www.parnupostimees.ee 22.09.2010
Aidamüüride vahel jagub tööd nii neile, keda paeluvad sajandeid vanad hooned, kui neile, kes uusi rajavad.
Foto: Urmas Luik
Asso Puidet, reporter
Vana aida müüride vahel, kuhu tulevikus kolib Pärnu muuseum, töötavad nüüd ehitajad kõrvuti arheoloogidega. Põhjuseks keldri tühjendamisel nähtavale tulnud jõevärav selle juurde kuuluva torniga.
Pärnu muuseumi direktori Aldur Vungi andmetel käis jõeväravast läbi kogu hansakaubandus. “Saarel asuvast sadamast tuli tamm värava tornini ja sealt siis läbi värava mindi sisse,” selgitas ta. Ühtlasi oli tegemist ühe viimase väravaga, mida kasutati enne, kui linnamüür kinni ehitati ja muldvallidega tugevdati.
See, et torn aida all asub, oli Vungi sõnutsi teada. Küll ei osatud arvata, et keskaegne ehitis, mis vanuselt ületab oluliselt Punast torni, sedavõrd heas konditsioonis on. Säilinud on nii puit- kui kivisillutis. Samuti postid, mille vahele ligi kolme ja poole meetri laiune puidust värav kinnitatud oli.
Et torn põrandapinnani ei ulatu, ei õnnestu seda muuseumis eksponeerida. Küll markeeritakse värava asukoht kividega, millest mõni võetakse ehk koguni tornist endast. “Kui fuajee kaudu sisse tulla, siis selle tagumise osa põranda alla see torn jääbki,” andis Vunk juhtnöörid.
Ettearvamatud momendid
AS Eston Ehituse projektijuhi Urmas Veskimeistri sõnutsi proovivad ehitajad kaevamistest vabas tsoonis töödega edasi minna. Praegu paigaldatakse killustikaluseid leidude tõttu ümber projekteeritud vundamendile. Samal ajal rajatakse lisadrenaaþisüsteemi, et hoida keldrist vett eemale.
Drenaaþi kaevamise käigus tulid maapõuest välja omaaegsed jõe kaldakindlustuse puitkonstruktsioonidki. “Linnamüür oli otse jõe kaldal, mis jooksis selle koha pealt, kus praegu on Aida tänav,” tegi Vunk selgeks, mismoodi kaldakindlustused jõe praegusest sängist nõnda kaugele said.
Mida laiemalt ja sügavamalt kaevata, seda rohkem leide. Ja mida rohkem leide, seda enam kipub ehitus toppama. Ent see ei tule Veskimeistrile üllatusena. Juba suve hakul, kui muuseumi ehitamisega algust tehti, märkis Veskimeister, et vanade hoonete puhul võivad ettearvamatud momendid sundida algul plaanitut üle vaatama.
Seinad vajavad lisatuge
Ettearvamatute momentide hulka võib lugeda suvel hoone kontserdimajapoolsesse müüri tekkinud praod. See deformatsioon viitab võimalusele, et hoone ei pruugi katuse raskust kanda.
“Seintele tuleb ehitada lisa-raudbetoonkarkass, et tsentreerida need hoone konstruktsioonide katusekoormused vundamendi suhtes,” on Veskimeistril lahendus olemas. Seegi on lisatöö, millega ei osatud hoonet ümber ehitama asudes arvestada. “Kõik need asjaolud on meie ehitustempot maha võtnud.”
Seetõttu ei ole Veskimeistri hinnangul enam reaalne, et hoonele jõutakse enne esimest lund katus peale panna, nagu suve algul kavandati. “Me läheme vahelagedega korrushaaval edasi ja sulgeme välisperimeetris avad,” selgitas Veskimeister, kinnitades, et tööd saab teha kindla katuseta pea kohal.
Ja tööd jagub, sest juba järgmisel suvel peaks hoone valmis olema. Siis jõuab muuseum sisse kolida ja ekspositsiooni üles seada, enne kui maja 2012. aasta 23. veebruaril avatakse.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti