www.ohtuleht.ee 28.07.2007
PROMENEERIMAS: Kuressaares kees eelmise sajandi hakul vilgas suvituselu. Rahvas lahutas meelt pargis, lossivallidel ja mere ääres jalutades. Suvise Kuressaare üldine õhkkond oli rauge ja väljapeetud.
Katrin Pauts
Kuressaare elik Arensburgi merekuurort oli hubane saksapärane suvituspesa, mis tõmbas turiste ravitoimelise meremuda ja iseäranis kosutava, soolakatel rannaniitudel toidetud lehmade piimaga. "Saksad ihaldasid seda nagu kassid palderjani," muheleb ajaloolane Bruno Pao.
"Olin väike poiss, istusin turul vankris, kui tuli peen daam, ajas pika sõrmeküüne õieli ja mekkis müügiks olevat võid. Igal hommikul oli raekoja ees turg, kus sõrulased müüsid kala ja linnanaised oma aiasaadusi. Saianaised müüsid meekooke – seda hammustades sain kord herilaselt nõelata," meenutab mereajaloolane Bruno Pao, kes poisikesepõlves Kuressaare supelsaksu oma ihusilmaga nägi.
Turul ja mujal linnas patseerivad patisaksad erinesid kohalikest nagu öö päevast – naised kandsid laiu kübaraid, sest päevitunud kaela ei peetud tollal ilusaks, mehed peeneid siidsärke.
Kohalikud teenisid patisakste majutamiselt
Kui praegu kaovad kohalikud soomlaste suurürituse "Saaremaa valss" ajaks linnast võimalikult kaugele, siis esimese ilmasõja ja eelmise Eesti Vabariigi ajal turistid kuressaarlasi ei häirinud.
Bruno Pao arvates on turistid praegu hoopis pealiskaudsemad kui vanasti, kui patisaksad sõitsid siia mitte nädalaks-paariks, vaid mitmeks kuuks. Peamiselt olid suvevõõrasteks vanemad inimesed, kes tahtsid meremudaga tervist kosutada. Nooremad soovisid rohkem mürglit ja tralli, nendele sobis paremini lõbusam Pärnu.
Öömaja pakkusid neile hotellid ja pansionaadid, aga ka eraisikud – inimesed üürisid suveks oma kodud välja, kolides ise terve perega tavaliselt lehmalauda kohale ehitatud toakesse. Suvitajate majutamiselt saadud teenistus oli küllaltki kõrge. "Tsaariajal teenisid suuremate majade elanikud sakste pealt 300–400 rubla, mis oli tollal ministeeriumikooli õpetaja aastapalk," võrdleb Pao.
Muidu jäid ööbimistaksid umbes samasse suurusjärku nagu praegugi. Eesti ajal maksis päev pansionaadis koos toidukordadega kolme krooni ringis. Kolmele ööpäevale kulunud raha eest võis Pao sõnul tollal ilusad kingad osta. Muidugi oli ka peenemaid kohti, kus ööbimise eest tuli maksta viis krooni.
Ülemerenaabreid meelitasid muda ja odav elu
Kui baltisaksa mõisnikud oma maadest ilma jäid ja vaesusega silmitsi seisid, olid patisaksad neilegi üks teenimisvõimalus: mõisahärrad majutasid kõrgema klassi saksu oma linnamajadesse.
Bruno Pao sõnul olid enne Esimest maailmasõda Kuressaares (tsaariajal kutsuti linna Arensburgiks) suvitanud peamiselt tähtsad riigiametnikud ja jõukad kaupmehed Riiast, Peterburist, Moskvast. Juba tollal saabus Saaremaale Soome turiste, kuulsaim neist legendaarne marssal Mannerheim, kes aastal 1900 käis siin perutavalt hobuselt saadud põlvevigastust ravimas.
Pärast sõda läksid piirid kinni ja suvitajate vool Venemaalt lakkas. Kuid egas supelvõõrastest puudu tulnud – Pao sõnul saabus neid üha rohkem mere tagant Rootsist. "Kuressaares oli elu juba siis odavam kui Rootsis," teab Pao.
Algul saabusid suvitajad peamiselt Riia kaudu või Rootsist laevaga Roomassaare sadamasse, kus neid ootas kitsarööpmelise raudtee rong ehk susla, mis saksad linna toimetas. Hiljem, vabariigi ajal, kui avati Virtsu raudtee, tuldi Kuivastust bussiga.
"Mäletan, et bussidel polnud tollal pagasiriiuleid, vaid bussi peal oli kohvrite jaoks suur puldaniga kaetud rest. Puldan lehvis tuule käes nii, et hobused lõid seda nähes kartma," Pao.
Suvekuulutajast professor ja mürgeldavad kirjanikud
Et õppejõudude palgad olid sellal tänapäevastega võrreldes tunduvalt kõrgemad, võis suvises Kuressaares kohata ülikooliprofessoreid. Aastaid suvitas siin kuulus arstiteadlane Aleksander Paldrok. Viimast nimetati naljatamisi kohalikuks suvekuulutajaks – kui paksuke habemik Paldrok, õlgkübar kuklas, linna peale ilmus, oli kindlamast kindel: supelhooaeg on alanud!
Kuressaaret armastasid ka kirjanikud-kunstnikud. Bruno Pao loetleb kuulsusi: Lydia Koidula (põdur poetess käis enne surma siin tervist kosutamas), Kitzberg (omas linnas maja, praegu on linnas temanimeline tänav), Tammsaare, Visnapuu, Gailit, Anna Haava ja Gustav Suits.
"Noh, eks nad siin laaberdasid ka," meenutab Pao, et kirjamehed suutsid teinekord linnas korralikke mürgleidki korraldada.
Suvituslinn pakkus ridamisi lõbustusi, üheks neist oli suveteater – linnas puhkust veetvad näitlejad andsid üksiti ka etendusi. Muusikat tegi linnaorkester, kõlakojas anti kontserte pea neli korda nädalas. Härradele pakkus silmarõõmu suvitusmissi valimine. Näidati kino, pargis oli lugemissaal, kus sai uuemat ajakirjandust ja raamatukogust tellitud raamatuid lugeda. Pargis oli karjakaupa oravaid, keda Pao sõnul kutsuti Mikideks ja pihust biskviitide või pähklitega söödeti.
"Hommikuti võtsid suvitajad mudavanne, järgnes kohustuslik jalutuskäik, õhtuti said nad kuursaali juures kokku, istusid valgetel suvitustoolidel ja sõlmisid tutvusi. Jalgrattal pargivaht korjas neilt kirjad kokku, et sakstel poleks vaja postkontorisse minna," kirjeldab Pao suvitajate rauget äraolemist.
Üks atraktsioonidest, nagu tänapäevalgi, oli Kuressaare piiskopilinnus. Loss polnud Pao teada küll nii kenasti restaureeritud kui nüüd, aga muuseum töötas seal tollalgi. "Lossivallidel armastasid jalutada gümnaasiumiõpilased, eriti kevadel, kui oli kurameerimisaeg. See oli romantiline koht," meenutab Pao.
Tänapäeva spaade eelkäijad
Mere ääres seisis rida supelmajakesi, kuid rannas peesitamine oli teisejärguline, pigem tuldi Kuressaarde tervisemuda pärast. Kuressaare kuurordielu sai alguse aastal 1840, mil kohalik puusepp Jakob Weise siin esimese mudaravila avas. Kuressaare lähedal Kihelkonnal oli mudaravila tegelikult juba varem rajatud. "Kihelkonna lahe muda oli väga hea, see oli tähtis ekspordiartikkel. Kohalik apteeker Allik tegi mudast ka seepe ja tervisekreeme," jutustab Pao.
Tasapisi Kuressaare kuulsus levis – kui tsaariajal oli suvitajaid viis-kuussada, siis vabariigi ajal tõusis see arv juba tuhandeteni. Suvitaja pidi end linnavalitsuses registreerima ja tasuma suvitusmaksu.
Üks kolmest mudaravilast kuulus linnale, kaks olid erakätes. Patisakstel olid käepärast arstid, enne mudavanni saatmist vaadati saks korralikult läbi.
Omaette tervistav oli mere ääres jalutamine ja – oh üllatust! – lehmakoogid tänavatel. Värskest sõnnikust õhkuv ammoniaagiaur teeb Bruno Pao kinnitusel kopsud kenasti lahti.
Õdusad kohvikud ja saare lehma piim
Pao mäletab, et vana Kuressaaret iseloomustas õdus õhkkond ja rahulik klassitsistlik arhitektuur. Ka oli linn tunduvalt rohelisem, pea igas hoovis kasvas põlispuid, munakivisillutise vahelt piilus rohututte, mida karjamaale suunduvad lehmad keelega nilpsasid. Autosid polnud ollagi, küll aga sai siiski paarilt ärimehelt taksot tellida. Peamiselt liigeldi voorimeestega, sõideti näiteks linnaserva Loode metsa Port Arturi kohvikusse hõrke köömnesaiu sööma. "Need olid maailma parimad," mäletab Pao.
Bruno Pao meenutab, et praeguse ajalehe Meie Maa toimetuse majas asus linna kuulsaim, Lille kohvik. Tartust pärit kondiiter Lill pakkus peale saiakeste ka omatehtud jäätist ja enneolematult hõrke kohvisorte. Tänapäeva kiirtoidukohti meenutasid einelauad, kust jalutajad said värskeid võileibu tellida.
Hõrgutis, mida suvitajad hirmsasti ihaldasid, oli kohalik lehmapiim. "Linnas oli 600–700 lehma, kes käisid linnalähedastel karjamaadel. Piim müüdi patisakstele. See oli sama hea kui kitsepiim, väga rammus ja hea. Rannakarjamaa taimestik on natuke soolane ja liigirikas, lehm sööb seda väga isukalt. Sellise lehmapiima järele olid turistid hullud nagu kassid palderjani järele," jutustab Pao.
Parki pääses raha eest, aga mitte tööriietes
Kuressaare lossi ümbritsevat parki asuti laiendama aastal 1887. Park oli ümbritsetud tiheda hekiga, sisse sai kuuest väravast, kus müüdi ka pileteid. Patisaksad olid oma pargimaksu juba suvitama saabudes end linnavalitsuses registreerides tasunud, sestap olid piletid peamiselt kohalike, iseäranis kadakasakste jaoks, kes tahtsid supelvõõraste seltsis pargis uhkeldada. Tsaariajal maksis sissepääs parki 10 kopikat. Piletite kontrollimisega oli aga igavene häda. Selleks leiutati erinevaid meetodeid, mis olid kõik piisavalt ebamugavad, ja kuna piletitest saadav tulu oli üsna kasin, avaldati arvamust, et need võiks üldse likvideerida. Iga mats ei võinud parki siseneda isegi piletiraha eest: 1901 vastu võetud 10-punktilises eeskirjas oli, et park ja alleed on mõeldud puhkajatele ning tööriietes ja tööriistadega töölistel on sealt läbi käimine keelatud.
Allikas: Maret Soorski artikkel "Suvituselust vanas Kuressaares" Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti