www.ekspress.ee 10.09.2010
Autor: Askur Alas
Villu Kadakas Padise kloostri tornis. Taamal paistmas uus Padise mõis.
Foto: Mark Raidpere.
Postkaart Padise kloostrist 1913 aastate paiku. Minu kogust.
Kuigi tänapäeva inimesel on raske ette kujutada, et iidsest kloostrist võiks oma häärberi ja selle kirikust oma magamistoa teha, ei võetud mõned sajandid seda tõsiselt, ütleb intervjuus Ekspressile Padise kloostris kaevamisi läbi viiv arheoloog Villu Kadakas. Võib-olla tänu sellele ongi tegemist Pirita kõrval kõige paremini säilinud kloostriga Eestis.
Mis on Padise kloostri juures erilist? Ja miks?
Padise kloostri varemed on Eestis ainus väljaspool linnu maapinnast arvestataval määral kõrgemal säilinud kloostrivare ning üks paremini säilinud kloostreid Eestis üldse. Näiteks on siin ainsana tervikuna katuse all säilinud kloostri kirik, samuti palju ruume keldri- ja peakorrusel. See on üks väheseid paiku Eestis, kus on võimalik visuaalselt tajuda katoliku aja omapärase nähtuse - kloostrikultuuri hõngu.
Padise klooster on Euroopa keskaegsete katoliiklike kloostrite hulgas üpris omapärane selle poolest, et selle arhitektuursed impulsid ei ole lähtunud ainult varasematest kloostritest või kloostrite ehitusreeglitest, vaid võrreldaval määral ka kindlusarhitektuurist, eelkõige Liivi rüütliordu ja Saare-Lääne piiskopi konvendihoone tüüpi linnustest. Ka ordurüütlid elasid tüüpiliselt sisehoovi ümber koondatud nelja tiivaga klausuuris, kus igal tiival oli spetsiifiline funktsioon. Erinevalt tüüpilisest mungakloostrist oli 15-16.sajandil valminud Padise klooster ehitatud välja sisuliselt linnusena, kogu klausuuri välismüüri krooniva kaitserinnatise, kaitsetornide ja keerulise langevõre ja tõstesildadega väravate süsteemi ja vallikraaviga. Erandlikult on Padisel klausuuri hoonetiibade peakorruse all välja ehitatud keldrikorrus kõikvõimaliku moona hoidmiseks, nagu näiteks Kuressaare linnuses, mis tüüpilises kloostris ladustati eraldi hoonetes väljaspool klausuuri. Kindluslikest kaalutlustest lähtudes ei ehitatud Padise kloostri kiriku idaosa ümber kabeleid paljude pühakute altarite paigutamiseks - need olid paigutatud kiriku alla keldrisse ehitatud krüptilaadsesse kabeliruumi - võimalik, et ka mõnedesse teistesse keldriruumidesse.
Kas võiksid lugeja silme ette maalida pildi, kirjeldades, kuidas klooster võis oma hiilgehetkel välja näha näiteks Tallinna poolt tulijale?
Padise klooster meenutas - ja meenutab ilmselt ka tänapäeval - Tallinna poolt lähenejale pigem linnust kui tüüpilist kloostrit. Vaatepilti kroonis klausuuri kirdenurgale püstitatud nn ešogett-torn - väike ümar kaitsetorn, mis meenutab väga Tallinna Toompea linnuse nurgale püstitatud palju rohkem tuntud Pilsticker'i nimelist tornikest. Vaid suuremad aknad põhjatiiva seintes osutavad, et tegemist on suurema esindusliku ruumi - kirikuga. Kloostrit ümbritses vallikraav, millest üle pääses maantee poolsele küljele ehitatud väravatorni alt üle tõstesilla.
Ei ole teada, kui palju praeguses pargimaastikus järgitavatest kraavidega piiratud eeshoovidest on rajatud juba kloostri ajal. Padise kloostrit 1950. ja 60. aastatel restaureerimistööde käigus põhjalikult uurinud Villem Raam (Eesti keskaegse arhitektuuripärandi legendaarne uurija) on arvanud need kindlustatud eeshoovid, kaasa arvatud tulirelva laskeavadega ümartorn silla juures, kloostrijärgsesse aega - Liivi sõja käigus vaheldunud rootsi või vene vägede võimu ajast pärinevaks. Seetõttu ei ole kuigi kindel, kuidas kloostri ajal klausuuri lähiümbrus välja nägi, kuskil pidid paiknema mitmesugused majandushooned - töökojad, tallid, laudad, haigemaja jne.
