sunnuntai 26. syyskuuta 2010

Muinsuskaitsja Dubovik: tahame üles leida keskaegse merepiiri!


www.pealinn.ee 19.09.2010

Tallinna muinsuskaitsejuhi Boris Duboviku kinnitusel pole muinsuskaitse nii konservatiivne, et ei lubaks kusagil midagi muuta.

Oliver Õunmaa

«Ükskõik kus vanalinna lähistel kaevata, ikka tuleb maa seest välja vanu müüre,» lausub muinsuskaitsespetsialist Boris Dubovik, kes on sellises linnas nagu Tallinn iga hetk valmis üllatusteks.

Kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonnal on seoses plaanitava maa-aluse parklaga praegu käsil kaevamised Skoone bastioni ja Väikese Rannavärava juures. Leitud on müürijuppe ja tehtud kindlaks endise vallikraavi sügavus. Pealinn usutles Tallinna muinsuskaitsejuhti Boris Dubovikku linna muinsuskaitse teemadel.

Nõmmel põles pärast taastamist maha ajalooline turuhoone, sest elektrikapp polnud paigutatud betooni sisse. Ka mõnikord ei lähe muinsuskaitsjad liiale?

Kõik siin elus sõltub inimeste suhtumisest, mitte sellest, mida võib lubada ja mida mitte. Muinsuskaitse ei ole nii konservatiivne, et midagi ei tohi muuta või midagi ei saa teha. Keskaegses majas, kus asub minu kontor, on ju küte, vesi ja kanalisatsioon, mida keskajal polnud. Turuhoone puhul ei küsitud meie käest, kas võib seda või teist teha. Muinsuskaitse ei vastuta tuletõrjenormide eest. Päästeamet oleks võinud öelda, mis nõudeid peab täitma, me ju töötame nendega nagunii koos. Kuidas saame keelata seda, mida keegi pole küsinud?

Millest tekkis teil huvi muinsuste ja eriti Tallinna vastu?

Tulin 16-aastaselt Ukrainast ühele tüdrukule Tallinna külla, ja kui nägin Toompealt all-linna ja kõiki neid katusekive, tundsin, et tulen siia tagasi ja jäängi siia. Sain tööd ENSV restaureerimisvalitsuses, minu õpetaja ja «teine isa» Villem Raam rakendas mind siin välitöödel, kaevasin ja uurisin majade ajalugu. Nii olengi Tallinna vanalinnaga seotud juba 38 aastat. Kui ekskursioone teen, küsitakse minult ikka, et kuidas sattusin Tallinna. Küsin vastu, et aga miks teie valisite miljonite inimeste seast oma kaaslaseks just selle inimese, kellega elate. Linnadega on minu jaoks sama lugu. On linnu, mida ma armastan, ja leidub selliseidki, kust tahaks põgeneda.

Kuidas suhtute kõrghoonetesse kesklinnas?

Endine linnaarhitekt Dmitri Bruns tunnistab oma raamatus, et kõige suurem viga oli Viru hotelli rajamine niivõrd vanalinna lähedale. Kardan, et see otsus ei onud tal vabatahtlik. Arvan, et ka tänapäeval läheme ehk liiga kaugele kõrghoonete lubamisega. Manhattan sobib New Yorki, kust ei leia ühtki keskaegset hoonet. Aga milleks meile teine Manhattan – Tallinnal pole ju vaja konkureerida Hongkongi ja teiste pilvelõhkujalinnadega. Me ei suuda niikuinii kutsuda siia maailma parimaid arhitekte. Aastasadade pärast ei mäletata Tallinna mitte tänu igal pool levinud klaastornidele, vaid näiteks Kadriorule ja Nõmmele. Praegu on meie ametis isegi nn propagandaasutus ehk miljööosakond, mis muudab toetustega atraktiivseks vanade puumajade säilitamise ja taastamise. Näiteks Stockholmis selliseid maju enam ei ole.

Milline on kõige muinsusvaenulikum tegu Tallinnas läbi aegade?

1960ndate lõpul välja töötatud nn regenereerimisplaani järgi otsustati teha Tallina keskaegne müür puhtaks ja hakati lõhkuma kõiki maju, mis on vastu linnamüüri. Niiviisi kadusid ka väärtuslikud majad Müürivahe tänaval Hellemanni torni juures, mis olid kindlasti pärit juba 17. sajandist. Siis pandi müürile betoonist tugipostid, sest kui majad olid lammutatud, varises 50 meetrit linnamüürist kokku. Need vanad majad hoidsid ju müüri püsti!

Vene tänava lõpus on üks auk, kus tänapäeval kaubitsevad suveniirimüüjad. Mäletan, et seal asus maja, kus oli isegi maalitud talalagi. Kõik läks buldooseri kopa alla, jõudsin vaid pildistada ja mõõdistada. Meil on tihti nii, et kui tahame saavutada üht, peame ohverdama teist, kuid mind ei peetaks normaal- seks, kui ma sooviksin lammutada kõik Uue tänava majad selleks, et linnamüür väljast paistaks. Ent kindlasti leidub kolleege, kes oleks lammutamisega nõus, sest 1,8 km müüri on säilinud ja sellest on näha vaid pool, ülejäänu on täis ehitatud. Tuleb aga arvestada, millal on täis ehitatud.

Milliseid väärtusi võib müüri äärest praegugi leida?

Minu lemmik on Uus 9 – üks vanematest puumajadest vanalinna territooriumil. Seal on praegu uuringud pooleli, sest kui majalt krohv maha peksti, tuli selle alt välja nn rootsipunane värv. See viitab, et hoone on kindlasti ehitatud Rootsi ajal ehk enne 1710. aastat. Kahjuks laguneb see maja edasi, sest meil on omanikega pooleli kohtuvaidlus Munkadetaguse torni pärast.

Mida teie arvates peaks veel linnas uurima?

Arutasime linnaarheoloogiga, et veel võiks uurida uue tulevase raekoja ala, et hiljem ei tuleks mingeid üllatusi. Uuriks, kas seal on ajalooline sadama territoorium ja kui paks on kultuurikiht. Seni pole ka arheoloogiliselt tõestatud, kus asus keskajal rannajoon – oli see praeguse Statoili juures või jäi rohkem vanalinna või mere poole.

Kui palju peidetud müüre võib Tallinnas veel leida?

Üks minu ideedest oli rajada süvendatud teed, mis ühendaksid vanalinna linnahalli, uue raekoja ja sadamaga, et pääseda keerulistest ristmikest ja valgusfooridest. Kaevamised näitavad, et sellest unistusest tuleb loobuda, sest ükskõik kus vanalinna lähistel kaevata, mingid müürid maa seest ikka tulevad. Lõhkuda neid ei taha.

Kas on võimalik, et tuleb ette ka üllatusi?

Absoluutselt! Näiteks kas või kunstiakadeemia krundi väljakaevamistelt. Kõige kurvem üllatus oli Tartu mnt läbimurdel avastatud kalmistu ja keskaegsed ehitised. Nende leidmist sealt keegi ei oodanud. Polnud ühtegi plaani, mis ütleks, et Jaani seegi alal maantee läbimurde paigas olid suisa kivihooned.

Mida peate oma suurimaks saavutuseks?

Et Harju tänavat ei ole täis ehitatud. Olen kogu aeg rõhutanud, et endist Harju tänavat taastada ei saa. Lääne-Euroopa muinsuskaitse seisukohalt pole endistest hoonetest koopiate ehitamine, nagu tegid poolakad Varssavis, teretulnud. Kui, siis tuleb püstitada vaid uut arhitektuuri, aga kas te suudate ette kujutada, et Harju tänaval oleks 15 De la Gardie kaubamaja kõrvuti. Nii kaob vaade Niguliste kirikule, Toompeale ja Rüütli tänava keskaegsetele majadele. Sõjaeelse olukorra ennistamiseks peaks ära lõhkuma ministeeriumihoone Harju ja Müürivahe nurgal, Kirjanike maja ja pseudorenessansshoone Niguliste ja Kullassepa tänava nurgalt. Me ei saa endist taastada, ajalugu lihtsalt on. See 60 aastat, mil tänav on olnud suures osas ehitisteta, vaid mõne nõukogudeaegse majaga, on nüüd ka juba ajalugu.

Kas tänapäeval on kerge vanalinna eest seista?

Võrreldes Nõukogude ajaga on olukord veidi teistsugune. Praegu on umbes 90 protsenti vanalinnast erakätes. Kahjuks on viimase 15 aasta jooksul paljud majad, mis kuulusid riigile või linnale, erastatud või maha müüdud. Tiina Mägi unistas oma lemmikhoonesse aadressil Lai 40 kodanike muuseumi tegemisest, aga riigi valitsus müüs selle oksjonil maha. Oleks võinud ju linnaga kaupa teha või idee ellu viia. Kui valitseb selline suhtumine, siis on väga raske keelata eraomanikel merevaiku müüa, kui see sisse toob. See oleks praegu sama, kui keelata turul arbuuside müük, sest need pole Eestis kasvanud.

Samas ei saa öelda, et kõik on kehvasti, sest paljud kümne aasta jooksul restaureeritud hooned on restoranide ja kohvikutena inimestele avatud. Paljud detailid on nüüd restaureerimise käigus välja tulnud ja kõikidele näha. Vaadata saab päris palju, tuleb vaid silmad lahti hoida.

Millised muinsused korda saavad?

• Pooleli on üle saja meetri Ingeri bastionide käike, mille kohta on ka projekt olemas. Siis oleks võimalik Vabadussamba alt, kuhu on juba uks tehtud, sisse minna ja Kiek in de Kökist väljuda.

• Kui linn saab Neitsitorni tagasi, on kõige suurem unistus, et Lühikese jala väravatornist sisenedes pääseks mööda kaitsekäiku Neitsitorni. Selle võiks jälle ühendada Kiek in de Kökiga ja sealtkaudu võiks käigu kaudu väljuda Vabaduse väljakul.

• Järge ootab Rootsi bastioni käikude korrastamine, käigud on säilinud ka gooti reduutide juures ja Skoone bastionis.

Ei kommentteja:

Lähetä kommentti