tiistai 28. syyskuuta 2010

VIDEO: Pärnu muuseumi ehitusel tuli välja sajanditevanune jõevärav

www.parnupostimees.ee 27.09.2010

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi!


Sajanditevanusesse teraviljaaita rajatava Pärnu muuseumi ehituse käigus tuli välja arvatavasti 13.-14. sajandist pärit jõevärav, mille kaudu kulges kogu Pärnu hansakaubandus.

Värava asupaik oli teada juba varem, aga tõeline üllatus on, et värav on isegi osaliselt säilinud, vahendas ERR.ee "Aktuaalset kaamerat".

Paralleelselt ehitustöödega on muuseumi tulevases asupaigas arheoloogilisi väljakaevamisi tehtud, sest sellisel alal ei tuleks teisiti kõne allagi.

"Esimesed kolm nädalat oli selline tüüpiline ja mõnes mõttes rutiinne töö ja siis kolmandal nädalal tuli suur avastus, mida küll teati, aga mitte sellisel määral. Kust me üldse selleni jõudsime, on see väravatorn. Sellest alates läksime ühele poole edasi, sealt tuli välja renn, sellest edasi tuli puidust sillutis, sealt teiselt poolt tuli veel samasugune renn. Ning edasi siis arvatavasti samasugune torn," selgitas Tartu Ülikooli arheoloogiamagistrant Margo Samorokov.

Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk ütles, et leid paneb pead murdma, kuidas seda uues majas muuseumikülastajatele eksponeerida.

"Meil on nüüd uus väljakutse: me ei saa seda niimoodi jälle maha matta. Aga ette on nähtud sinna alusplaat ja peame mõtlema, mismoodi seda asja nüüd eksponeerida läbi alusplaadi," rääkis Vunk.

Objekti õigeaegset valmimist ei tohiks leid ohtu seada, sest seni, kui arheoloogid toimetavad, saab töötada maja teises otsas. "Ma usun, et ehitajale see eriti tehnilisi probleeme ei tekita. Nii või teisiti, ehitustööd, põrandaalused tööd, drenaaži rajamine algab teisest otsast. Selleks ajaks, kui ehitaja jõuab leiuni, on arheoloogid oma töö ära teinud," selgitas Telora-E omanikujärelevalve esindaja Kalev Päit.

Mis sajandist jõevärava osad pärinevad, saab teada puitmaterjali analüüsist, mis võetakse pärast arheloogliste tööde lõppu. Praegu arvatakse, et tegemist on 13.-14. sajandi rajatisega, aga leiud seda ei kinnita.

maanantai 27. syyskuuta 2010

Poolast leiti 17. sajandi Rootsi sõdurite massihaud


www.postimees.ee 27.09.2010

Poolast leiti 17. sajandi Rootsi sõdurite massihaud

Foto: Scanpix

Poola arheoloogid avastasid massihaua, kus arvatakse olevat rootslastest sõdurite jäänused.

Rootsi kuningas Karl X Gustav saatis oma armee Lääne-Poolasse 1655. aastal, kirjutab Helsingin Sanomat.

Arheoloogid avastasid inimjäänused, kui nad tegid väljakaevamisi Golanczi keskaegses linnuses. Siiani on välja kaevatud 17 inimese jäänused, kuid arvatakse, et neid on palju enam.

Lääne-Poolas Rootsi armeele eriti vastu ei hakatud. Kuid 3. mail 1655. aastal otsustasid Golanczi elanikud, et ilma võitluseta nad alla ei anna. Ebavõrdne lahing lõppes poolakate lüüasaamisega.

Eri allikate andmetel rootslased vägistasid linna naisi, kuid ei tapnud neid, vaid lasid minna.

Rootsi vallutusretk Poola aladele aastatel 1655 – 1660 on Poola ajaloo üks süngemaid etappe. Rootslaste poolt hävitatud kindluste varemeid on näha siiani.



Toimetas Inna-Katrin Hein

Põhja-Ameerika põliselanike seas toimus genotsiid


www.postimees.ee 27.09.2010

Ameerika mandri põliselanike seas toimus genotsiid. Fotol anasazi hõimu üks elupaiku

Foto: Scanpix

Hiljuti tehtud uuringu kohaselt toimus Põhja-Ameerikas umbes aastal 800 pKr. genotsiid.

USAst Colorado osariigist Sacred Ridge`ist leitud inimjäänused viitavad massilisele tapmisele, kirjutab Discovery News.

Teadlaste sõnul on tegemist Põhja-Ameerika mandri suurima massihauaga, kus kokku on 14 882 inimskeletti. Lisati, et enamikul jäänustest on märke vigastuste kohta. Lisaks inimjäänustele leiti ka koerte ja teiste loomade luid.

Uurijate Jason Chuipka ja James Potteri sõnul viitab genotsiidile see, et paigast leitud kirveste testimisel avastati inimvere koostise osi. Uurijad lisasid, et genotsiid võis käivitada Pueblo indiaanihõimude vaheline konflikt. Konflikti ohvrid olid arvatavasti anasazid, kes oli Pueblo indiaanlaste vanim hõim ja kes elas kaljude astangutele rajatud majades.

«Tegemist oli nii-öelda hõimusisese tapmisega. Sacred Ridge`is toimunu viitab sellele, et sotsiaalsed struktuurid ja suhted olid täiesti lagunenud,» lausus Chuipka.

Chuipka ja Potter analüüsisid Sacred Ridge´i leitud objekte. Välja kaevatud luud ja esemed viitasid kohalike elanike kallal toime pandud vägivallale. Naisi, lapsi ja mehi piinati ja raiuti kükkideks. Arvatakse, et mitmel juhul võtsid tapjad tapetute kehaosi endale, pidades neid trofeedeks. Ründajad röövisid kohalikud majapidamised tühjaks ja panid siis majadele tule otsa.

«Võib oletada, et selles ühiskonnas tekkisid pinged pikaajalise kuivuse tõttu. Ohvrite jäänustel näha olevad märgid näitavad, et tapmine oli hoolikalt ettekavatsetud ja hästi organiseeritud. Vägivald leidis aset üsna lühikese perioodi jooksul, see võis kesta vaid paar päeva,» selgitas Chuipka.

Teadlaste sõnul ei saa seda genotsiidi kirjutada näljast tingitud kannibalismi ega nõidusega tegelemises süüdi mõistmise arvele. Seda põhjusel, et kannibalismis puhul ei leidu märkigi luuüdi kohta, kuna see süüakse lihtsalt ära. Nõiduses süüdi mõistetuid on aga tavaliselt väga väike arv.

Siinse juhtumi puhul tapeti üks osa hõimust lihtsalt maha.

Arizona osariigi muuseumi teadlase John McClellandi sõnul oli Sacred Ridge`is 800. aastatel pKr. elanud hõim selles paigas elanud teistest hõimudest erinev.

«Genotsiidi ohvrid olid ülejäänud hõimudest etniliselt erinevad. Selle tõttu võidi neid hakata kuivuses süüdistama ning jumalate lepitamiseks toodi nad ohvriks,» selgitas McClelland.

Uurijate sõnul meenutab see Põhja-Ameerika mandril toime pandud genotsiid Jugoslaavia, Iraagi ja Rwanda etnilisi puhastusi.

Toimetas Inna-Katrin Hein

sunnuntai 26. syyskuuta 2010

«Lendava krahvi» külaskäik


www.pealinn.ee 19.09.2010

«Krahv Zeppelini» lend Tallinna kohal jättis endast maha hulga fotosid, mida võib seni antikvariaatidest leida.

Josef Kats

Lõunaks polnud ilmselt kogu Tallinnasse jäänud ainsatki inimest, kes poleks pead taeva poole pööranud. Tänavapoisid ja riigimehed, turukaupmehed ja politseinikud, hobusemehed ja vagunisaatjad uurisid hoolega edelataevast, lootes esimesena märgata enneolematu tehnikaime – Saksa dirižaabli «Krahv Zeppelin» – saabumist.

Kahe maailmasõja vahelist aega nimetatakse õigusega dirižaablite kuldajaks. Tehniline progress, mida toetas usk inimese ja tehnika kõikvõimsusesse, sundis riike ja erakompaniisid paigutama vahendeid niisuguste õhugigantide loomisse, mis olid suured, aeglased, kindlad ning andsid esmakordselt ajaloos lihtsurelikule võimaluse nautida mugavat õhureisi.

Suurim õhulaev

Itaaliast Nõukogude Liiduni välja polnud 1920.-1930. aastatel ilmselt ainsatki Euroopa riiki, kus poleks arendatud oma dirižaablite ehitamist. Balti riikidest oli see kõneaineks eeskätt Lätis, kuid vaieldamatuks liidriks jäi dirižaablite ehitamisel Saksamaa.

Juba 1909. aastal Ferdinand Zeppelini projektide järgi ehitatud jäiga karkassiga dirižaabel alustas esimesena maailmas regulaarseid lennureise Dresdeni ja Berliini vahel. Kakskümmend aastat pärast leiutaja surma otsustati «Lendava krahvi» nimi anda Saksamaa kõige suuremale õhulaevale – 1928. aastal ehitatud dirižaablile LZ 127.

Juba järgmisel aastal tegi dirižaabel «Krahv Zeppelin» esimese ümbermaailmareisi, külastades Tokiot ja Los Angelest. 1930 alustas «lendav krahv» uut kauget lendu: ta pidi üle lendama Lõuna-Ameerikast ja külastama Moskvat. Aasta teiseks pooleks oli määratud Saksa tehnikaime külaskäik Põhja-Euroopa riikidesse.

Valitsusloož Hermanni tipus


24. septembri hommikul oli Tallinn ärevas ootuses. Sügiseselt muutlik ilm kippus kurja nalja tegema: kord varjas silmapiiri vihm, kord udu. Ärevust tõstis seegi, et «Krahv Zeppelini» võimalikust külaskäigust Eestisse kõneldi juba suvel, kuid siis muutis tugev tuul dirižaabli esialgselt planeeritud marsruuti.

Juba varahommikul hakati raadios teatama, kui kaugel dirižaabel on. Estonia teatri katusele seatud valjuhääldi andis iga kümne minuti järel teateid lennu kulgemise kohta.

Masinakirjutajate poolt või ka vaba käega ümber kirjutatud teated riputati välja kaupluste vaateakendele. Pärnu maantee raamatupoe Rahvaülikool vaateaknale Draamateatri vastas oli pandud hiigelsuur kaart. Iga veerant tunni tagant tõstis mõni müüja sellel kaardil hõbedast dirižaablisiluetti edasi.

Lehvisid nii Eesti kui Saksa lipud: baltisakslaste jaoks oli Saksa õhulaeva ülelend võimalus demonstreerida oma rahvuslikku uhkust.

Selleks, et lendavat külalist paremini näha, oli otstarbekas asuda kusagile kõrgemale. Kõige püüdlikumad tallinlased läksid juba koidikul Pika Hermanni torni juurde.

Kella kümne paiku tuli nende ligi Toompea lossi komandant Kanep. Surudes esimestes ridades tunglejatel käsi ja patsutades neid õlale, teatas ohvitser, et torni ei lasta täna siin ootajatest kedagi. «Seal on ju vähe ruumi – mõelge ise, kui palju inimesi sinna ikka mahuks,» ütles ta.

Pika Hermanni torn oli 24. septembril 1930 reserveeritud riigi esimeste meeste jaoks. Täpselt keskpäeval tõusis Pika Hermanni torni siseminister Ado Anderkopp koos professor Jüri Uluotsa, riigisekretär Karl Terrase ja E. Madissoniga. Viimane oli ajalehe Waba Maa andmetel väga kurb, et ei saatnud eelnevalt palvet Berliini: kirgliku filatelistina oleks ta soovinud kirja, mis oleks olnud adresseeritud isiklikult talle ja visatud üheskoos ülejäänud postiga dirižaabli pardalt alla. Kirjal oleks loomulikult pidanud olema mark «Krahv Zeppelini» pildiga.

Vari linna kohal


Täpselt kell 12.25 hüüdis Pika Hermanni tunnimees rõõmsalt: «Lendab, lendab!» Viis minutit hiljem võis hõbesädelevat punkti juba palja silmaga näha. Iga minutiga muutus dirižaabli kontuur üha selgemaks.

«Hommikust saati pilvine olnud taevas selgines ja hõbedane gigant oli päikese käes sätendades taevas suurepäraselt näha», kirjutab Vesti Dnja. «See püsis kindlalt ja rahulikult õhus, tugevad mootorid töötasid ühtlaselt. Oli täiesti selge, et niisugusele laevale võid julgesti oma elu usaldada.»

Tehes auringi Toompea kohal, võttis dirižaabel kursi itta. 236 meetri kõrgusel lendava «sigari» vari aga ujus kui aeglane kala Pärnu maantee kohal, jõudis ootamatult Vene turule – praegusele Viru väljakule – ja liikus mere poole.

«Pärast tuli ta tagasi, ja, lennates väga madalal, tegi mõned ringid Kadrioru kohal, Birgitta kloostri kohal… Kolmandal korral lendas ta otse üle majast, kus paikneb Vesti Dnja toimetus. Väga lähedalt olid näha mitte üksnes gondel, mootorid ja punane kiri «Krahv Zeppelin», vaid ka valged rätikud, millega lehvitades reisijad tallinlasi tervitasid,» rõõmustas ajaleht.

Kui öelda, et tallinlased tervitasid lennureisijaid, siis pole sellega õigupoolest veel midagi öeldud. Tundus, et linnas polnud ainsatki kohta, kus poleks tungelnud rahvast Narva maantee trammid praktiliselt seisid.

Õhulaevad keelati ära

Kogu Estonia teatri kollektiiv oli kogunenud teatri balustraadile. Õnneseened olid pääsenud Oleviste kiriku torni. Need, kellel ei õnnestunud tõusta Pika Hermanni torni, jälgisid Zeppelini lendu Aleksander Nevski katedraali galeriilt. «Nad on isegi sünagoogi katusele roninud, kuradid niisugused!» pahandas keegi elatanud härrasmees rahva hulgast.

Kõige enam vedas loomulikult neil, kes, olles tellinud voorimehe või võtnud takso, sõitsid Lasnamäele. Siin laskus õhulaev maale kõige lähemale ja viskas alla koti tuhandetele tallinlastele mõeldud kirjadega.

Krahv Zeppelini lend Tallinna kohal kestis veidi rohkem kui pool tundi, jättes endast maha hulga mälestusi ja fotosid, mida võib seni antikvariaatidest leida.

Aasta hiljem, juulis 1931, ujus «lendav krahv» jälle Tallinna kohal, suundudes Leningradi ja sealt edasi põhjapoolusele. Kuus aastat hiljem, pärast dirižaabli «Hindenburg» katastroofi, keelati inimeste vedu õhulaevadega ära.

Muinsuskaitsja Dubovik: tahame üles leida keskaegse merepiiri!


www.pealinn.ee 19.09.2010

Tallinna muinsuskaitsejuhi Boris Duboviku kinnitusel pole muinsuskaitse nii konservatiivne, et ei lubaks kusagil midagi muuta.

Oliver Õunmaa

«Ükskõik kus vanalinna lähistel kaevata, ikka tuleb maa seest välja vanu müüre,» lausub muinsuskaitsespetsialist Boris Dubovik, kes on sellises linnas nagu Tallinn iga hetk valmis üllatusteks.

Kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonnal on seoses plaanitava maa-aluse parklaga praegu käsil kaevamised Skoone bastioni ja Väikese Rannavärava juures. Leitud on müürijuppe ja tehtud kindlaks endise vallikraavi sügavus. Pealinn usutles Tallinna muinsuskaitsejuhti Boris Dubovikku linna muinsuskaitse teemadel.

Nõmmel põles pärast taastamist maha ajalooline turuhoone, sest elektrikapp polnud paigutatud betooni sisse. Ka mõnikord ei lähe muinsuskaitsjad liiale?

Kõik siin elus sõltub inimeste suhtumisest, mitte sellest, mida võib lubada ja mida mitte. Muinsuskaitse ei ole nii konservatiivne, et midagi ei tohi muuta või midagi ei saa teha. Keskaegses majas, kus asub minu kontor, on ju küte, vesi ja kanalisatsioon, mida keskajal polnud. Turuhoone puhul ei küsitud meie käest, kas võib seda või teist teha. Muinsuskaitse ei vastuta tuletõrjenormide eest. Päästeamet oleks võinud öelda, mis nõudeid peab täitma, me ju töötame nendega nagunii koos. Kuidas saame keelata seda, mida keegi pole küsinud?

Millest tekkis teil huvi muinsuste ja eriti Tallinna vastu?

Tulin 16-aastaselt Ukrainast ühele tüdrukule Tallinna külla, ja kui nägin Toompealt all-linna ja kõiki neid katusekive, tundsin, et tulen siia tagasi ja jäängi siia. Sain tööd ENSV restaureerimisvalitsuses, minu õpetaja ja «teine isa» Villem Raam rakendas mind siin välitöödel, kaevasin ja uurisin majade ajalugu. Nii olengi Tallinna vanalinnaga seotud juba 38 aastat. Kui ekskursioone teen, küsitakse minult ikka, et kuidas sattusin Tallinna. Küsin vastu, et aga miks teie valisite miljonite inimeste seast oma kaaslaseks just selle inimese, kellega elate. Linnadega on minu jaoks sama lugu. On linnu, mida ma armastan, ja leidub selliseidki, kust tahaks põgeneda.

Kuidas suhtute kõrghoonetesse kesklinnas?

Endine linnaarhitekt Dmitri Bruns tunnistab oma raamatus, et kõige suurem viga oli Viru hotelli rajamine niivõrd vanalinna lähedale. Kardan, et see otsus ei onud tal vabatahtlik. Arvan, et ka tänapäeval läheme ehk liiga kaugele kõrghoonete lubamisega. Manhattan sobib New Yorki, kust ei leia ühtki keskaegset hoonet. Aga milleks meile teine Manhattan – Tallinnal pole ju vaja konkureerida Hongkongi ja teiste pilvelõhkujalinnadega. Me ei suuda niikuinii kutsuda siia maailma parimaid arhitekte. Aastasadade pärast ei mäletata Tallinna mitte tänu igal pool levinud klaastornidele, vaid näiteks Kadriorule ja Nõmmele. Praegu on meie ametis isegi nn propagandaasutus ehk miljööosakond, mis muudab toetustega atraktiivseks vanade puumajade säilitamise ja taastamise. Näiteks Stockholmis selliseid maju enam ei ole.

Milline on kõige muinsusvaenulikum tegu Tallinnas läbi aegade?

1960ndate lõpul välja töötatud nn regenereerimisplaani järgi otsustati teha Tallina keskaegne müür puhtaks ja hakati lõhkuma kõiki maju, mis on vastu linnamüüri. Niiviisi kadusid ka väärtuslikud majad Müürivahe tänaval Hellemanni torni juures, mis olid kindlasti pärit juba 17. sajandist. Siis pandi müürile betoonist tugipostid, sest kui majad olid lammutatud, varises 50 meetrit linnamüürist kokku. Need vanad majad hoidsid ju müüri püsti!

Vene tänava lõpus on üks auk, kus tänapäeval kaubitsevad suveniirimüüjad. Mäletan, et seal asus maja, kus oli isegi maalitud talalagi. Kõik läks buldooseri kopa alla, jõudsin vaid pildistada ja mõõdistada. Meil on tihti nii, et kui tahame saavutada üht, peame ohverdama teist, kuid mind ei peetaks normaal- seks, kui ma sooviksin lammutada kõik Uue tänava majad selleks, et linnamüür väljast paistaks. Ent kindlasti leidub kolleege, kes oleks lammutamisega nõus, sest 1,8 km müüri on säilinud ja sellest on näha vaid pool, ülejäänu on täis ehitatud. Tuleb aga arvestada, millal on täis ehitatud.

Milliseid väärtusi võib müüri äärest praegugi leida?

Minu lemmik on Uus 9 – üks vanematest puumajadest vanalinna territooriumil. Seal on praegu uuringud pooleli, sest kui majalt krohv maha peksti, tuli selle alt välja nn rootsipunane värv. See viitab, et hoone on kindlasti ehitatud Rootsi ajal ehk enne 1710. aastat. Kahjuks laguneb see maja edasi, sest meil on omanikega pooleli kohtuvaidlus Munkadetaguse torni pärast.

Mida teie arvates peaks veel linnas uurima?

Arutasime linnaarheoloogiga, et veel võiks uurida uue tulevase raekoja ala, et hiljem ei tuleks mingeid üllatusi. Uuriks, kas seal on ajalooline sadama territoorium ja kui paks on kultuurikiht. Seni pole ka arheoloogiliselt tõestatud, kus asus keskajal rannajoon – oli see praeguse Statoili juures või jäi rohkem vanalinna või mere poole.

Kui palju peidetud müüre võib Tallinnas veel leida?

Üks minu ideedest oli rajada süvendatud teed, mis ühendaksid vanalinna linnahalli, uue raekoja ja sadamaga, et pääseda keerulistest ristmikest ja valgusfooridest. Kaevamised näitavad, et sellest unistusest tuleb loobuda, sest ükskõik kus vanalinna lähistel kaevata, mingid müürid maa seest ikka tulevad. Lõhkuda neid ei taha.

Kas on võimalik, et tuleb ette ka üllatusi?

Absoluutselt! Näiteks kas või kunstiakadeemia krundi väljakaevamistelt. Kõige kurvem üllatus oli Tartu mnt läbimurdel avastatud kalmistu ja keskaegsed ehitised. Nende leidmist sealt keegi ei oodanud. Polnud ühtegi plaani, mis ütleks, et Jaani seegi alal maantee läbimurde paigas olid suisa kivihooned.

Mida peate oma suurimaks saavutuseks?

Et Harju tänavat ei ole täis ehitatud. Olen kogu aeg rõhutanud, et endist Harju tänavat taastada ei saa. Lääne-Euroopa muinsuskaitse seisukohalt pole endistest hoonetest koopiate ehitamine, nagu tegid poolakad Varssavis, teretulnud. Kui, siis tuleb püstitada vaid uut arhitektuuri, aga kas te suudate ette kujutada, et Harju tänaval oleks 15 De la Gardie kaubamaja kõrvuti. Nii kaob vaade Niguliste kirikule, Toompeale ja Rüütli tänava keskaegsetele majadele. Sõjaeelse olukorra ennistamiseks peaks ära lõhkuma ministeeriumihoone Harju ja Müürivahe nurgal, Kirjanike maja ja pseudorenessansshoone Niguliste ja Kullassepa tänava nurgalt. Me ei saa endist taastada, ajalugu lihtsalt on. See 60 aastat, mil tänav on olnud suures osas ehitisteta, vaid mõne nõukogudeaegse majaga, on nüüd ka juba ajalugu.

Kas tänapäeval on kerge vanalinna eest seista?

Võrreldes Nõukogude ajaga on olukord veidi teistsugune. Praegu on umbes 90 protsenti vanalinnast erakätes. Kahjuks on viimase 15 aasta jooksul paljud majad, mis kuulusid riigile või linnale, erastatud või maha müüdud. Tiina Mägi unistas oma lemmikhoonesse aadressil Lai 40 kodanike muuseumi tegemisest, aga riigi valitsus müüs selle oksjonil maha. Oleks võinud ju linnaga kaupa teha või idee ellu viia. Kui valitseb selline suhtumine, siis on väga raske keelata eraomanikel merevaiku müüa, kui see sisse toob. See oleks praegu sama, kui keelata turul arbuuside müük, sest need pole Eestis kasvanud.

Samas ei saa öelda, et kõik on kehvasti, sest paljud kümne aasta jooksul restaureeritud hooned on restoranide ja kohvikutena inimestele avatud. Paljud detailid on nüüd restaureerimise käigus välja tulnud ja kõikidele näha. Vaadata saab päris palju, tuleb vaid silmad lahti hoida.

Millised muinsused korda saavad?

• Pooleli on üle saja meetri Ingeri bastionide käike, mille kohta on ka projekt olemas. Siis oleks võimalik Vabadussamba alt, kuhu on juba uks tehtud, sisse minna ja Kiek in de Kökist väljuda.

• Kui linn saab Neitsitorni tagasi, on kõige suurem unistus, et Lühikese jala väravatornist sisenedes pääseks mööda kaitsekäiku Neitsitorni. Selle võiks jälle ühendada Kiek in de Kökiga ja sealtkaudu võiks käigu kaudu väljuda Vabaduse väljakul.

• Järge ootab Rootsi bastioni käikude korrastamine, käigud on säilinud ka gooti reduutide juures ja Skoone bastionis.

Salme muinaslaevade leiukoht Rootsi kuninga surmaloosse selgust ei too

www.meiemaa.ee 25.09.2010

Autor: Oliver Rand

Kuigi Salme muinaslaevade leiukohast avastatud ülikule kuulunud mõõk andis alust spekulatsioonideks, nagu võiks tegu olla Rootsi kuninga Ingvari matusepaigaga, lükkab muinaslaevade temaatikat uuriv ajaloolane väite ümber.

“Esiteks, juba ajaline distants kuningas Ingvari hukkumise ja Salme muinaslaevade vanuse vahel on ligi 150 aastat,” lausus Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arheoloogia õppetooli lektor Ain Mäesalu. Tema sõnul sai kuningas Ingvar Lääne-Eestis hukka 6. sajandi hakul, Salme muinaslaevad aga pärinevad praegustel andmetel 8. sajandi keskpaigast.