Maantee ääres vasakul, praeguse mõisahoone juures asus ristküliku kujuline kabel, mis leiti 2009.aasta suvel teetööde käigus. See oli teelistele ja kohalikule alamrahvale. Tavainimene kloostri põhikompleksi väravast - ka kirikusse - sisse ei pääsenud - see oli vaid koorimunkade ja nn ilmikvendade privileeg.
Kas tööd rügavad tsistertslased olid miskitpidi tublimad kui teised mungad?
Tegelikult võib neist rääkida ka olevikus - tsistertslaste ordu eksisteerib katoliiklikes maades ka praegu, kuigi aeg on seda palju muutnud. Ei tea, kas nad tublimad olid, aga nad olid teistsugused kui näiteks kerjusmungad. Laias laastus võib keskaegsed mungaordud jagada kaheks: erakud (nt tsistertslased: klooster linnadest eemal, „sissepoole" pööratud eluviis, tavainimestele suletud kloostrid) ja jutlustajad (kerjusmungaordud: nt dominiiklased ja frantsisklased: kloostrid linnades, avalik jutlustamine, koolide pidamine, tavainimestele avatud kirikud jne).
Mida praegu Padisel üldse kaevatakse?
Praegused kaevamistööd jaotuvad kahe hooaja peale - 2010. ja 2011.aasta. Sel aastal on kavas teostada eeluuringud väiksemate pinnasešurfidena sisehoovis ja keldrites, samuti tühjendada väravatorni keldrid lammutusrusust. Järgmisel aastal on kavas ulatuslikumad kaevetööd sisehoovis ning uuringud põhjapoolse eeshoovi müüridel. Viimane on üsna uurimata piirkond, kui välja arvata juba 1930.aastate teisel poolel restaureeritud ümartorn silla juures.
Kaevamised toimuvad Padise valla tellimusel Euroopa Liidu struktuurifondidest rahastatava rahvusvahelise projekti „Keskaja sild Padise ja Vantaa vahel" raames. Projekti Eesti osa koordineerib Heli Nurger Sihtasutusest Padise Muuseumid. Ilma tema initsiatiivita ei oleks meil täna millestki rääkida.
Ühtlasi on kaevamised tihedalt seotud erialase õppega - lisaks kolme Eesti ülikooli tudengitele osalevad välitöödel rahvusvahelise koostööna Helsingi Ülikooli arheoloogiaüliõpilased.
Mis on väljakaevamiste eesmärgiks?
Väljakaevamistel on mitu eesmärki. Praktilistel põhjustel kogutakse infot kloostrivareme kohta, et ette valmistada konserveerimistööde projekt. Samas on ka mitmeid kloostri ehitusajalugu puudutavaid sisulisi küsimusi, millele loodetakse saada vastuseid.
Projektis osalev keskaegsete ehitusmälestiste uurija Kaur Alttoa on väljendanud seisukohta, et see ehitis, mida me praegu varemena näeme, on tõenäoliselt suures osas valminud alles hiliskeskajal - 15.-16.sajandil. Vaid väga üksikuid ehitusosad pärinevad 14.sajandist - kloostri esimesest perioodist. Ilmselt on osa sellest varasemast kivihoonestusest 15.sajandil uute ehitiste püstitamisel juba lammutatud.
Seega on üks olulisemaid eesmärke saada ettekujutus, millisel määral ja millisel kujul jõudsid mungad püstitada kiviehitisi 14.sajandil: kas jõuti välja ehitada klausuur, kas see asus samas kohas kus hilisem jne. Teine oluline uurimisküsimus: kus täpsemalt asus ja milline nägi välja arvatavalt 13.sajandi teisel poolel - enne kloostri rajamist - püstitatud kabel, mida on mainitud kirjalikes allikates. Peaaegu kõik seni avaldatud tekstid Padise kloostri kohta väidavad, et klausuuri edelanurga kahe ruumi näol on tegemist kunagise algkabeliga, mille külge hiljem ehitati klooster. Praeguseks on kõik uurijad ühel meelel, et tegemist ei ole selle nn algkabeliga, vaid mingi hiliskeskaegse või isegi kloostrijärgse ehitusega. Algkabeli asukoha osas on hetkel erinevaid seisukohti. Osa uurijaid arvab, et see asus siiski kuskil täpsemalt määramata kohas hilisema kloostri kohal, kuid näiteks Kersti Markus on hiljuti pakkunud, et see võis asuda hoopis 8 kilomeetrit eemal Paekülas.
Kas on juba miskit erilist leitud?
