei õnnestunud tõusta Pika Hermanni torni, jälgisid Zeppelini lendu Aleksander Nevski katedraali galeriilt. «Nad on isegi sünagoogi katusele roninud, kuradid niisugused!» pahandas keegi elatanud härrasmees rahva hulgast.

Kõige enam vedas loomulikult neil, kes, olles tellinud voorimehe või võtnud takso, sõitsid Lasnamäele. Siin laskus õhulaev maale kõige lähemale ja viskas alla koti tuhandetele tallinlastele mõeldud kirjadega.

Krahv Zeppelini lend Tallinna kohal kestis veidi rohkem kui pool tundi, jättes endast maha hulga mälestusi ja fotosid, mida võib seni antikvariaatidest leida.

Aasta hiljem, juulis 1931, ujus «lendav krahv» jälle Tallinna kohal, suundudes Leningradi ja sealt edasi põhjapoolusele. Kuus aastat hiljem, pärast dirižaabli «Hindenburg» katastroofi, keelati inimeste vedu õhulaevadega ära.