“Teiseks ei kujuta ma ette, et nii kõrge isik kui kuningas kunagi niimoodi 32 mehega koos maeti,” osutas Ain Mäesalu. “Kui vaadata kas või selle perioodi Skandinaaviast pärit matuseid, siis ka palju väiksematele ülikutele pandi hauda kaasa hulganisti ehteid, relvi ja muud taolist. Seega on asi selles osas kahtlane ja Ingvariga praegu Salme leiupaika seostada ei saa.”

Samas viitas Ain Mäesalu, et Salme muinaslaevade leiud on veel läbi uurimata ja seetõttu on laevavrakkide vanus praegu täpselt dateerimata.
Eestimaa pinnal kohalikega peetud lahingus hukkunud Rootsi kuninga Ingvari matusepaik on senini leidmata. Küll on oletatud, et see võib asuda Läänemaal, teistel andmetel aga pigem Saaremaal.

“Eks ole mõlemast maakonnast Ingvari matusekohta otsitud, kuid leitud pole seni midagi,” lisas Ain Mäesalu. Ta ei välistanud, et Salme muinaslaevade leiukohas võivad teadlasi ees oodata uued üllatused.

“Eks Jüri Peets läks ju ka Salmele selle teadmisega, et peale ühe laeva seal rohkem midagi pole, aga vaat mis juhtus,” viitas Mäesalu Salmel väljakaevamisi juhtinud arheoloogiadoktor Jüri Peetsile. “Nii et Salme leiukoha puhul on kõik veel võimalik.”

lauantai 25. syyskuuta 2010

Aadu Must: tähistame 10 000-aastase Tartu 775. aastapäeva?


www.tartupostimees.ee 24.09.2010

Foto: Margus Ansu.

Aadu Must, Tartu volikogu esimees (Keskerakond)


Tartu volikogu kultuurikomisjoni 9. septembri koosolekult käis läbi erutav informatsioon: Tartu Ülikooli ajaloo- ja arheoloogiainstituudi juhataja professor Aivar Kriiskani jõudsid Uus-Ihaste arheoloogilise leiukoha teadusliku ekspertiisi andmed.

Tulemus oli oodatule lähedane, ent pani ikkagi ahhetama: muistse inimasula vanuseks määrati 8000 aastat enne Kristust.

Sama tulemuse andsid Uppsalas asuva Rootsi ja Soome arheoloogide ühise laboratooriumi nii nanotehnoloogilisel kui ka radiosüsiniku meetodil tehtud analüüsid.

Teadagi – praeguse vanuse saamiseks tuleb sellele liita veel meie ajaarvamise aastad. Seega võime arheoloogide kinnitusel alates selle aasta septembrist rääkida kümne tuhande aastasest inimasustusest Tartus.

Eks see leid muuda kogu Eesti kiviaja arheoloogilist «edetabelit» – asula on vaid 700 aastat noorem meie vanimast, Pärnu jõe ääres asuvast Pulli asulast. Ettepoole mahub veel ka Kunda asulakoht.

Meelierutav uudis on taas tõstatanud arutelu Tartu vanuse üle. Räägitakse, et ega leitu ole veel piir. Üks hea kolleeg, kuuldes, et haruldane leid tuli päevavalgele Uus-Ihastest, ei suutnud talitseda oma lootusrikast entusiasmi, hüüatades: «Aga mis siis veel Vana-Ihastest võib tulla?» Aga noh, tema ei olnud arheoloog.

Kolm eri asja

Tartu tähtpäevade puhul on tegemist olulise probleemiga. Nõukogude ajal koolis käinud inimesed teavad, et Tartu linna olevat asutanud 1030. aastal Vene vürst Jaroslav Tark. Vürst tulnud ja ehitanud siia linnuse.

Arheoloog Ain Mäesalu on küll täpsustanud, et too Vene ajalooraamatute lemmikvürst oli vallutaja, kes eestlaste vana asula maha põletas ning siin «esimest Vene okupatsiooni» alustas. Nii ta küsiski: kas linnuse mahapõletamise daatumit on siiski sobilik linna sünnipäeva tähistamisel aluseks võtta.

Asula teke, selle esmamainimine ja linnaõiguste saamine on kolm ise asja. Umbes aastasse 1030 langeb Tartu esmamainimine kirjalikes allikates. Selge on see, et mis tahes linna esmakordne kirjapanek, eriti välismaistes kroonikates, on väga tähtis sündmus, mis räägib asula teatud tuntusest, rahvusvahelistest kontaktidest ja tähtsusest.

Muidugi väärib see äramärkimist, sest sellest algab linna kirjutatud ajalugu. Pahatihti pole «ilusamat» esmamainimist ka kusagilt võtta. Nii ajaloolastel, ajakirjanikel kui ka muistsetel kroonikakirjutajatel on omadus tähtsustada just sõdu, vägivalda, verevalamisi ja katastroofe.

Rahulik elu ja töö ei ületa uudisekünnist. Eks just selle pärast ilmuski suur hulk Euroopa linnu (Pariis, Berliin, London, Madrid, Lübeck, Pärnu jpt) kirjalikesse allikatesse tulekahjude suitsus või koguni vallutatud põlisrahvaste surmakarjete saatel. Aga sünnipäev see tõepoolest ei ole, kui asjale just vallutaja silmadega ei vaata.

Kui vana on Tartu?


Linna vanuse arvutamisel on üks väga lihtne reegel: see hakkab tiksuma asula linnaks saamise hetkest. Tartu Ülikooli ajaloo alguseks ei loeta ju esimese kooli rajamist Tartus. Samuti ei arva ka arheoloogide suur sõber Toomas Kapp, et Tartu Vesi peaks lugema oma ajalugu esimese kaevu kaevamisest Tartusse.

Täpselt samuti ei alga Tartu linna ajalugu asulast, kindlusest või sellel kohal laiutanud suitsevatest ahervaremetest.

Linna ajalugu loetakse hetkest, kui kuningad, keisrid või paavst andsid asulale linnaõigused. Paljudel linnadel on selle tähiseks vastav ürik. Aga mitte alati, ka Tartu puhul, ei ole see säilinud või siis pole seda ehk antudki.

Mitmetest Tartu trükistest saame teada, et Tartu saanud linnaõigused 1262. aastal. Lihtne arvutus ütleb, et 2012. aastal möödub sellest 750 aastat. Aga oodake veel hetk, enne kui piduplaani pidada! Kolleegid ajaloolased soovitavad arvestada siiski 13. sajandi õigusruumi, lähtuda tollastest seadustest ja tavadest.

Rooma õigus, Bütsantsi keisri Justinianuse ajal kodifitseeritud Rooma õigus, corpus iuris civilis meid tema asutamisaja otsimisel ei aita. Ent 13. sajandi elu reguleeris veel üks tollase «Euroopa Liidu», kristliku Euroopa seadus. See oli kirikuseadus – corpus iuris canonici, mis vaieldamatult kehtis ka väikese vaimuliku riigikese, Tartu piiskopkonna keskuses. Seadus ütles lihtsalt ja selgelt: piiskop elab linnas. Nojah, küllap ta käis ikka mujal ka, aga tema ametlik residents ei saanud enam olla asula või küla.

Tartu loo aitab segasemaks ajada küll teadmine, et siin resideeris juba varem Lihula piiskop. Ent 6. novembril 1235 loodi Tartu piiskopi ametikoht ning sellest peale oli kristlikule maailmale olemas ka Tartu linn.

Kas Tartu valmistub tähistama linna 775. sünnipäeva? Volikogu kultuurikomisjon arutab ja otsustab, kas selleks on piisavalt alust. Kui on, siis suurt pidu paraku ei tule, aga väiksematest plaanidest annavad volikogu ja linnavalitsus teada. Näiteks võiksid linnavolikogu esimees ja linnapea sel puhul teed ja kringlit pakkuda ning Toomemäel võiks rääkida meie linna ajaloost.

keskiviikko 22. syyskuuta 2010

Arvutisimulatsioon näitas, et Mooses võis merest läbi saada kuiva jalaga

www.postimees.ee 22.09.2010

Rembrandti maal aastast 1659, mis kujutab Moosest Kümne käsuga

Foto: wikipedia.org

Teadlaste sõnul näitas arvutisimulatsioon, et piiblist tuntud tegelane Mooses ja israeliidid võisid Egiptuse vaarao eest põgenedes merest läbi saada kuiva jalaga.

Piiblis ja ka koraanis seisab, et idatuul puhus veemassi kaheks, jättes vahele veevaba ala, mille kaudu põgeneti, kirjutab news.com.au.

Kui Egiptuse vaarao ja ta sõdurid püüdsid Mooselele ja ta rahvale järgneda, mattis veemass nad enda alla.

USA atmosfääriuuringute keskuse ja Colorado ülikooli teadlaste sõnul ei ole selle juhtumi puhul tegemist fantaasiaga. Uurijad lõid arvutis simulatsioonimudeli, mis näitas, et õigete olude korral tõesti vesi võis Moosese teelt kaduda.

See piibli teemaline arvutisimulatsioon on osa suuremast uuringust, milles käsitletakse kuidas tuul vett mõjutab.

Arvutisimulatsioon näitas, et tugev idatuul võib näiteks laguunialal tekitada veetuid alasid, luues lühiajalised maismaasillad.

Uuringut juhtinud Carl Drew sõnul ei leidnud piiblis kirjeldatud sündmused aset mitte Punasel merel, vaid tõenäolisemalt Niiluse idapoolsel deltaalal. Niiluse üks haru voolas Tanise järvena tuntud rannikulaguuni.

«Piiblis kirjeldatakse Moosese ja israeliitide põgenemist läbi mere, mis kannab heebrea keeles nime Yam Suph. Levinud tõlge sellele on Punane meri,» selgitas Drew.

Jumal sekkumise tõttu puhub kogu öö tugev idatuul, jagades mere kaheks nii, et vahele tekib maismaa.

Drew ja ta kolleegid analüüsisid arheoloogilisi leide, satelliitidega tehtud uuringuid ja kaarte, lisades juurde ka andmed Niiluse deltaala iidse topograafia kohta.

Drew sõnul tehti kokku 14 arvutisimulatsiooni.

«Testisime erinevaid geograafilisi võimalusi ning tuule kiirusi ja suundi. Tulemused näitasid, et vesi võib tõesti piiblis kirjeldatud viisil kaduda,» selgitas teadlane.

Uurijad leidsid, et kui tuul puhub 12 tunni jooksul kogu aeg 101 kilomeetrit tunnis, siis suudab tuul lükata eemale kuni kahe meetri sügavuse veekoguse. Selle tagajärjel ilmub umbes neljaks tunniks veekogu põhi nähtavale. Selline maismaasild oleks kolm kilomeetrit pikk ja viis kilomeetrit lai. Tuule suuna muutudes aga langevad kokku surutud veemassid algasendisse tagasi.

Uurijate sõnul on Piibli sündmust varem püütud selgitada nii tsunami kui ka orkaani abil, kuid mõlemas teoorias on puudujääke.

«3000 aastat tagasi võis see sündmus tõesti aset leida, sest arvutisimulatsioonid näitasid, et tegemist võis olla loodusfenomeniga, mis põhineb füüsikaseadustel,» lisasid teadlased.

Mooses oli piibli järgi iisraellaste juht, kes juhtis iisraeli rahva välja Egiptuse orjapõlvest ning edastas kümme käsku. Ta on Teise Moosese raamatu peategelane.

Mooses on oluline prohvet nii judaismis, kristluses kui ka islamis.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Vana aida keldrist tuli välja Pärnu tähtsaim värav


www.parnupostimees.ee 22.09.2010

Aidamüüride vahel jagub tööd nii neile, keda paeluvad sajandeid vanad hooned, kui neile, kes uusi rajavad.

Foto: Urmas Luik

Asso Puidet, reporter



Vana aida müüride vahel, kuhu tulevikus kolib Pärnu muuseum, töötavad nüüd ehitajad kõrvuti arheoloogidega. Põhjuseks keldri tühjendamisel nähtavale tulnud jõevärav selle juurde kuuluva torniga.

Pärnu muuseumi direktori Aldur Vungi andmetel käis jõeväravast läbi kogu hansakaubandus. “Saarel asuvast sadamast tuli tamm värava tornini ja sealt siis läbi värava mindi sisse,” selgitas ta. Ühtlasi oli tegemist ühe viimase väravaga, mida kasutati enne, kui linnamüür kinni ehitati ja muldvallidega tugevdati.

See, et torn aida all asub, oli Vungi sõnutsi teada. Küll ei osatud arvata, et keskaegne ehitis, mis vanuselt ületab oluliselt Punast torni, sedavõrd heas konditsioonis on. Säilinud on nii puit- kui kivisillutis. Samuti postid, mille vahele ligi kolme ja poole meetri laiune puidust värav kinnitatud oli.

Et torn põrandapinnani ei ulatu, ei õnnestu seda muuseumis eksponeerida. Küll markeeritakse värava asukoht kividega, millest mõni võetakse ehk koguni tornist endast. “Kui fuajee kaudu sisse tulla, siis selle tagumise osa põranda alla see torn jääbki,” andis Vunk juhtnöörid.

Ettearvamatud momendid


AS Eston Ehituse projektijuhi Urmas Veskimeistri sõnutsi proovivad ehitajad kaevamistest vabas tsoonis töödega edasi minna. Praegu paigaldatakse killustikaluseid leidude tõttu ümber projekteeritud vundamendile. Samal ajal rajatakse lisadrenaaþisüsteemi, et hoida keldrist vett eemale.

Drenaaþi kaevamise käigus tulid maapõuest välja omaaegsed jõe kaldakindlustuse puitkonstruktsioonidki. “Linnamüür oli otse jõe kaldal, mis jooksis selle koha pealt, kus praegu on Aida tänav,” tegi Vunk selgeks, mismoodi kaldakindlustused jõe praegusest sängist nõnda kaugele said.

Mida laiemalt ja sügavamalt kaevata, seda rohkem leide. Ja mida rohkem leide, seda enam kipub ehitus toppama. Ent see ei tule Veskimeistrile üllatusena. Juba suve hakul, kui muuseumi ehitamisega algust tehti, märkis Veskimeister, et vanade hoonete puhul võivad ettearvamatud momendid sundida algul plaanitut üle vaatama.

Seinad vajavad lisatuge


Ettearvamatute momentide hulka võib lugeda suvel hoone kontserdimajapoolsesse müüri tekkinud praod. See deformatsioon viitab võimalusele, et hoone ei pruugi katuse raskust kanda.

“Seintele tuleb ehitada lisa-raudbetoonkarkass, et tsentreerida need hoone konstruktsioonide katusekoormused vundamendi suhtes,” on Veskimeistril lahendus olemas. Seegi on lisatöö, millega ei osatud hoonet ümber ehitama asudes arvestada. “Kõik need asjaolud on meie ehitustempot maha võtnud.”

Seetõttu ei ole Veskimeistri hinnangul enam reaalne, et hoonele jõutakse enne esimest lund katus peale panna, nagu suve algul kavandati. “Me läheme vahelagedega korrushaaval edasi ja sulgeme välisperimeetris avad,” selgitas Veskimeister, kinnitades, et tööd saab teha kindla katuseta pea kohal.

Ja tööd jagub, sest juba järgmisel suvel peaks hoone valmis olema. Siis jõuab muuseum sisse kolida ja ekspositsiooni üles seada, enne kui maja 2012. aasta 23. veebruaril avatakse.

lauantai 18. syyskuuta 2010

VIDEO: Mati Talvik toob teleekraanile uue sarja "Ajavaod"

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.

Välisvõitluse Kroonika


www.eesti.ca " Eesti Elu " online 27.01.2007

Autor: Laas Leivat ( fotol ) - EKN Eestlaste Kesknõukogu Kanadas

Sissejuhatus

1944.a. sügisel põgenes bolshevike eest umbes 70.000 eestlast peamiselt Saksamaale ja Rootsi ligikaudselt 8% kogu rahvaarvust. Põgenike laagrites viibides pidasid nad oma saatust ajutiseks - lääneriigid ei lubanud kolmandat okupatsiooni kesta kuigi kaua. Isegi põgenike laagrites ei võtnud pikemat aega et seada üles kaks rahvuslikku, õigemini rahvuspoliitilist ülesannet: kaasaaitamine Eesti iseseisvuse taastamiseks ja eestluse kui rahvuse säilitamine. Mõlemad ülesanded olid tihedas seoses meie rahvuskeha tugevdamisel millest võis teatud määral oleneda ka meie kodumaa vabastamine.

Meie võitluse eesmärk oli Vaba Eesti!

Meie teadsime, et eesti rahvas kodumaal ei olnud alistanud saatusele ja ihaldas üle kõige olla taas vaba. Okupeeritud Eestimaa Ihaldas poliitilist vabadust, mida ei mõõdeta leivakilodes, põrandapinna meetrites või tööpalga rublades. Meil olid teada faktid. Meie taunisime, et Eesti oli okupeeritud N. Liidu poolt.

Meie strateegia kodurahva eest vaba maailma foorumitel oli: anda teada, et me kunagi ei tagane oma tõotusest kasutada meile antud vabadust võitluse jätkamiseks nende eest, kes ei saa välja astuda endile õiguse ja vabaduse nõudmisega

Eesti pagulaskond võõrsil pidas oma olemasolu põhjuseks iseseisva Eesti taastamist ja seda kuni augustini 1991.a.. Välisvõitluse mõju kandus üle mitmetesse mitte poliitilistesse organisatsioonidesse. Nii leiame paljude eesti pagulusühingute ja seltside põhikirjade esimestes lausetes, et eksisteerimise olemasolu peamiseks põhjuseks on Eesti taasvabadus.

Eestlased jõudsid 1944.a. sügisel oma varjupaikadesse tühjade taskutega. Kust siis leida esialgset välisvõitluslikke vahendeid?

Tsiteerime kokkuvõtlikult dr. Aarand Roosi kõnest VIII Rahvuskongressil Torontos juulis 2000.a.: "Pagulaste ülesandeks jäi hoolitseda selle eest, et nad jääksid Eesti ideele ja ideaalidele truuks - ning valgustaksid ja veenaksid maailma riikide valitsusi ja avalikkust mõistma Eesti iseseisvuse seaduspärasust."

Pool sajandit kestnud tegevus koondnimetuseks oli välisvõitlus.

Vaatamata Eesti okupatsioonile oli siiski õigusjärgselt Eesti Vabariigile säilinud saatkonnad ja konsulaadid Londonis, Pariisis, Madriidis, New Yorgis. Neid hoiti tegutsevatena välispankade arvetele paigutatud Eesti riigi rahadega. Vabadusse olid pääsenud üksikuid valitsuse ja riigikogu liikmeid.

Jätkuvalt kuulus Eesti paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, mille sidemeid ei olnud de jure katkenud. Valitud delegaadid võisid edaspidigi konverentsidel esindada Eestit - näiteks järgmistes organisatsioonides: Luteri Kiriku Maailmaliidus, Baptisti Kiriku Maailmaliidus, Rahvusvahelises PEN-klubis, Noorte Meeste Kristlikus Ühingus, Skautide organisatsoonides, juristide ühingtes, parlamentaarsetes assambleedes, ametühingutes, rahvusvahelistes ühistegevuse kongressides, põllumajandus organisatsioonides jne.

Eesti vabariigi diplomaatilised esindused võisid jätkata oma tööd baseerudes rahvusvahelises õiguses sätestatud printsiibile: “Ex uniuria ius non oritur” ehk “Õigusestust ei tõuse õigust”.

Eesti Vabariik eksisteeris de jure!

Ametlikult ei tunnustatud Eesti riiki kõikjal kuid pererahva salliva pilgu all võisid eestlased organisatsaioone moodustada küll, aga pigem kultuurilis-sotsiaal-humanitaarsena, kuid see ei seganud põgenike integreerumist põlisrahvaga.

*****************************

Teine osa artiklist ilmus EE Online 19.07.2007

Balti riikide küsimus polnud lääne jõudude aktuaalses päevakorras

Aktiivse ja süstemaatilise välisvõitluse rakendamine oli sõjajärgse geopoliitlise reaalsuse ja poliitiliste takistuste ohver. “Estonian Foreign Policy at the Cross-Roads” (E. Medijainen, V.Made toim., 2002) käsitleb olukorda järgnevalt:

Teise maailma sõja lõpul Eesti, Läti ja Leedu saatus tundus olevat lõplik. Nad olid N. Liidu poolt okupeeritud ja osa kommunismiimpeeriumi territooriumist. Hävitatud olid nad riikidena ning midagi ei pakkunud lootust uueks tulevikuks. Balti “probleemi” tegelikkuse kadumine oli ainult aja küsimus. Balti diplomaadid, kes jäid eksiili peale juunit 1940 olid hakanud vananema ning nende järeltulijaid ei saavutanud asukohamaade tunnistust de facto eksisteerivate valitsuste esindajatena. (Lääneriikide jätkuv tunnistus de jure hõlmas Eesti, Läti ja Leedu riikide, mitte valitsuste kontinuiteeti illegaalse annektsiooni olukorras. Toim.)

Seitsmekümnendate aastate keskpaigaks suurem osa Balti riikide esindustest Euroopas ja Lõuna-Ameerikas olid sunnitud uksi sulgema rahaliste ja poliitiliste raskuste tõttu. Ainult Ameerika Ühendriikides jätkasid oma tegevust Leedu ja Läti saatkonnad ning Eesti peakonsulaat kuni nende riikide iseseisvuste taastamiseni 1991.a. (1959.a. alates, kui endine EV diplomaat Johannes Markus aktsepteeriti Kanada poolt aupeakonsulina ning 1971.a., kui tema järeltulija aupeakonsul Ilmar Heinsoo asus Kanada nõusolekuga positsioonile tegutses EV esindus kuni 1991.a. taasiseseisvumiseni samuti Kanadas. See oli sihikindel ja konkreetne osa Kanada annekteerimise “mittetunnustamise” poliitikast. Toim.)

50-ndate aastate alul loodi asukohamaades keskorganisatsioonid. Need hõlmasid kohalikke eesti seltse, ringe ja kodusid. Uutes asukohamaades nad selgitasid kohalikele ühiskondadele oma kogemuste ja teadmiste varal kommunismi olemust, tegusid ja ohte.

Suuremad keskorganisatsioonid (siis Australia Eesti Seltside Liit, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, Inglismaa Eestlaste Ühing, Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Rootsi Eestlaste Esindus) pidasid vajalikuks luua koordineeriv kogu ülemaailmses ulatuses. Tolleaegne liikmesorganisatsioonide esindatus ÜEKNi plenaaristungitel jälgis eesti kogukondade erinevaid suurusi asukohamaades. ÜEKN-i rajamisel olid siis esindatud kolm kõige suuremat organisatsiooni Kanadas, Rootsis ja USA-s, kolm keskmist Inglismaal, Saksamaal, Austraalias ning kolm väikest Belgias, Prantsusmaal ja Lõuna-Aafrikas.

Nii pandi alus Ülemaailmsele Eesti Kesknõukogule, mis rajati 1955.a. asukohaga USA-s. Peale ülalmainitute kuuluvad organisatsiooni 2007.a. seisuga veel Leedu, Läti, Ukraina ja Tšehhi Vabariigi eesti keskorganisatsioonid.

ÜEKN-il kujunesid tihedad sidemed Eesti Vabariigi veel eksisteerivate välisesindustega. ÜEKN registreeriti ametlikuks 1982.a. mittetulundusühinguna aitamaks säilitada eesti kultuuri ja edendada haridust.

perjantai 17. syyskuuta 2010

Avastus kirjutab ümber Ameerika mustanahaliste ajaloo


www.forte.ee 17.09.2010

Foto: wikipedia

Värske uurimuse kohaselt saabusid esimesed kaks Aafrika päritolu inimest, kelle jalg Uue Maailma pinnal astus, sinna Christoph Kolumbusega samal laeval.

Dominikaani Vabariigis La Isabelas, mis omal ajal oli kolonistide esimeseks asulaks Ameerikas, välja kaevatud inimluudest kogutud DNA analüüside toel lisab uus teadustöö kaalu teooriale, mille kohaselt ületasid aafriklased Atlandi ookeani vähemalt 150 aastat seniarvatust varem, vahendab NewScientist.

“Aafrika päritolu ameeriklased on jäänud uskuma, et nende ajalugu algas siis, kui esimesed orjalaevad 17. sajandi keskel Ameerika sadamates ankrusse heitsid, ent meie tulemused annavad mõista, et tegelikult algas see juba palju varem, samaaegselt eurooplaste ajalooga uuel kontinendil,” räägib Taani Kopenhaageni ülikooli geogeneetikakeskuse esindaja Hannes Schroeder, kes analüüsid läbi viis.

La Isabela asundus rajati 1494. aastal Kolumbuse teise reisi käigus Uude Maailma. Seitseteist laeva tõid 1700 inimest, kelle seas oli talunikke, ehitajaid ja preestreid, Hispaniola saare piirkonda, mis praegu kuulub Dominikaani Vabariigile. Kaks aastat hiljem oli asunikke elus vaid 300, ülejäänud olid surnud nälga või haigustesse. 1498. aastal linn hüljati.

Mullu avaldas üks Schroederi kaastöötajatest Douglas Price Wisconsin-Madisoni ülikoolist arvamust, et kuni seitse La Isabela 15. sajandi kalmistult välja kaevatud luustikku olid kuulunud aafriklastele. Süsiniku ja strontsiumi isotoopide tasemed nende hambavaabas, mis annavad vihjeid inimese toiduvaliku kohta, viitasid seitsme surnu võimalikule Aafrika päritolule.

Selgitamaks välja, kas La Isabelale maetute seas oli tõesti aafriklasi, uuris Schroeder aastatel 1983-1991 üles kaevatud kümne skeleti küljest eemaldatud reieluid ja silmahambaid. Analüüsitud säilmete hulgas olid ka seitsme surnu luud, kes Price’i hinnangu kohaselt võisid olla Aafrika päritolu.

Pärast DNA eraldamist otsis Schroeder mitokondrilise DNA selliseid lõike, mis mitteaafriklastel ja Aafrika päritolu inimestel erinevad, ning avastas, et kahe surnu DNA-s leidus lõike, mida kõige sagedamini esineb Sahaarast lõuna poole jäävatel aladel elavatel aafriklastel. Schroeder järeldas, et kaks Kolumbuse meeskonna liiget olid peaaegu kindlasti pärit Aafrikast.

Šveitsis Zürichi ülikooli juures tegutseva anatoomiainstituudi esindaja Tina Warinner kinnitab, et kuna Schroeder pidas analüüsi läbiviimisel kinni rangetest reeglitest, ei saa tulemus tõenäoliselt olla teadlaste sekkumise põhjus. Schroeder kavatseb analüüsida ka järgmisel aastal La Isabelal välja kaevatavaid luustikke.

Schroeder nendib, et ükski DNA-analüüs ei saa meile öelda, kas La Isabela kiriku kalmistule maetud aafriklased olid orjad või vabad mehed, kes ekspeditsiooniga omal soovil liitusid. Nende tuum-DNA-d analüüsides loodab Schroeder aga välja selgitada, millisest Sahaarast lõuna poole jäävast Aafrika piirkonnast nende perekonnad täpsemalt pärit olid.

Schroederi juhitud töörühm esitles tulemusi möödunud nädalal Taanis toimunud biomolekulaarse arheoloogia neljandal rahvusvahelisel sümpoosionil.

Huvilised tahavad Stebeli patarei arvuti konserveerida


www.meiemaa.ee 16.09.2010

Autor: Alver Kivi

Aastaid vee all olnud tulejuhtimise mehaaniline arvuti on kujunenud huvilistele külgetõmbeobjektiks.

Foto: Irina Mägi

Sõjaajaloo huvilised tahavad eelmisel laupäeval veest tühjaks pumbatud Stebeli patarei komandopunktist leitud tulejuhtimise mehaanilise arvuti välja tõsta ja selle konserveerida.

“Sellist asja pole meil siin rohkem säilinud ja arvutiga tuleb midagi ette võtta, muidu laguneb see lihtsalt ära,” rääkis ettevõtmise eestvedaja Mati Martinson, kelle hinnangul on sõjaajalooliselt tegu väärt leiuga.

Martinsoni sõnul pole ettevõtmise eesmärk mitte niivõrd tulejuhtimise arvuti eksponeerimine, kui selle säilitamine Sõrve militaarmuuseumis. “Kui meil õnnestub see korralikult konserveerida, saab seda ka kuivas hoida, aga üks variant on hoida arvutit magedas vees. See oleks kõige odavam viis,” kirjeldas ta säilitamise võimalusi.

Mati Martinson leiab, et tulejuhtimise mehaaniline arvuti on kõige väärtuslikum osa, mis on juhtimiskeskuses esemelistest asjadest veel säilinud, sest kõik muu on lihtsalt laiali veetud.

Suurem rüüstamine on toimunud juba aastate eest. Venelased lõhkusid enne patarei mahajätmist 3. oktoobril 1941 kogu toimiva süsteemi ise. Kuid generaatorid, juhtmed ja muu väärtuslik viidi minema hiljem, arvatavalt Saksa ajal.

“Väidetavalt oli komandopunkti alumine korrus pärast selle esimest tühjakspumpamist 1987. aastal juba rüüstatud olnud. Kui seda tolleaegset rüüstetööd täpsemalt vaadata, siis on näha, et paljud juhtmeotsad, masinad ja torud on ilusasti poltidest lahti keeratud. Tänapäeval ükski polt enam ei keeraks,” märkis Martinson. Üheks suureks ohuallikaks peab Martinson ka tänapäevast inimfaktorit, sest teatud seltskonnas on levinud arusaam, et kõike, mis on metallist, on võimalik odava hinna eest vanarauaks maha müüa.

Vesi valgub sisse

Mehaanilise arvuti väljatõstmisega on suhteliselt kiire, sest mõõtmised näitavad, et kolme ööpäevaga on vett juurde tulnud 18 cm, see teeb 6 cm ööpäevas. Kahe kuu pärast oleks kogu alumine korrus jälle vee all.

Martinsoni sõnul mingeid lahtisi kraane rajatisel ei ole. “Põhiline vesi jookseb sisse ikkagi alumise korruse lae all olevast lahtise kanalisatsioonitoru otsast. Selgesti on näha, kuidas see üle generaatoriruumi lävepaku alumise korruse madalamasse ossa edasi voolab,” kirjeldas ta olukorda.

Ta usub, et arvuti pole nii raske, et selle kättesaamiseks oleks vaja kraanat. “Šahti augu kaudu saame meestega selle kätte. Sealt on suured generaatorid ka ära viidud. Kui seda aparaati vaadata, siis sellel on kõik kinnituspoldid juba maha keeratud. Seda on teinud sakslased või siis keegi vahetult pärast sõda,” märkis sel laupäeval ettevõtmisega ühele poole saada püüdev Mati Martinson.

Stebeli patarei arvuti saatuse otsustab Torgu volikogu

www.meiemaa.ee 17.09.2010

Autor: Ahto Jakson

Mida teha Stebeli patarei komandopunktist avastatud tulejuhtimise mehaanilise arvutiga, otsustab Torgu vallavolikogu, olles eelnevalt ära kuulanud asjatundjate soovitused.

Torgu vallavanem Tiit Põld rõhutas, et kuna tegemist on valla varaga, siis näeb kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ette valla vara suhtes otsustamist, kui selleks ei ole vallavalitsusele volitusi antud, volikogu pädevusena.

Torgu volikogu tuleb järgmine kord kokku septembri lõpus. Kus peaks arvutit eksponeerima, ei osanud vallavanem öelda. “Ma ei ole spetsialist. Mind, nagu ka volikogu, huvitab spetsialisti arvamus ja soovitus,” ütles Põld. Nii palju kui vallavanem asjast aru sai, on arvuti säilitamiseks kaks võimalust, kas hoida seda vees või püsivalt kuivas ruumis.

“Ametlikult ei ole meie käest keegi arvuti väljatoomise kohta küsinud, küll aga oli sel teemal juttu Tõnu Veldrega,” lausus muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor Rita Peirumaa.

Muinsuskaitseamet arvuti konserveerimiseks praegu võimalust ei näe. “Kõigepealt tuleb selle jaoks raha leida ja alles siis mõelda arvuti väljatoomisele. Praegu on kõige paremad hoiutingimused sealsamas, kus arvuti asub. Välja tuues hakkab see kohe roostetama,” rääkis Peirumaa. Pealegi kuulub arvuti Sebeli patarei komandopunkti juurde.

“Tuua arvuti välja paigast, mille osa ta on, ei ole mõistlik, sest eraldi seisvana pole see pooltki sellest, mis seal olles,” arvas Peirumaa. Kuidas oleks arvutit kõige parem eksponeerida, selleks tuleks erinevad variandid tema sõnul eelnevalt siiski läbi arutada. Ent muinsuskaitseamet ei ole arvuti väljatoomise poolt nii kaua, kuni ei ole selge, kuidas asjad edasi kulgevad.

Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi esimees ja Sõrve militaarmuuseumi asutaja Tõnu Veldre ütles, et arvuti jääb praegu oma endisesse asukohta.

“Nii suuri asju konserveeritakse Eestis väga harva ja seda on väga keeruline teha. Odaots või mõõga käepide on hoopis teiste mõõtmetega. Las ta jääb sinna, kus asub,” loobus Veldre arvuti Stebeli komandopunktist väljatoomise mõttest.

Vana-Egiptuse hauakambri laes on «tähistaevas»


www.postimees.ee 17.09.2010

Preester Kharakhamuni hauakambris on domineerivateks värvideks kollane ja sinine

Foto: heritage-key.com

Egiptuse antiigiameti teatel leiti hauakamber, mille laes on kujutatud tähistaevast.

Hauakamber, milles olevate jooniste põhitegelane on taevajumalanna Nut, leiti El-Assasifi arheoloogiliste väljakaevamiste paigast, kirjutab Discovery News.

Egiptuse peaarheoloogi Zahi Hawassi sõnul leiti hauakamber kaheksameetrise šahti põhjast. Kuna sinna ei olnud õhk juurde pääsenud, siis on seintel ja laes olevad teosed hästi säilinud. Hauakambri laes on kujutatud sinisega taevast, milles säravad kollased tähed. Jumalanna Nut võtab kahel käel vastu maapealsest ilmast lahkunuid.

Hawass lisas, et hauakamber rajati preester Karakhamunile, kes elas millalgi 25. dünastia valitsemisajal 755 – 656 eKr.

See hauakamber, mis kannab tähistust TT223, avastati juba 19. sajandil, kuid hiljem varises selle sissekäik kokku ja mattus liiva alla.

Hauakamber avastati uuesti USA ja Egiptuse arheoloogide poolt 2006. aastal, nüüd jõuti ideaalses seisukorras hauakambrini.

Arheoloogid uurivad veel teisi samas piirkonnas asuvaid hauakambreid – Teeba linnapea Karabaskeni ja preester Irtieru oma.

Väljakaevamist juhtinud arheoloogi Jelena Pišhikova sõnul on Karakhamuni hauakamber selle matmispaiga suurim.

Ta lisas, et selle preestri kohta on väga vähe teada. Arvatakse, et ta ei olnud kuigi tähtsal positsioonil. Samas aga on ta hauakamber väga rikkalikult kaunistatud, olles üks Egiptuse ilusamaid.

Arheoloogide arvates võis see preester olla vaaraoga või ta perekonnaga lähedalt seotud. Edasiste uuringutega loodetakse selle preestri kohta rohkem teada saada.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Viikingid ja nende ajastu


www.saartehaal.ee 11.01.2008

KALLE KESKÜLA

Kuressaare linna ja piiskopilinnuse sünniloo uurimine on KALLE KESKÜLA juhtinud viikingite ja nende ajastu juurde. Ajaloolane ise on väitnud, et selle temaatika läbi on ta leidnud vastuse mitmele muidu õhku jäävale Saaremaa ajalugu puudutavale küsimusele. Tänases loos pole Saaremaad kordagi mainitud, kuid see on mõeldud sissejuhatusena, mis on edasiste lugude mõistmiseks väga vajalik.

Rooma impeeriumi lagunemise ajal hakkasid Britanniasse seilama angli, saksi, friisi ja jüüdi meresõitjad. Nad seadsid end sisse Iiri- ja, Šotimaal, Hebriididel, Orkney ja Shetlandi saartel ning roomlaste taandudes ka tänasel Inglismaal. Põhjamere äärest, Elbe ja Weseri jõgede kallastelt tulnud germaani hõimud segunesid keltidega, eeskätt brittidega, ja rajasid seitse väikest kuningriiki: Sussex, Wessex, Essex, Kent, East Anglia, Mercia ja Northumbria.

Nendes riigikestes hakkas kujunema germaani keelte anglofriisi rühma kuuluv inglise keel. Kirjakeel oli ruunikirjaline, ladina tähestikule mindi üle 7. sajandil seoses ristiusustamisega.

Uue ajalooperioodi algus


8. sajandil said Skandinaaviast (Taanist ja Norrast) hoo uued retked, milles osalesid ka suguvennad Britannia ristimata aladelt. Anglosaksi kroonika kirjeldab aastal 793 toimunud rünnakut ühele kloostrile tänasel Põhja-Inglismaal: … sama aasta 8. juunil hävitasid paganad Issanda kiriku Lindisfarne’i saarel, koledal kombel rüüstates ja tappes. See rünnak oli viikingiaja algus.

Viikingid ise kummardasid paljusid jumalaid. Ühesilmne peajumal Odin oli ka sõja-, tarkuse- ja luulejumal, tema kaitse all olid ühiskonna eliiti kuuluvad väepealikud (jarlid) ja nende tarkust ülistavad kirjaoskajad poeedid (skaldid). Tema poeg Tor oli lihtrahva jumal, kellele pühendati isegi üks nädalapäev (taani k torsdag, inglise k Thursday). Neljapäeva tähistasid meresõitjad, kaupmehed, põlluharijad, käsitöölised, kala- ja jahimehed jt. Naistesse suhtuti väärikalt, alamklassi moodustasid orjad (träälid). Surnud viikingid saadeti Valhallasse teist elu elama.

Munkade dateering

Viikingiaja alguse dateering johtub kloostrimunkade kirjeldusest. Kiriku õnnistusel said kristlikud ajaloolased kogu sellele järgnenud perioodi Euroopa ajaloos vormida kristlaste võitluseks barbaarsete vabameelsete paganatega. Kõrvale jäi viikingite osa majanduse arengus, linnade rajamisel, kaubanduse edendamisel, kultuurivahetuses, maadeavastamisel, riikide rajamisel jne.

Palju lihtsam oli kirjeldada näiteks 810. aasta rünnakut Frangi riigi koosseisu kuuluva Friisimaa vastu. Või 820-ndatel liitriigiks ühendatud Angliasse, kus hakkas kujunema inglise keelt kõnelev segarahvastik.
845. aastal, kaks aastat pärast Frangi riigi kolmeks jagamist, siseneti Seine’i jõkke ja vallutati Cité saarel asuv pariiside hõimu elupaik. Lääne-Frangi kuningas andis viikingitele taandumise eest 7000 naela hõbedat.

Viikingite käiberaha oli kaalumark väärtusega 214 grammi hõbedat (1 mark = 4 verdingit = 36 killingit), kaupmehe moonakotis oli alati kaal – margapuu.
859. aastal algas 3-aastane seiklusretk Hispaaniasse, Põhja-Aafrikasse ja Itaaliasse. 860-ndatel asustati norralaste eestvõttel Fääri saared, seejärel Island. Sajand hiljem avastas Erik Punane Gröönimaa, tema poeg Leif Eriksson jõudis Ameerikasse (Vinland, nüüd Newfoundland) 1000. aasta paiku.

Viikingid rajasid jõgede suudmetesse turukohti ja kaubalinnu. 885. aastal rünnati jälle Pariisi ja sunniti kuningas taas andamit maksma. 911. aastal aga sai viikingite pealik Rollo kuningalt Seine’i jõe suudmes maad, et kaitsta maad teiste viikingite eest. Seal paikseks jäänud viikingid segunesid prantslastega, sündis Normandia hertsogiriik.

Olme ja elu-olu

Viikingid arutasid oma asju tingidel, liiklesid ilusate pikkade purjelaevadega ja elasid pikkmajades. Väärtuslikke asju hoiti kirstus luku taga. Neljapäeviti pesti end, kammiti juukseid ja kanti ehteid, meestel oli menu Euroopa naiste seas. Kuulsa pereliikme või eduka retke auks püstitati Skandinaavias mälestuskive. Neil kividel ongi enamik meie ajani säilinud ruunikirju.

Euroopas kasvas nõudlus sellistele kaupadele nagu soobli- ja hülgenahad, puit, tõrv, morsakihvad, merevaik, vaha, mesi. Seda kaupa vahendasid idaviikingid (varjaagid). Kui Põhja-Atlandil toimetasid eeskätt maaotsinguil Norra talupojad, siis Rootsist pärinevad varjaagid olid põhiliselt kaupmehed.
Panid aluse Vene riigile

Läänemerel kaubeldi lääneslaavi, balti, läänemeresoome ja saami hõimudega, aga varjaagid panid aluse ka Vene riigile. Nestori kroonika (“Jutustus möödunud aegadest”) pajatab 862. aastal idaslaavlasi valitsema kutsutud kolmest vennast:

… kihutati varjaagid tagasi mere taha, ei antud neile maksu, vaid hakati end ise valitsema. Ei olnud õigusepidamist, suguharu tõusis suguharu vastu, ja nende vahel oli suur riid ja segadus, ja nad hakkasid omavahel sõda pidama. Ja nad ütlesid üksteisele: otsime endale vürsti, kes valitseks meie üle ja mõistaks kohut. Ja nad läksid üle mere varjaagide juurde, keda kutsuti russideks, nagu teisi kutsuti svealasteks, norralasteks, anglideks või götalasteks.

Ja tšuudid, sloveenid, krivitšid ja vessid ütlesid russidele: meie maa on suur ja lai, kuid korda ei ole seal teps, tulge valitsege meie üle ja olge meile vürstideks. Ja kolm venda valiti nende seast, need võtsid russe enesega kaasa ja tulid. Kõige vanem vend Rjurik asus Novgorodi, teine, Sineus, Valgjärvele, ja kolmas, Truvor, Irboskasse. Nende järgi sai Venemaa oma nime.

Russide asuala Roslagen (loe: russlaagen) asub Stockholmist põhjas. Russide turud tekkisid Laadoga ja Valgjärve äärde, esimesed Vene kaubalinnad olid Vana-Laadoga, Novgorod ja Kiiev. Vene kaaluühik grivna kujunes välja hõbedast kaelavõru järgi ja oli algselt nii ehe kui maksevahend.

Võru kaal oli 100, 200 või 400 grammi ja vastas Oriendi kaalusüsteemile. Varjaagide kaubaretked ulatusid läbi Venemaa avaruste Ida-Rooma pealinna Bütsantsi ja Araabia kalifaadi pealinna Bagdadi.

Varjaagide laevad olid väiksemad, neid võis mööda maad ühest jõest teise vedada. Vana-Laadogast leiti enne 800. aastat vermitud araabia hõbemünte, Rootsist on leitud kokku üle 70 000 araabia mündi. Suurim aare leiti Dnepri ülemjooksult Smolenski lähedal.

Vahemeres jõuti Lääne-Euroopast 859. aastal alanud viikingiretke sihtkohtadeni – Euroopal oli ring peal.

1013. aastal vallutas Taani kuningas Anglia, tema poeg Knut Suur oli Anglia, Taani, Norra ja Rootsi kuningas – viikingite riik kasvas Euroopa suurimaks. Paraku siginesid selle osade vahele vastuolud, näiteks läks sõjaks prantsuskeelsete normannide ja ingliskeelsete anglosakside vahel.

Rollo pojapojapojapoeg, emakeelena prantsuse keelt kõnelev Normandia hertsog Wil-liam vallutas 1066. aastal jälle Anglia. Seda peetakse viikingiaja lõpuks ja Inglismaa sünniks.

Mõisaparki hakkab ehtima rotund


www.tartupostimees.ee 16.09.2010

Elina Randoja

Raadi mõisa pargis järve ääres on praegu näha vaid suur liivane auk, kuid oleneb vaid hiinlastest, millal selle asemele kerkib uhke valge rotund. Selline nagu oli sama koha peal ka enne sõda.

Kodumaal tehtud jupid, millest ehitis paari nädalaga nagu lego kokku pannakse, on juba valmis. Augus on «settimas» killustik ja liiv, et järgmisel nädalal hakata tegema betoonalust.

Ainsad, mis praegu puudu, on Hiinast tellitud hiirhallid graniitplaadid, millest tehakse põrand ja trepiastmed.

Millal täpselt siledad ning loodetavasti millimeetri täpsusega tehtud plaadid kohale jõuavad, ei ole teada, kuid kõige hiljem novembri lõpuks peaks tulevane kontserdipaik valmis saama.

Rotundi ehitust rahastab ja korraldab Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts. Selle juhatuse liige Riho Illak rääkis, et algne pargi projekt oli tegelikult olemas juba aastast 2004, kuid tema sõnul oli see aegunud ning telliti uus.

Uus kontserdipaik

Rotundi läbimõõduks tuleb seitse ja pool meetrit, kuid servades on trepiastmed, ning tasase katusealuse põrandapinna läbimõõduks jääb neli meetrit. Keset põrandat tuleb ka malelaua ruudustik, kuid püsivaid mängunuppe praegu veel plaanis ei ole.

Katuse all on ruumi just parasjagu, et sinna mahuks esinema väiksem puhkpilliorkester või kammerkoor. Kontserdipaigana võivad seda kasutada kõik üritustekorraldajad, kuid Sõprade Selts on varem ise pargis aktiivselt tegutsenud – siis on kasutatud teisaldatavat lava – ning plaanib seda ka edaspidi. Illaku arvates võiks seal midagi toimuda igal pühapäeval.

Vaatajatele ei tehta rotundi ümber mingeid püsivaid istekohti, kuid teisaldatavad toolid tuuakse iga kord välja. Seljatoega, et oleks ikka mugav.

Ehituse hinnaks on täpselt 595 827 krooni ning see raha on Illaku sõnul põhimõtteliselt olemas. Nimelt on seltsi liikmete annetatud rahasummad lisa teenimas võlakirjafondis ning praeguseks on seal olev summa mõnikümmend tuhat krooni alla vajamineva.

Lisaks on seltsi arvel ka hiljem tulnud summasid. «Ja kui sellest ei peaks piisama, siis on meil maksmiseks aega 1. märtsini,» rääkis Illak.

Rotund on alguseks ja keskpunktiks mõisapargi taastamisele selle sõjaeelsel kujul.

Park seltsi hoole alla

ERMi direktor Krista Aru rääkis, et seltsiga on tehtud kokkulepe, et just nemad hakkavad annetustest tulnud rahaga parki tasapisi korda tegema.

«Kui inimene annetab ERMile raha, siis ta tahab ju näha, mis sellest edasi saab, kas selle eest ehitatakse midagi või istutatakse puu,» ütles Aru.

Pargi taastamine läheb maksma miljoneid ning võtab aega aastaid. Rotund on seal üks esimesi käegakatsutavaid asju, edaspidi lisandub näiteks teeradasid, lillepeenraid, nimelisi pinke. «Inimesi on ju palju, kes tahavad toetada ja abistada, aga kõige halvem on just see, kui sa annad raha ja sa ei näe, mis sellest saab,» tõdes Aru.

torstai 16. syyskuuta 2010

Arheoloogid võisid leida keiser Ivan VI jäänused



www.postimees.ee 15.09.2010

Ivan VI kuuluda võivate jäänuste leidmispaik Holmogorõs

Foto: Scanpix

Vene arheoloogide sõnul võisid nad leida keiser Ivan VI jäänused.

Selle keisri matmispaik oli siiani teadmata, edastab interfax-religion.com.

Uurimisgruppi juhtinud arheoloogi Anatoli Karanini kinnitusel kuuluvad Arhangelski oblastist Holmogorõst leitud luud suure tõenäosusega nimetatud tsaarile.

Luustik leiti kindral Anton Ulrich Herzog von Braunschweig-Wolfenbutteli hauakoha otsimise käigus. Nimetatud kindral maeti Arhangelski piirkonnas asuvasse Holmogorõsse 1776. aastal. Arheoloogilised väljakaevamised võeti ette, kuna seal plaanitakse vana veetorn maha lõhkuda ja see võib edaspidiseid otsinguid raskendada. Veetorn rajati kunagise kiriku asemele.

Vanade haudade hulgas oli ka sarkofaag, milles olid noore mehe jäänused. Ta vasakul õlal on näha haava. Võtnud arvesse ajaloolistes dokumentides kirjas olevat, jõudsid arheoloogid järeldusele, et tegemist võib olla Ivan VI jäänustega.

Edaspidiste uuringutega loodetakse selgust saada.

Romanovite dünastiasse kuulunud Ivan VI sündis 23. augustil 1740. aastal Peterburis ja oli Venemaa valitseja 1740 – 1741.

Ivan oli Ivan V tütretütre Anna Leopoldovna ja Braunschweigi hertsogi Anton Ulrichi poeg.

Kui Ivan sündis, oli Venemaa keisrinna ja Ivani tädi Anna Ivanovna suremas ning otsustas trooni temale pärandada.

Ivan määrati vaid pooleteisekuuselt Venemaa valitsejaks. Regendiks määrati Bironite dünastiasse kuulunud Kuramaa hertsog Ernst Johann Biron.

Ivan VI ei saanud keiser just kaua olla, vaid 404 päeva. Peeter I tütar keisrinna Jelizaveta sai 1740. aastal riigipöördega uueks valitsejaks. Ta saatis Ivan VI ja ta pereliikmed Holmogorõsse asumisele. Alles lapseeas poiss eraldati ta vanematest ja elas 12 aastat neist lahus, enne kui ta 1756. aastal suleti Schlüsselburgi vanglasse.

16-aastaselt pandi ta aga üksikvangistusse, et ära hoida ta võimalikku uuesti troonile pääsemise katset.

Kui Katariina II võimule tuli, käskis ta Ivani iga hinna eest vangistuses hoida, nõudes tema kohest tapmist, kui tekib oht tema vabanemiseks.

1764. aastal tegi leitnant Vassili Mirovitš nooremehe vabastamise katse, et teda uuesti troonile aidata. Kuid valvur pussitas Ivan VI surnuks. Mehe surnukeha viidi teadmata suunas.

Ivan VI oletatav surnukeha toimetati nüüd Moskvasse krimimeditsiini keskusse uurimiseks.

Toimetas Inna-Katrin Hein

keskiviikko 15. syyskuuta 2010

Arheoloogid avastasid Salmel langenud üliku kullatud mõõga


www.meiemaa.ee 16.09.2010

Autor: Ahto Jakson

Arheoloog Jüri Peets peab mõõka väärt leiuks.
Foto: Irina Mägi

Arheoloogid kaevasid Salmel muinaslaeva leiupaigast välja pronksist ja kullatud ornamentidega ringpidemega mõõga, mis omal ajal kuulus tõenäoliselt rikkale sõdalasele.

Umbes 750. aastast või natuke hilisemast ajast pärit kahe teraga mõõk oli mitmeks tükiks murtud ja selle omanikule kaasa pandud. “Tegemist on olnud väga jõuka mehega. Taolised mõõgad pandi kaasa kõrgema üliku tunnusena,” rääkis arheoloogiadoktor Jüri Peets.

Kui varem muinaslaeva asukohast välja kaevatud mõõkadel puudusid käepidemed, siis viimati leitud mõõgal on pronksist pide ja sellel asuvad ornamendid kaetud kerge kullatisega. “Üliku mõõk on see kindlasti ning asub omaniku juures, mitte ei ole sinna juhuslikult sattunud,” kinnitas arheoloogiadoktor. Peets pidas vähe tõenäoliseks, et keegi hakkaks sellepärast asju lõhkuma, et kohalikud ei saaks neid ära varastada.

Nii tema kui ka Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor Marika Mägi on ühte meelt, et saarlastel võisid olla skandinaavlastest liitlased. “Võib pidada enam-vähem tõestatuks, et tegemist on skandinaavlastega, kuid enne DNA analüüsi ning võrdlusandmete saamist mujalt ei oska sajaprotsendiliselt öelda ja ka siis mitte,” ütles Peets.

Padise klooster: sünge kindlus, mis muudeti elumajaks




www.ekspress.ee 10.09.2010

Autor: Askur Alas

Villu Kadakas Padise kloostri tornis. Taamal paistmas uus Padise mõis.
Foto: Mark Raidpere.

Postkaart Padise kloostrist 1913 aastate paiku. Minu kogust.

Kuigi tänapäeva inimesel on raske ette kujutada, et iidsest kloostrist võiks oma häärberi ja selle kirikust oma magamistoa teha, ei võetud mõned sajandid seda tõsiselt, ütleb intervjuus Ekspressile Padise kloostris kaevamisi läbi viiv arheoloog Villu Kadakas. Võib-olla tänu sellele ongi tegemist Pirita kõrval kõige paremini säilinud kloostriga Eestis.

Mis on Padise kloostri juures erilist? Ja miks?

Padise kloostri varemed on Eestis ainus väljaspool linnu maapinnast arvestataval määral kõrgemal säilinud kloostrivare ning üks paremini säilinud kloostreid Eestis üldse. Näiteks on siin ainsana tervikuna katuse all säilinud kloostri kirik, samuti palju ruume keldri- ja peakorrusel. See on üks väheseid paiku Eestis, kus on võimalik visuaalselt tajuda katoliku aja omapärase nähtuse - kloostrikultuuri hõngu.

Padise klooster on Euroopa keskaegsete katoliiklike kloostrite hulgas üpris omapärane selle poolest, et selle arhitektuursed impulsid ei ole lähtunud ainult varasematest kloostritest või kloostrite ehitusreeglitest, vaid võrreldaval määral ka kindlusarhitektuurist, eelkõige Liivi rüütliordu ja Saare-Lääne piiskopi konvendihoone tüüpi linnustest. Ka ordurüütlid elasid tüüpiliselt sisehoovi ümber koondatud nelja tiivaga klausuuris, kus igal tiival oli spetsiifiline funktsioon. Erinevalt tüüpilisest mungakloostrist oli 15-16.sajandil valminud Padise klooster ehitatud välja sisuliselt linnusena, kogu klausuuri välismüüri krooniva kaitserinnatise, kaitsetornide ja keerulise langevõre ja tõstesildadega väravate süsteemi ja vallikraaviga. Erandlikult on Padisel klausuuri hoonetiibade peakorruse all välja ehitatud keldrikorrus kõikvõimaliku moona hoidmiseks, nagu näiteks Kuressaare linnuses, mis tüüpilises kloostris ladustati eraldi hoonetes väljaspool klausuuri. Kindluslikest kaalutlustest lähtudes ei ehitatud Padise kloostri kiriku idaosa ümber kabeleid paljude pühakute altarite paigutamiseks - need olid paigutatud kiriku alla keldrisse ehitatud krüptilaadsesse kabeliruumi - võimalik, et ka mõnedesse teistesse keldriruumidesse.

Kas võiksid lugeja silme ette maalida pildi, kirjeldades, kuidas klooster võis oma hiilgehetkel välja näha näiteks Tallinna poolt tulijale?

Padise klooster meenutas - ja meenutab ilmselt ka tänapäeval - Tallinna poolt lähenejale pigem linnust kui tüüpilist kloostrit. Vaatepilti kroonis klausuuri kirdenurgale püstitatud nn ešogett-torn - väike ümar kaitsetorn, mis meenutab väga Tallinna Toompea linnuse nurgale püstitatud palju rohkem tuntud Pilsticker'i nimelist tornikest. Vaid suuremad aknad põhjatiiva seintes osutavad, et tegemist on suurema esindusliku ruumi - kirikuga. Kloostrit ümbritses vallikraav, millest üle pääses maantee poolsele küljele ehitatud väravatorni alt üle tõstesilla.

Ei ole teada, kui palju praeguses pargimaastikus järgitavatest kraavidega piiratud eeshoovidest on rajatud juba kloostri ajal. Padise kloostrit 1950. ja 60. aastatel restaureerimistööde käigus põhjalikult uurinud Villem Raam (Eesti keskaegse arhitektuuripärandi legendaarne uurija) on arvanud need kindlustatud eeshoovid, kaasa arvatud tulirelva laskeavadega ümartorn silla juures, kloostrijärgsesse aega - Liivi sõja käigus vaheldunud rootsi või vene vägede võimu ajast pärinevaks. Seetõttu ei ole kuigi kindel, kuidas kloostri ajal klausuuri lähiümbrus välja nägi, kuskil pidid paiknema mitmesugused majandushooned - töökojad, tallid, laudad, haigemaja jne.

Maantee ääres vasakul, praeguse mõisahoone juures asus ristküliku kujuline kabel, mis leiti 2009.aasta suvel teetööde käigus. See oli teelistele ja kohalikule alamrahvale. Tavainimene kloostri põhikompleksi väravast - ka kirikusse - sisse ei pääsenud - see oli vaid koorimunkade ja nn ilmikvendade privileeg.

Kas tööd rügavad tsistertslased olid miskitpidi tublimad kui teised mungad?

Tegelikult võib neist rääkida ka olevikus - tsistertslaste ordu eksisteerib katoliiklikes maades ka praegu, kuigi aeg on seda palju muutnud. Ei tea, kas nad tublimad olid, aga nad olid teistsugused kui näiteks kerjusmungad. Laias laastus võib keskaegsed mungaordud jagada kaheks: erakud (nt tsistertslased: klooster linnadest eemal, „sissepoole" pööratud eluviis, tavainimestele suletud kloostrid) ja jutlustajad (kerjusmungaordud: nt dominiiklased ja frantsisklased: kloostrid linnades, avalik jutlustamine, koolide pidamine, tavainimestele avatud kirikud jne).

Mida praegu Padisel üldse kaevatakse?

Praegused kaevamistööd jaotuvad kahe hooaja peale - 2010. ja 2011.aasta. Sel aastal on kavas teostada eeluuringud väiksemate pinnasešurfidena sisehoovis ja keldrites, samuti tühjendada väravatorni keldrid lammutusrusust. Järgmisel aastal on kavas ulatuslikumad kaevetööd sisehoovis ning uuringud põhjapoolse eeshoovi müüridel. Viimane on üsna uurimata piirkond, kui välja arvata juba 1930.aastate teisel poolel restaureeritud ümartorn silla juures.

Kaevamised toimuvad Padise valla tellimusel Euroopa Liidu struktuurifondidest rahastatava rahvusvahelise projekti „Keskaja sild Padise ja Vantaa vahel" raames. Projekti Eesti osa koordineerib Heli Nurger Sihtasutusest Padise Muuseumid. Ilma tema initsiatiivita ei oleks meil täna millestki rääkida.

Ühtlasi on kaevamised tihedalt seotud erialase õppega - lisaks kolme Eesti ülikooli tudengitele osalevad välitöödel rahvusvahelise koostööna Helsingi Ülikooli arheoloogiaüliõpilased.

Mis on väljakaevamiste eesmärgiks?

Väljakaevamistel on mitu eesmärki. Praktilistel põhjustel kogutakse infot kloostrivareme kohta, et ette valmistada konserveerimistööde projekt. Samas on ka mitmeid kloostri ehitusajalugu puudutavaid sisulisi küsimusi, millele loodetakse saada vastuseid.

Projektis osalev keskaegsete ehitusmälestiste uurija Kaur Alttoa on väljendanud seisukohta, et see ehitis, mida me praegu varemena näeme, on tõenäoliselt suures osas valminud alles hiliskeskajal - 15.-16.sajandil. Vaid väga üksikuid ehitusosad pärinevad 14.sajandist - kloostri esimesest perioodist. Ilmselt on osa sellest varasemast kivihoonestusest 15.sajandil uute ehitiste püstitamisel juba lammutatud.

Seega on üks olulisemaid eesmärke saada ettekujutus, millisel määral ja millisel kujul jõudsid mungad püstitada kiviehitisi 14.sajandil: kas jõuti välja ehitada klausuur, kas see asus samas kohas kus hilisem jne. Teine oluline uurimisküsimus: kus täpsemalt asus ja milline nägi välja arvatavalt 13.sajandi teisel poolel - enne kloostri rajamist - püstitatud kabel, mida on mainitud kirjalikes allikates. Peaaegu kõik seni avaldatud tekstid Padise kloostri kohta väidavad, et klausuuri edelanurga kahe ruumi näol on tegemist kunagise algkabeliga, mille külge hiljem ehitati klooster. Praeguseks on kõik uurijad ühel meelel, et tegemist ei ole selle nn algkabeliga, vaid mingi hiliskeskaegse või isegi kloostrijärgse ehitusega. Algkabeli asukoha osas on hetkel erinevaid seisukohti. Osa uurijaid arvab, et see asus siiski kuskil täpsemalt määramata kohas hilisema kloostri kohal, kuid näiteks Kersti Markus on hiljuti pakkunud, et see võis asuda hoopis 8 kilomeetrit eemal Paekülas.

Kas on juba miskit erilist leitud?

Enne kaevamiste algust olin valmis, et keskaegseid leide ei pruugi üldse saada - eeldusel, et mungad pühkisid hoovid ja põrandad korralikud puhtaks ja viisid prügi sinna kuhu vaja. Siiski on põrandate alt ja sisehoovi sillutise alt mõned keskaegsete kivikeraamiliste kannude killud juba leitud. Ühe puhul on põhjust kahtlustada, et tegemist oli haruldase liturgilise nõuga - keskaegsete kivikeraamiliste nõude tipptase, milliste kilde on Tallinnastki leitud alla kümne. Erki Russowi esialgsel hinnangul võis tegemist olla armulauakarikaga. Leiu kontekst - Padise kloostri kiriku alune kelder - on igati loogiline. Kust siis veel? Enamus leide pärineb siiski kloostrijärgsest ajast, kui uued omanikud - von Rammide suguvõsa - oli kloostri muutnud oma mõisaks.

Kas on võimalik, et maa seest tuleb veel mõni hiiglaslik välikatel?

Ei ole kuigi tõenäoline, et praeguste kaevamiste käigus leitaks veel üks, 2003.aastal leitud vaskkatlaga võrreldav katel. Tookord oli tegemist ebatõenäolise juhusega, et šurf sai täpselt poole meetri sügavusel mattunud katla kohale tehtud. Leitud katla kohta eriti midagi uut selgunud ei ole. Kui hästi läheb, siis annavad uued kaevamised uusi teadmisi katla leiukonteksti kohta, mis võimaldaks selle maasse sattumise aega ja asjaolusid määrata. Katelt saab praegu näha Keilas Harjumaa Muuseumi püsiekspositsioonis.

Kas kloostri, eriti kiriku, eluhooneks muutmine tundub kuidagi selle rüvetamisena?

Jääb mulje, et kesk- ja varasel uusajal suhtuti varasema sakraalhoone elu- või majandusehitiseks muutmisse palju kergemalt kui tänapäeval. Kui kadus sakraalne funktsioon, siis kadus ka sakraalsus. Katolikuaegseid kloostreid jäi Lääne-Euroopas tühjaks ja varemesse sadade kaupa - reformatsioon likvideeris kloostrid, nende valdused haaras endale valitseja.

Linnades ehitati kloostrid ümber ja kohandati uutele funktsioonidele, näiteks Tallinna Mihkli klooster muudeti kooliks. Maapiirkondades ei tarvitatud vanu kloostrihooneid tihti muuks kui kivimurruks. Padisel läks veel hästi - kui kloostrit poleks muudetud mõisaks, ei pruugiks sellest niigi palju alles olla, võtame võrdluseks kasvõi Kärkna kloostri varemed Tartu lähedal. Viimase munga lahkumist kiriku von Rammide häärberiks ehitamisest lahutas rohkem kui pool sajandit, mitu inimpõlve - toimunu ei ole võrreldav kirikute spordisaalideks või ladudeks muutmisega nõukogude okupatsiooni algusaegadel.

Mis sind Padise kloostri juurde tõmbab?

Padise kloostri varemed on ehitusarheoloogile ilmselt suurim erialane väljakutse, mis on võimalik esitada - tõenäoliselt kõige keerulisema kujunemislooga keskaegne ehituskompleks Eestis. Villem Raam töötas siin aastaid ning ei saanud vastuseid paljudele uurimisküsimustele. Samamoodi ei ammenda Padise kloostri varemed end uurimisobjektina ka nüüd kahe hooaja jooksul - teha jääb väga palju. Lisaks on palju olulist infot kloostri kohta peidus väljaspool praeguseid varemeid - ümbritseval maastikul.

Uurimisobjektina eelistan Padiset sellepärast, et ühest küljest ei ole see päris uurimata koht, püstitatud on palju uurimisküsimusi, selge tööjärg ootab juba aastakümneid. Teisest küljest on siin Villem Raam kunagi väga põhjalikult tööd teinud, kuid ei saa väita, et Padise klooster oleks ära uuritud. Kaugel sellest - objekt on lihtsalt väga mahukas ja keerulise ehituslooga.

Mida Padise kloostriga veel teha tuleks ja kuidas kujutaksid seda ideaalis ette tulevikus?

Ees seisab seinapindade kaardistamine, eesmärgiga dokumenteerida ja uurida maast kõrgemate müüride ehitusetappe. Kloostrivareme ümbrus on täiesti uurimata - majandushooned, aiad, veskid, sadam jne.

Oleks vaja praegusest tsiviliseeritumat lahendust - vare on valveta, ööpäev läbi avatud, mistõttu päris palju on spontaanset lõhkumist ja lagastamist. Loomulik areng oleks see, kui kloostri juurde tekiks muuseum. Esiteks võimaldaks see varemes toimuvaid tegevusi paremini ohjata ja suunata, teiseks looks see võimaluse varet ning kõike muud tsistertslastega seostuvat paremini tutvustada ja eksponeerida. Praegu kord aastas toimuvad Püha Bernardi päevad on toredad, aga ei asenda seda.

tiistai 14. syyskuuta 2010

Salme lahing - tagasilöödud Saaremaa vallutuskatse?


www.ekspress.ee 14.09.2010

Autor: Askur Alas

Foto: Jüri Peetsu arheoloogiatiim

Saaremaal Salme külas laeva maetud muistseid skandinaavia sõdalasi välja kaevava arheoloogi Jüri Peetsu sõnul annab langenute suur arv põhjust arvata, et tegu oli seniarvatust suurema lahinguga - tõenäoliselt tagasilöödud anastuskatsega.

Praeguseks on välja kaevatud umbes pool ca 11-16 meetrit pikast ja 2,5-3 meetrit laiast paadist. 8. sajandi keskele dateeritud lahingmatus, mis tuli välja eelmise, samaaegse, kuid väiksema paadi kõrvalt, on Eestis unikaalne. Kokku on kahest veesõidukist välja tulnud üle 30 luustikku. Peetsu arvates ei jätkunud sõdalastel pärast lahingut enam aerudele mehi (purjelaevu siis oletatavasti veel ei kasutatud) ja laevad tuli maha jätta. Matmise asemel asetati langenud laevadesse nagu sarkofaagidesse.

Kas tõesti Saaremaa kaitselahing?

Peetsu sõnul võib arvata, et luustikke tuleb maa seest veel välja ja kokku võib olla siia maetud umbes poolsada skandinaavia päritolu sõdalast. Vähemalt sama palju pidi olema ka haavatuid, lisaks muidugi ka ellujäänud, kes langenud sinna matsid. Ning kui eeldada, et saarlasi pidi olema ilmselt skandinaavlastest rohkem, saame oletada, et lahingus võis osaleda ligi pooltuhat meest. See aga võib tähendada, et tegu ei olnud mitte n.-ö. külakakluse, vaid ilmselt Saaremaa kaitsmise lahinguga, sest nii palju mehi ei oleks küla pealt niisama kokku saanud.

„Arutasime kolleegidega praeguseks avanenud vaatepilti ja selle tausta. Nii antropoloogide kui ka osteoloogide vaatenurgast võiks asi klappida. Pidasin telefonitsi nõu ka kolleegidega mujalt - olulisi vastuväiteid ei olnud," märkis Peets, lisades, et üks on kindel - siin on toimunud midagi erilist.

„Meenutab massihauda Buraševos, kus osalesin Konstantin Pätsi säilmete otsingutel koos arheoloog Vello Lõugase ja leedu kolleegidega. Pisut õõvastav pilt," kirjeldas ta oma muljeid.

Peaaegu igale mehele on kaasa pandud mõõk (mõnele ehk ka kaks) ja kilp. „See on elitaarvarustus, igal mehel sellist relvastust ei olnud. Tegu oli ülikute või vähemalt nende kaaskondlastega," arvas Peets. Et mehed on elanud 30-40 aasta vanuseks, viitab sellele, et tegu oli vilunud ja osavate sõdalastega, kes olid suutnud nii vanaks elada.

Arheoloogiadoktorid on eriarvamusel

Rauaaegset matmiskombestikku põhjalikult uurinud Tallinna Ülikooli arheoloogiaprofessor Marika Mägi nõustub, et tegu oli ilmselt kõrgklassi kuulunud meestega (sellele viitavad ka kaasapandud vaalaluust mängunupud), kuid Peetsu vallutusteooriaga ta päri ei ole. „Kes see vallutaja oleks siis olnud? Skandinaavias 8. sajandil mingeid riike ju veel ei olnud ja mingi üliku puhul ei saa ikkagi päris vallutusest rääkida," ütles Mägi.

Tema sõnul on raske uskuda, et kõik surnud või langenud sel moel laevadesse maeti. „Samas ei peaks mina 30 või rohkematki surnut küll nüüd mingi teab mis suure lahingu tunnuseks, isegi 8. sajandil mitte!" arvas Mägi.

Arheoloogiadoktorid on eriarvamusel ka küsimuses, miks kaasapandud mõõgad kõveraks painutati ja kilbikuplad lömmi löödi. Peetsu arvates tehti seda selleks, et saarlased pärast relvi kasutada ei saaks, Mägi sõnul on aga panuste nö „surmamine" laialt levinud nähtus ja seda tehti ilmselt mingite teispoolsuse-kujutelmade pärast. Ta nõustub siiski, et relvade „surmamise" traditsioon võis alguse saada sellest, et neid kadunukestelt ära ei võetaks.

Ebaharilik leid igal juhul!

Ka meeste päritolu pole Mägi sõnul selge. „8. sajandi laevmatuseid on üldse teada vaid Stockholmi-Uppsala ümbrusest, üksikud Taanist ja kuulsad vürstimatused Inglismaalt. Kui üldse midagi oletada nende meeste päritolu kohta, siis oleks ehk Kesk-Rootsi kõige tõenäolisem variant. Aga võib-olla polnudki tegu rüüstajate, vaid näiteks mingi Saaremaa pealiku või pealike liitlastega, kes lahingus langenud?" esitas Mägi julge oletuse, viidates teadaolevatele muinasaegsetest sadamakohtadest leitud võõrapärastele matustele, mida ei peeta seotuks mitte lahingutegevuse, vaid tõenäoliselt sadamakohtade ja nö sadamarahuga. Asi on selles, et rohkem kui 1000 aastat tagasi oli praeguse Salme koolimaja juures, kust laevad välja tulid, Salme väina (praegune Salme jõgi) ja mere äärne sadamakoht.

Igal juhul on ka Mägi sõnul tegu ebahariliku leiuga, mis annab mõtteainest veel pikaks ajaks.

„Kõige suurem salapära kogu asja juures on minu arust ikkagi matus ise. Kui lihtsalt rüüstajatega tegu, oleks ikkagi võrdlemisi ebausutav, et laibad niimoodi laevadega kaldale jäeti," märkis Mägi. „Ehk oli tegu kaubavahetusel tekkinud tüliga või hoopis reetmise ja veresaunaga?" jätab ta küsimused õhku.

Esimese laeva kaevamisel tuleb tunnustada rühma nooremaid arheolooge Marge Konsa juhtimisel. Praeguse laeva puhul tahab Peets ära märkida kunstnik-seppa Jaanus Valdit, muinasluude-uurijaid Raili Allmäed ja Liina Maldret, samuti ka Salme vallavalitsust ja kooli arheoloogidele osutatud ülima kannatlikkuse ja vastutulelikkuse eest.

Peets peab Salmest septembri lõpul Teaduste Akadeemias loengu ja siis saab näha ka osa Salmest väljakaevatud leidudest.

* * *

Milles arheoloogiadoktorid ühel nõul on? Selles, et tegu on:

a) skandinaavlastega (vaalaluust mängunupud, relvade tüüp, matus)

b) ülemkihti kuuluvate tüüpidega (mõõkade rohkus, mängunupud)

c) lahingus langenutega (puhtalt poolekslöödud käsi, muud ilmsed relvavigastused luudel, ühel kolbal puuduv siledalt mahalöödud tükk)

d) Muistse sadamakohaga, mis oli laevatatava Salme väina ja mere ääres


* * *

Muidugi ei tea keegi, mis tegelikult toimus. Fantaseerida, võttes aluseks leiud ja olemasolevad andmed, aga võib. Kolm versiooni sellest, mis toimuda võis:

Versioon1: Saarlaste vastu võidelnud skandinaavlased tapeti


Mis toimus: skandinaavlased korraldasid Saaremaale mitme laevaga rüüste- või vallutusretke, mille käigus saarlased paljud neist maha lõid. Kuna aerudele ei jätkunud mehi ja/või laevad olid vigastatud, jäeti laevad maha.

Kes mattis: mingil põhjusel saarlased lasid saarlased nad omadel nõnda matta või ei saanud seda takistada. Saarlased ise poleks vaenlasele kallihinnalisi relvi ju kaasa pannud.

Versioon2: Saarlaste liitlased hukkusid lahingus

Mis toimus: Saarlased võitlesid skandinaavlastega, kuid neil olid liitlasteks teised skandinaavlased, kes lahingus langesid.

Kes mattis: Ellujäänud ja saarlased korraldasid matused.

Versioon3: Tüli, reetmine või kättemaks

Mis toimus: Saarlaste ja skandinaavlaste vahel olid tihedad kaubandussuhted. Aga alati tuleb ette ka tülisid. Võimalik, et mingil põhjusel paisus tüli nii suureks, et toimus veresaun, mille käigus saarlased kõik külalised maha lõid. Või siis toimus reetmine või kättemaks: külalised kutsuti näiliselt heade kavatsustega pidusöögile, kus relvi ei kantud, ja löödi ootamatult kõik maha.

Kes mattis: Kuna külalised ei olnud Saaremaad hiljaaegu rüüstanud, korraldasid saarlased siiski neile „skandinaavia" matused, nii hästi kui oskasid.

VIDEO: Kadrioru kunstimuuseum näitab peidus olnud šedöövreid


www.uudised.err.ee 13.09.2010

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.

Johannes Tralla

Kadrioru kunstimuuseum toob 10. sünnipäeva puhul restauraatorite töölaudadelt publiku ette 12 peidus olnud šedöövrit.
"Näitus "Šedöövri sünd" tutvustab publikule seninägemata töid Madalmaade, Saksa ja Venemaa meistritelt, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Kuigi Kadrioru kunstimuuseumi juubelihõngulise näituse 17. ja 18. sajandist pärinevate tööde väärtus ja positsioon on aja jooksul kõikunud, on kõik 12 tööd täna parimas vormis.

"Üks huvitavaid teoseid, mis näitusel väljas, on näituse kaanetüdruk - maal "Püha perekond" - mis on mitu korda muutnud positsiooni. Praegu on see kindlalt teada, et see on Jakob Jordaensi, flaami ühe kuulsaima 17. sajandi maalija varajasse loomingusse kuuluv teos," rääkis kuraator Aleksandra Murre.

Veel mõned aastakümned tagasi peeti "Püha perekonda" tundmatu kunstniku teoseks, samas on teada, et 1930. tehti flaami kunstniku maaliga hea raha eest tehinguid.