Enne kaevamiste algust olin valmis, et keskaegseid leide ei pruugi üldse saada - eeldusel, et mungad pühkisid hoovid ja põrandad korralikud puhtaks ja viisid prügi sinna kuhu vaja. Siiski on põrandate alt ja sisehoovi sillutise alt mõned keskaegsete kivikeraamiliste kannude killud juba leitud. Ühe puhul on põhjust kahtlustada, et tegemist oli haruldase liturgilise nõuga - keskaegsete kivikeraamiliste nõude tipptase, milliste kilde on Tallinnastki leitud alla kümne. Erki Russowi esialgsel hinnangul võis tegemist olla armulauakarikaga. Leiu kontekst - Padise kloostri kiriku alune kelder - on igati loogiline. Kust siis veel? Enamus leide pärineb siiski kloostrijärgsest ajast, kui uued omanikud - von Rammide suguvõsa - oli kloostri muutnud oma mõisaks.
Kas on võimalik, et maa seest tuleb veel mõni hiiglaslik välikatel?
Ei ole kuigi tõenäoline, et praeguste kaevamiste käigus leitaks veel üks, 2003.aastal leitud vaskkatlaga võrreldav katel. Tookord oli tegemist ebatõenäolise juhusega, et šurf sai täpselt poole meetri sügavusel mattunud katla kohale tehtud. Leitud katla kohta eriti midagi uut selgunud ei ole. Kui hästi läheb, siis annavad uued kaevamised uusi teadmisi katla leiukonteksti kohta, mis võimaldaks selle maasse sattumise aega ja asjaolusid määrata. Katelt saab praegu näha Keilas Harjumaa Muuseumi püsiekspositsioonis.
Kas kloostri, eriti kiriku, eluhooneks muutmine tundub kuidagi selle rüvetamisena?
Jääb mulje, et kesk- ja varasel uusajal suhtuti varasema sakraalhoone elu- või majandusehitiseks muutmisse palju kergemalt kui tänapäeval. Kui kadus sakraalne funktsioon, siis kadus ka sakraalsus. Katolikuaegseid kloostreid jäi Lääne-Euroopas tühjaks ja varemesse sadade kaupa - reformatsioon likvideeris kloostrid, nende valdused haaras endale valitseja.
Linnades ehitati kloostrid ümber ja kohandati uutele funktsioonidele, näiteks Tallinna Mihkli klooster muudeti kooliks. Maapiirkondades ei tarvitatud vanu kloostrihooneid tihti muuks kui kivimurruks. Padisel läks veel hästi - kui kloostrit poleks muudetud mõisaks, ei pruugiks sellest niigi palju alles olla, võtame võrdluseks kasvõi Kärkna kloostri varemed Tartu lähedal. Viimase munga lahkumist kiriku von Rammide häärberiks ehitamisest lahutas rohkem kui pool sajandit, mitu inimpõlve - toimunu ei ole võrreldav kirikute spordisaalideks või ladudeks muutmisega nõukogude okupatsiooni algusaegadel.
Mis sind Padise kloostri juurde tõmbab?
Padise kloostri varemed on ehitusarheoloogile ilmselt suurim erialane väljakutse, mis on võimalik esitada - tõenäoliselt kõige keerulisema kujunemislooga keskaegne ehituskompleks Eestis. Villem Raam töötas siin aastaid ning ei saanud vastuseid paljudele uurimisküsimustele. Samamoodi ei ammenda Padise kloostri varemed end uurimisobjektina ka nüüd kahe hooaja jooksul - teha jääb väga palju. Lisaks on palju olulist infot kloostri kohta peidus väljaspool praeguseid varemeid - ümbritseval maastikul.
Uurimisobjektina eelistan Padiset sellepärast, et ühest küljest ei ole see päris uurimata koht, püstitatud on palju uurimisküsimusi, selge tööjärg ootab juba aastakümneid. Teisest küljest on siin Villem Raam kunagi väga põhjalikult tööd teinud, kuid ei saa väita, et Padise klooster oleks ära uuritud. Kaugel sellest - objekt on lihtsalt väga mahukas ja keerulise ehituslooga.
Mida Padise kloostriga veel teha tuleks ja kuidas kujutaksid seda ideaalis ette tulevikus?
Ees seisab seinapindade kaardistamine, eesmärgiga dokumenteerida ja uurida maast kõrgemate müüride ehitusetappe. Kloostrivareme ümbrus on täiesti uurimata - majandushooned, aiad, veskid, sadam jne.
Oleks vaja praegusest tsiviliseeritumat lahendust - vare on valveta, ööpäev läbi avatud, mistõttu päris palju on spontaanset lõhkumist ja lagastamist. Loomulik areng oleks see, kui kloostri juurde tekiks muuseum. Esiteks võimaldaks see varemes toimuvaid tegevusi paremini ohjata ja suunata, teiseks looks see võimaluse varet ning kõike muud tsistertslastega seostuvat paremini tutvustada ja eksponeerida. Praegu kord aastas toimuvad Püha Bernardi päevad on toredad, aga ei asenda seda.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti