ERR.ee: Vabaduse väljakult leiti 17. sajandi vundamendijäänuseid (8) 23.12.2008 23:41

Arheoloogid leidsid Vabaduse väljaku kaevamistelt arvatavalt 17. sajandist pärit vundamendijäänuseid.



Väljakaevamistel tulid need rajatised välja esimest korda, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».

Arheoloogid peavad seniste kaevetööde kõige väärtuslikumaks leiuks Vabaduse väljakul kiviaja asulat.

«See on üsna haruldane võimalus kaevata tuhandetel ruutmeetritel asulakohta,» ütles väljakaevamiste juhtiv arheoloog Villu Kadakas.

Kuid kindla tähtaja olemasolu ei tule väljakaevamistele kasuks.

«Ei jõua mõtestada lahti seda kraami, mis maa seest tuleb. Kogu see mõtestamine jääb tulevikuks,» selgitas Kadakas.

Moskvas leiti Ivan Julma aegne valeraha (12) 20.12.2008 17:21 Kommenteeri | Prindi

Venemaa pealinnas leiti ajakirjanike maja kõrval toimuvatel avariiväljakaevamiste käigus 16. sajandist pärit välismaise võltsmündi.



Mitusada aastat vana võltsmünt tuli päevavalgele avariiväljakaevamiste käigus, mida tehakse tulevase hotelli asupaigas, teatas Interfax.

Münt on pärit aastatest 1540-ndatest kuni 1560-ndatest aastatest, kui Venemaal valitses Ivan Julm. Tegu on Alsace'i piirkonnast pärit võltsmündiga.

Moskva peaarheoloogi Aleksander Veksleri sõnul toodi selliseid rahasid Moskvasse, kus neist vermiti ümber kohalikeks kopikateks. Arheoloogi kinnitusel on tegu haruldase leiuga.

aan Tõnisson suure kriisi ajal: majandus õnnestus päästa, demokraatia aga mitte (6) 20.12.2008 00:00 Jaak Valge, ajaloolane

Riigivanem Jaan Tõnissoni sõit Rootsi kuninga Gustav V 70. sünnipäevale 1928. aasta 4.–5. septembril oli Eesti ja Rootsi suhete kulminatsiooniks. Järgmisel aastal järgnes kuninga vastuvisiit Eestisse.

Foto: Eesti Ajalooarhiiv


Eelmise suure majanduskriisi jõudmisel Eestisse pingestus siinne poliitika ning terendama hakkas demokraatia hukk. Kriisi lahendamise põhiraskus langes Jaan Tõnissonile, kelle sünnist möödub esmaspäeval 140 aastat. Raskel ajal riigipeaks olnud Tõnissonil õnnestus päästa majandus ning vältida kodusõda, kuid ta ei tundnud õigel ajal ära demokraatia tegelikke vaenlasi, kirjutab ajaloolane Jaak Valge.


Jaan Tõnissoni üks spetsiifilisi iseloomujooni oli konservatiivsus mitte ainult kõlbluses, vaid ka institutsioonide ja isikute suhtes. 1905. aastal oli Tõnisson seda joont hoidnud hoolimata ägedast kriitikast, mahahääletamisest ja mahakarjumisest sellesama omaenda radikaliseerunud rahva poolt, kelle huve ta enda arvates tollal parimal võimalikul viisil esindas. Tõnisson tundis 1930. aastate kriisis ära juba 1905. aastal kogetut. Ja see tunne ütles talle, et tema hoiak on õige, ehkki rahva tahe on teistsugune.

Aga lisaks tuleb märkida veel üht Eestis valitsenud üldist hoiakut, mida teadvustamata ei ole meil võimalik mõista ei Tõnissoni ega ka teiste poliitikute motiive. Miks pakkus Tõnisson 1939. aastal sovettidele vabatahtlikult sõjaväebaasi või teatas 1940. aasta juunis, et Varese valitsuse deklaratsioon on rahuldav – tingimusel, et seda teostatakse sinimustvalge lipu all? Loomulikult mitte sellepärast, et ta oleks olnud Varese- või Moskva-meelne.

See joon oli igale eestlasele omane: terav vaen baltisakslaste vastu, mis oli laienenud üldiseks saksavastasuseks ja Saksamaa-kartuseks. Vaen saksluse vastu oli Tõnissonil emapiimaga sisse imetud. Meenutagem etnoloog Gustav Ränga väidet, et eestlaste identiteet ongi kujunenud mõisniku-viha pinnalt.

Tõnissonil oli see vaen läinud vahedamaks iseseisvuseelses ideoloogilises võitluses, Landeswehri sõja ajal ning lisaks veel propagandasõjas sakslastega Eesti maareformi pärast, mis kulmineerus just tema riigivanemaks oleku ajal 1928. aastal. Selle Eesti-aegse terava saksavastasuse mittemõistmine tähendab üldse Eesti aja inimeste mittemõistmist.

Nii nagu 1939.–1940. aastal, nii oli Tõnissoni käitumine ka kolmekümnendate aastate kriisi ajal motiveeritud kartusest Saksamaa ees. Jah, nii Tõnissoni välimuses (sirge selg, uhkelt püsti hoidev lõug, kikkhabe ja torukübar) ning ka iseloomuomadustes, nagu autoritaarsus ja kohatine kõrkus, tunneme ära just baltisaksa paruni kuvandi. Aga küllap oli paljuski baltisakslastele sarnaneva noore riigirahva poliitikute vastandumistahe baltisakslastele just tänu sellele sarnasusele või isegi neist eeskuju võtmisele seda võimsam.

Mitmel põhjusel jõudsid Suure Depressiooni kriisiraskused Eestisse tuntavamalt alles alates 1930. aastast, aga siis nii-öelda «täie raha eest». Ja ka «täie raha pärast». Nimelt teravnes kriis Eestis järsult 1931. aasta sügisel, mil Eesti peamised väljaveomaad oma raha devalveerisid. Siin oli Eesti jaoks ka esimene kriisi pöördepunkt. Tõnisson oli tollal Konstantin Pätsi valitsuse välisminister ja jäi selleks edasi ka Jaan Teemanti valitsuses kuni 1932. aasta juulini.

Niisiis – selle asemel et koos Inglismaa ja Skandinaavia riikidega kulla aluselt lahkuda, hakati Eestis venitama. Kroonikursi hoidmise kõige kindlamateks pooldajateks olid Eesti sotsialistid, kes ilmselt ei adunud asja sisu, kuid õhutasid seda raevukamalt hüsteeriat. Samuti Eesti vanapõllumehed eesotsas Pätsiga. Viimane sai devalveerimise vajadusest aru, ent kogus omale poliitilist kapitali, sest devalveerimine oli väga ebapopulaarne.

Tõnisson oli aga esialgu tõesti devalveerimise vastu ja seda sisulistel põhjustel. See seisukoht muutus tal märtsi ja juuni vahel 1932, ja seda võisid mõjutada kaks asjaolu. Esiteks, kõik tema eeskujuriigid – Inglismaa ja Skandinaavia maad – olid devalveerinud. Teiseks pidi üha suurematesse raskustesse sattunud Postimees talle n-ö puust ette tegema, kui ebaõiglaseks nüüd võlgniku ja võlglase suhted olid muutunud.

Ent devalveerimise elluviimiseks tal tollal võimalusi ei tekkinud. Suure tõenäosusega läks sellega käest ka esimene võimalus Eesti demokraatia päästa, sest krooni kiire devalveerimine oleks kindlasti leevendanud nii majandusolukorda kui sisepoliitilisi pingeid.
Tõnissoni haldusalas – välispoliitikas – ei juhtunud tollal midagi olulist, mida ta oleks oma tegevusega mõjutada saanud. Kõigi poliitikute tähelepanu keskendus majanduskriisile ja sisepoliitilistele sündmustele. 1931. aasta lõpul ja järgmise aasta algul toimusid erakondade ühinemised, tekkisid Rahvuslik Keskerakond ja ühendatud põllumeeste erakond. Kolmandaks suurparteiks jäi sotsialistide erakond.

Erakondade ühinemine oleks pidanud poliitilist süsteemi stabiliseerima, kuid seda lõhestas seestpoolt võitlus krooni kursi pärast. Edasi lühenes valitsuste võimuloleku aeg keskmiselt viiele kuule ja hiljem lagunesid värsked suurerakonnad taas.

Nõnda pole põhjust imestada, et 1929. aastal tekkinud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit politiseerus ja muutus edaspidi järjest populaarsemaks. Tõnissonile see loomulikult meeldida ei saanud, sest peale poliitilise konkurentsi võisid vapsid tema silmis esindada sedasama radikaalset, aga meeletut rahva ürgjõudu nagu ka 1905. aasta revolutsiooni ajal. Ja nii nagu siis, võis ta näha oma rolli selle ürgjõu rööbastel hoidjana. Kuni ajani, mil maailm jälle normaalne on.

Rahvusliku Keskerakonna peasihtideks formuleeris Jaan Tõnisson rahvusaate, sotsiaalse õigluse ja liberalismi. Ka Rahvusliku Keskerakonna kujunemine ei olnud kerge. Nagu Läti saadik Liepinś märkis, oli Tõnissoni ja Tööerakonna liidri Otto Strandmani näol tegemist koguni lepitamatute vaenlastega. Ka Strandman oli ju kõike muud kui kerge isiksus. Üks neist pidi taanduma. Erakondade ühinemise kaastulemuseks oli valitsuse vahetus.

Põhiseaduse muutmise vajadus oli siiski ühiskonnas leidnud laiaulatusliku kõlapinna. Päts ja Tõnisson olid nüüd suhteliselt ühte meelt. 1932. aasta augustis tuli Tõnissoni ja Pätsi erakondade algatatud eelnõu rahvahääletusele, kuid jõulist pooltpropagandat need suur-erakonnad eelnõule ei teinud.

Küll aga tegi sellele jõulist vastupropagandat kolmas suur-erakond – sotsialistid, kes täitevvõimu tugevnemist ei tahtnud. Samuti vabadussõjalased, ning täpselt vastupidisel põhjusel. Tulemusena kukkus eelnõu ülinapilt läbi. Pole välistatud, et tegemist oli teise käestlastud võimalusega päästa Eesti demokraatia.

1932. aasta mais toimusid uue Riigikogu valimised. Jaan Teemanti valitsus astus tagasi. Uue valitsuse moodustas Karl Einbund, kes oli ka devalveerimise pooldaja, kuid Tõnissonile antipaatne. Tõnisson ise sai nüüd Riigikogu esimeheks.

Et majandusolukord pidevalt halvenes, kujuneski devalveerimine nüüd põhiseaduse parandamise kõrval või isegi ees kõige pakilisemaks küsimuseks. Sotsialistide tulemusrikas rünnak parlamendis Einbundi vastu toimus 6. septembril 1932. Hääletati üleminekuvormelit, mis sidus valitsuse poliitika krooni hoidmisega, ja tulemus oli 70 poolt ja üks vastu!

Paraku ei olnud see üks julge mitte Tõnisson. Ma ei tea, kui palju kallutas Tõnissoni käitumist isiklik sümpaatia, kui palju oli ta aga ka lihtsalt pragmaatik, kes nägi, et jõudude vahekord ei võimalda devalveerimist niikuinii ja seetõttu on pigem otstarbekas hoida oma poliitilist kapitali. Vähem kui kuu pärast seda, kui Einbund üritas majandusolukorda stabiliseerida teiste meetmetega, kutsus Tõnisson kolm Rahvusliku Keskerakonna ministrit valitsusest tagasi. Niimoodi oli Tõnissoni erakond justkui vastu kõigele, mida Einbund üritas.

1. novembril, pärast pikka valitsuskriisi kinnitati ametisse Konstantin Pätsi valitsus. 1933. aasta kevadeks oli majandusolukord halvenenud ning kahes suurerakonnas kasvanud devalveerimise pooldajate jõud. 25. aprillil kutsus Tõnisson jälle valitsusest tagasi keskerakondlastest ministrid, tõenäoliselt oletades, et jõudude vahekord tasub üritamist.
Uut valitsust asus ta moodustama ise. Ebaõnnestunult. Edasi järgesid Karl Einbund, kellel ei läinud paremini, siis Jüri Uluots, uuesti Karl Einbund, nüüd juba meeleheitlik variant August Rei, kes ise loobus.

Selle asemel alustasid sotsialistid, kelle jaoks Tõnisson oli kujunenud vabadussõjalaste kõrval peamiseks vaenlaseks, hoopis kampaaniat Tõnissoni mahavalimiseks Riigikogu esimehe kohalt. Igal pool olid ainult vaenlased – Strandman, Päts, Einbund, vabadussõjalased, sotsialistid. Kuid ega teistel asjad paremini ei läinud. 7. mail toimus suure Ühinenud Põllumeeste erakonna kongress, kus see partei pooldus taas.

Aga see ei aidanud valitsust moodustada. 11. mail ütles Tõnissoni ettepanekust valitsus moodustada ära kaval Päts, 14. mail Einbund, edasi Tõnis Kalbus ja August Kerem. Vaba Maas ilmus karikatuur, kus üks poliitik küsis teiselt: «Kas olete täna juba riigivanema kandidaat olnud?» Taas pöördus Tõnisson Einbundi poole, kes andis 16. mai õhtul teada, et on tulnud valitsuse moodustamisega toime. Ent selle valitsuse ametissekinnitamiseks kokkukutsutud Riigikogu istungi eelõhtul teatas ta ikkagi oma loobumisest. Nüüd üritas Tõnisson taas ise. Õnnestunult! Kuid valitsuse taga olev ülinapp enamus oli rabe.

Riigikogus läkski tuliseks. Sotsialistid süüdistasid Tõnissoni «ministrite varastamises endisest valitsusest». Tõnisson sai valitsuse deklaratsiooni esitamisel öelda vaid mõned laused. Tolle aja poliitikud olid mürtsu ja vahelehüüetega harjunud ning koolitatud kõvasti vastu andma, nagu Tõnissongi tavaliselt tegi. Seekord oli müra aga liiga kõva. Deklaratsioon jäi ette kandmata ja selle avaldas Postimees.

Järgnesid veel sotsialistide käredad rünnakud, mille koalitsioon vaevaga pareeris. Kroon devalveeriti 28. juunil. Riigikogu rõdud olid kuulajatest tulvil. Ilmselt tuleks nõustuda arvamusega, et toimunud etendus oli inetuim Riigikogu ajaloos ja et paljud olid pärast küsimuse positiivset otsustamist valmis Jaan Tõnissoni kividega surnuks viskama.
Loomulikult oli see kõik vesi nende veskile, kes väitsid, et senine poliitiline süsteem vajab radikaalset muutust. Vabadussõjalastele. Nende suhted parlamendierakondadega, eriti aga sotsialistidega, olid veelgi teravnenud.

Majandusolukord hakkas nüüd tasapisi paranema, aga teine protsess – põhiseaduse muutmine – oli käinud ja käis edasi. Uues Riigikogu põhiseaduskavas oli võrreldes eelmisega parlamendi osatähtsust suurendatud. Seega oli tegemist järeleandmisega sotsialistidele vabadussõjalaste arvel.

Paraku sotsialistid end sellest meelitada ei lasknud, nad olid ikkagi selle kava vastu. Seekord propageeris Jaan Tõnisson aktiivselt eelnõu poolt hääletamist. Kuid nüüd sellest enam ei piisanud. Usaldus oli kadunud ning juunis 1933, pisut enne devalveerimist, ent vahetult pärast valitsuskriisi toimunud rahvahääletusel kukkus eelnõu kolinal läbi.

Nüüd esitas Tõnissoni Rahvuslik Keskerakond ettepaneku kohaldada põhiseaduse paragrahvi 32, mille kohaselt rahvalt umbusalduse saanud Riigikogu pidi laiali minema. See oli kokkulepitud reeglite ehk põhiseaduse järgimine. Paraku ei teinud seda Riigikogus enamus.

Vastuargumendid olid suhteliselt naeruväärsed. See oli võib-olla kolmas minnalastud võimalus demokraatia säilitamiseks. Vastasel korral oleksid vabadussõjalased tõenäoliselt kandideerinud uude Riigikogusse ja sulandunud Eesti poliitilisse süsteemi seestpoolt.

Kuid nagu kõigest veel vähe oleks, lahvatas korruptsiooniskandaal sõjalaevade Vambola ja Lennuk müümise ümber. Poliitiline pinge kasvas erakordselt suureks. 1. juunil keelustas Jaan Tõnisson oma spontaanse otsusega, pärast seda, kui mürtsumehed tal Tartus koosolekul rääkida ei lasknud, Tartu Vabadussõjalaste Liidu. 11. augustil kehtestas ta kogu riigis kaitseseisukorra ja eeltsensuuri, keelustas vabadussõjalaste tegevuse ja poliitilised koosolekud.

See üleriigilise kaitseseisukorra väljakuulutamine oli provotseeritud sotsialistide poolt, kelle ajalehes Rahva Sõna ilmus 9. augustil 1933 sensatsiooniline teade vabadussõjalaste vägivaldsest riigipöördekavatsusest. Nõukogude Liidu saatkonnas tunnistas nende üks juhte Karl Ast aga, et tegelikult neil selliseid andmeid ei ole ja selle avaldusega tahtsid nad vabadussõjalastele lihtsalt «ära teha».

Juba suvel olid sotsialistid hakanud Nõukogude Liidu saatkonna abiga levitama kuuldusi, et vabadussõjalastel on sidemed natsidega või balti parunitega. Need süüdistused olid tõendamata, kuid see oli klahv, kuhu vajutades võis Tõnissoni veelgi vabadussõjalaste-vaenulikumaks teha.

Tõnissoni kaitseseisukorra kehtestamise otsus ei olnud ebaseaduslik. Küll aga halvasti argumenteeritud ning tekitas rahvas veel järsemat vastasseisu Toompea suhtes ega takistanud tegelikult kuigi oluliselt ka vabadussõjalaste tegevust. Tõnissoni valitsuse prestiiži langust kiirendas veelgi skandaal kohtu- ja siseministri ümber, keda seostati salapiirituseveoga.

1933. aasta sügisesse jääb ka üks selgusetu episood Tõnissoni tegevuses. Kahest iseseisvast allikast – Eduard Laamani päevikust ning Eesti kommunistidest Riigikogu saadikute informatsioonist Vene saatkonda – pärineb teave, nagu oleks Tõnisson tegelikult kavatsenud kaitseseisukorra käigus ka vabadussõjalaste juhid arreteerida.

Ehkki Pätsi-meelne Laaman kirjutab oma päevikus kokkuvõtvalt, et «neid demokraate lahutab Pätsist ainult tüli autoriõiguse üle kaitseseisukorra peale», näib praeguse uurimisseisuga nii, et neid Tõnissoni kavatsetavaid samme lahutas Pätsi riigipöördest siiski otsustav asjaolu – Tõnisson oleks tegutsenud põhiseadusele vastavalt.

Oktoobris toimunud referendumil sai rahvaalgatuse korras esitatud põhiseaduse eelnõu hiilgava ülekaalu. Hääletustulemuse teadasaamisel puhkenud spontaansed meeleavaldused, mille valitsusepoolne tõkestamine tähendanuks kokkupõrkeid, näitasid, et kaitseseisukord sisuliselt ei kehti. Tõnisson lõpetas selle 19. oktoobril oma otsusega ka vormiliselt. Edasi oli otsustamisel, kas Tõnissoni valitsus jääb kuni uue põhiseaduse alusel toimuvate valimisteni ametisse või mitte.

Tõnisson püüdis. Üks õlekõrs siiski oli. Nimelt oli Päts – sotsialistide varasem kindel liitlane – nüüd sellel rahvahääletusel asunud põhiseaduse osas n-ö vabadussõjalaste leeri. See oli andnud Tõnissonile juba suvel võimaluse arvestada sotside toetusega. Seda ta nüüd ka üritas. Aga Karl Ast andis referendumijärgsel hommikul Päevalehele intervjuu, kus nõudis sotside nimel Tõnissoni tagasiastumist. Seejuures oli see samm nende juhtkonnaga kooskõlastamata.

Ast arvas, et demokraatiat päästa ei ole enam võimalik. Ta teadis ka, millega riskis: sotsid lõhenesid ning Karl Ast lahkus paari kuu pärast jäädavalt Eestist. 17. oktoobril oli Tõnisson sunnitud esitama lahkumisavalduse. Võib-olla oli see neljas minnalastud võimalus säilitada demokraatia.

Üleminekuvalitsuse juhiks saanud Päts oli aga juba oktoobrikuise rahvahääletuse järel ja sotsialistide juhtide toel või ärgitusel arvestanud sellega, et võimu hoidmiseks tuleb vajadusel kasutada ka mittelegaalseid vahendeid.

Päts ei petnud sotsialistide juhtide lootusi ja tegi riigipöörde. Demokraatia kaotus tuli siis, kui majanduskriisi kõige raskem aeg oli läbi, kuid Päts oli selgeks saanud, et tal pole võimalusi saada valitud riigipeaks. Riigikogu reageeris Pätsi võimuhaarde-järgsele esinemisele aplausiga ning võttis kiirkorras vastu seaduse, mis lihtsustas uue režiimi kindlustamist. Tõnisson läks aga 15. märtsi pöördejärgsel Riigikogu koosolekul valitsuse looži ja surus Pätsi kätt.

Tõnissoni opositsioon Pätsile kujunes välja hiljem, siis kui talle sai selgeks, et Pätsi aktsioon oli riigipööre, Rubico ületamine, kust tagasitulek võimatu. Nii nagu 1939.–1940. aastal ei osanud Tõnisson näha tõelist vaenlast, nii ei näinud ta ka kriisiaastatel vabadussõjalaste kujuteldava ähvardava varju taga seda, kes demokraatiale tegelikult hingekella lööb. 17. augustil 1934 oli surnud Jaan Tõnissoni 16-aastane poeg Lembit Rein. See, kes on oma lähedasi kaotanud, teab, kui halvavalt see võib mõjuda, ning võib-olla on Tõnissoni passiivsus tol 1934. aasta teisel poolel ning edasine demokraatliku opositsiooni nõrkus just sellest põhjustatud. Koostöö vabadussõjalastega autoritaarvalitsuse vastu, nagu ta seda hiljem üritas, ei saanud siis enam olla efektiivne.

Aga ehkki me ei suutnud kriisi läbida ilma suurte kaotusteta, siis tunnustagem, et kõige halvem variant – kodusõda, nagu näiteks Austrias – jäi olemata. Ning selles pole vähe teeneid ka Tõnissonil. Ja devalveerimine, mis küll hävitas tol momendil Tõnissoni poliitilise renomee, oli tegelikult üks kolmekümnendate aastate majandusedu alus. See, mis lõi meile Eesti aja kuvandi.
Jaan Tõnisson

Sündinud 22.12.1868 Viljandi vallas
Surmaaeg ja –koht teadmata
Abiellus 6. aprillil 1910 Hildegard Lõhmusega (1890 – 1976), viis last
Peaminister
18.11.1919–28.07.1920
30.07.1920–26.10.1920
Riigivanem
09.12.1927–04.12.1928
18.05.1933–21.10.1933
1915–1917 Põhja-Balti Komitee esimees. 1917–1918 Eesti välisdelegatsiooni liige, 1918–1919 Ajutise Valitsuse portfellita minister, ministrina Eesti esindaja välismaal. 1923–1925 II Riigikogu esimees 1931–1932 välisminister 1932–1933 V Riigikogu esimees 1906–1907 I Vene Riigiduuma 1917–1919 Maanõukogu 1919–1920 Asutava Kogu 1920–1934/1937 I–V Riigikogu 1938–1940 Riigivolikogu liige
Postimehe omanik 1896–1930, peatoimetaja 1896–1935
1940 detsembris vangistati NKVD poolt, mõnedel andmetel lasti 1941. a juulis Tallinnas maha.

Muinaseestlaste suhted kristlusega Prof Arthur Võõbus

Rääkides eestlaste suhtest ristiusuga on sageli probleemseks teemaks aastatel 1208 – 1227 toimunud sundristiusustamine. Nõukogude ajalookirjutus on rõhutanud kujutlust ristimisest “tule ja mõõgaga”. Ajaloo allikate valgusel võib aga näha, et ristisõjad ei toonud ristiusku, vaid pigem tegi sunduslik ristiusustamine lõpu kristluse rahulikule arengule meie maal, mis juba oli alanud. Seetõttu ei olnud ristisõdijad mitte misjonärid, vaid saksa ekspansiooni kandjad, kes kasutasid ristiusku ainult suitsukattena oma plaanide teostamiseks. Kristluse rahumeelne jõudmine Eesti aladele oli alanud palju varem.

Eelajaloolise ajastu kohta puuduvad meil ürikulised dokumendid ja kasutada on ainult keeleliste allikate varamu. Need sugemed on siiski sellised, mis meile küllalt selget keelt kõnelevad. Eestlaste kultuuri ja vaimuloo seisukohalt on eriti huvitav see materjal, mis haarab kristluse terminoloogiat meie keeles. Kõige olulisemad mõisted ühenduses ristiusuga kajastavad suunda, kustpoolt esimesed kokkupuuted ja mõjutused ilmusid. Ristiusu nii keskne mõiste, nagu seda on “rist”, ei ole tulnud läänest, vaid on slaavi krest/i]. “Ristimine” on samuti eelvene [i]krestit. “Raamat” on sama päritoluga gramota, tähendades ürikut, raamatut või Piiblit. See sõna on õieti kreeka keelest, mille slaavi misjon üle võttis ja edasi kandis. Slaavi päritolu on ka meie sõna “nädal”. Samuti kuulub siia “papp”. Läti Hendrik mainib oma kroonikas seda sõna kui muinaseestlaste juures rahvapäraseks saanud väljendust. Mitmesuguste liitsõnade järgi otsustades pidi see tõepoolest olema väga rahvapärane (rehepapp, piksepapp, pekopapp, metsapapp jne). Ka igivana tõlketerminoloogia kõneleb selget keelt. “Päästja” – itej – setukeste juures “Paass”, on varakult eestlastele tuntuks saanud, samuti ka liivlastele kui “Pästai”. Kultuurilooliselt on huvitav, et lätlased on seda Lunastaja mõistet kui “Pesitajs” liivlastelt laenanud. Ka “Lunastaja” seisab slaavi Iskupatelj‘ile lähemal kui lääne terminoloogiale, kuna “luna” tähendab vabaksostu. Vanim kuju Püha Vaimu tähistamiseks, “Püha Hing” või “Püha Heng” näib kuuluvat samasse kategooriasse, esindades tõlget slaavi keelest (Svjatoj Duhh), samuti nagu lätlaste juures Svetais Gars. Eestlaste kirikukeeles on see arhailine vorm alles hiljem asendatud põhjaeestilise terminiga ja sestsaadik on “Püha Vaim” meile tuttavaks saanud. Neid näiteid võib täiendada veel teistegi samalaadiliste tähelepanekutega.

Seisame silm silma vastu tõsiasjadega, mis kergitavad seda eesriiet, mis varjab kõige vanemat vaimukultuuri ja kristliku misjoni perioodi meie rahva ajaloos. Sel perioodil loodi esimeste kokkupuudete tulemusena sõnavara, et küllaltki komplitseeritud kristlikku kuulutust ja kristliku usu läbi peenendatud elutunnet sõnastada. Kõik tunnusmärgid viitavad selles suunas, et see ajastu kuulus varjaagide perioodi, aastatesse 1000–1200, mil kreeka katoliku misjonil oli kokkupuuteid muinaseestlastega.

Keelelised sugemed annavad tunnistust, et nendel kokkupuudetel pidi olema oma positiivne mõju. Veel selgemaks muutub asi, kui arvesse võtta põhilisi erinevusi Rooma ja Konstantinoopoli kiriku misjonitegevuses. Rooma katoliku misjon on käinud käsikäes poliitiliste ja sõjaliste aktsioonidega, aga kreeka katoliku misjon ei tundnud poliitilisi ekspansioone ega vallutuskirge, vaid seda hingestas usuline kutsumus, mida kujukalt illustreerib Kiievi ristiusustamine. Kiiev ristiusustati delikaatsel viisil, ilma et temast oleks tehtud Bütsantsi impeeriumile allutatud provintsi. Kreeka katoliku misjonärid ei olnud sõjalisest jõust toetatud vallutuste käsilased, vaid rahulikud kultuurikandjad, kes ristiusu kuulutuse kõrval levitasid ka vaimukultuurilisi väärtusi. Kreeka katoliku kiriku misjonärid olid usumehed, kes ei tegutsenud kui Bütsantsi keisri agendid ega Konstantinoopoli patriarhi käsilased, et oma võimupiirkonda alatasa laiendada. Nad olid Kristusest haaratud tunnistajad, kes sisemisest kutsumusest aetuna leidsid tee kaugematessegi maadesse – mitte et seal luua poliitilisi ja sõjalisi eelposte, vaid et rajada erakukonge, mungaasundusi, kloostreid, usklike ringe ja kus võimalik – ka kirikuid. Kultuurilooliselt on oluline, et nende misjonärid õppisid võõraid keeli, et oma tunnistust mõjuvamalt edasi anda. Need olid ka mehed, kes lõid kristliku terminoloogia ja tõlkisid olulised mõisted kohalikku keelde. Sellistena ilmusid need misjonärid Muinas-Eesti aladelegi. Muidugi olid vene vürstid huvitatud vallutustest, kuid misjonärid oskasid ometi vältida sõjalisi operatsioone. Need ortodoksi misjonärid varjaagide ajastul on olnud ka keelemeesteks, kes lõid eestlaste, liivlaste ja lätlaste juures põhilised mõisted ja panid aluse kristlikule terminoloogiale. Vaimukultuuri kandjatena oli neil sisemist jõudu muinaseestlasi mitte mõõga ja tulega, vaid sõna ja isikliku eeskujuga võita ristiusule. Nad ei saanud oma mõju avaldamata jätta muinaseestlastele, kellel oli tõsine ellusuhtumine ja kes hindasid vaimseid väärtusi kõrgemalt kui toorest jõudu. Nõnda on kreeka vaimsus võinud rikastada Läänemere kaldail asuvaid rahvaid kristliku kiirgusega, millest on ka meie esivanemad osa saanud.

Need keelelised sugemed näitavad, et ristiusu iidsed mõjud tulid nii idast kui ka läänest. Väga tähendusrikas on tähelepanek ühenduses “kiriku” päritoluga. Näiteks läti keeles “kirik” – baznica on üle võetud vene keelest, kuid eesti “kirik”, ka “kerk”, on ilmselt vana skandinaavia päritolu kirkja. Need ja mõned teised samalaadsed tähelepanekud misjonikeele valdkonnast viitavad Skandinaavia suunas.

Sellega oleme juba siirdunud perioodi, kus mõningad ajaloolised ürikud meile appi tulevad. Kõige vanem teade misjonist meie maal, mis ürikuliselt kinnitatud, seisab ühenduses vana kroonikaga. Selle andmetel arendas Johannes Hiltinus (Hiltuin), kes sai Birka piiskopiks Rootsis, misjonitööd ka Balti saartel. Kaasaja ajalooteduse kohaselt tähendab see Eestit. Selle abti isikus, kes tuli ühest kloostrist Merseburgis, on meil tegemist kõige vanema teadaoleva misjonäriga Eestis. Ajaliselt pidi see langema aastatele pärast 1060. Kuna see periood asub ikka ajaloo varjukülgedel, ei ole midagi teada tema tegevusest ega selle tulemustest.

Rohkem on andmeid Fulco kohta, kes on ajalukku läinud kui esimene Eesti piiskop. Ta pühitseti Lundi peapiiskopi poolt Moutier la Celle benediktiinlaste kloostris, Prantsusmaal, kus ta elas mungana. Pühitsemine võis toimuda 1165. ja 1167. aasta vahel. Lugejale võib see olla üllatuseks, et esimene Eesti piiskop tuli Prantsusmaalt.

Fulco misjoniga ühenduses kerkib esile väga üllatav asjaolu, nimelt on tal eestlasest kaastööline. Selle mehe kohta on meil teateid paavst Alexander III eneselt. Temalt on säilinud kiri, saadetud Trondheimi peapiiskopile Norras ja endisele Stavangeri piiskopile. Ta informeerib neid, et Fulco on eestlaste piiskopiks pühitsetud ja on valmis alustama oma tööd. Sellega ühenduses ta palub, et Fulcole määrataks abiks eesti munk Nikolaus, keda ta iseloomustab kui sügavalt usklikku ja kõigiti intelligentset meest. Stavangeri piiskop oligi varem abtiks selles kloostris, kus Nikolaus elas. Need teated on üllatavad. Kuidas see eestlane Stavangeri sattus ja seal kloostrisse astus, ei ole teada, kuna meil ei ole ühtki teist allikat kasutada. See fakt kerkib täiesti ootamatult päevavalgele. Vaevalt võime aga arvata, et see oli ainuke eesti munk tol korral.

Fulco ja Nikolause saabumise aeg Eestisse ei ole teada, kuid see võis olla vahest aastal 1171. Koha üle võib ainult oletusi teha, tõenäoliselt oli see Lihula. Ka nende töötulemustest ei ole midagi teada. Kuna Fulco tuli eestlaste juurde rahulikul teel ja mitte mõõgaga ega vallutusihaliste sõduritega, siis lubati tal oma tööd arendada. Samuti võis tõsiasi, et munk Nikolaus tuli Norra kloostrist, kus valitses humaansem vaim, olla soodustavaks teguriks. Tõenäoliselt oli nende püüetel vähemalt mõningaid tulemusi ja nende poolt koondatud kogudus hakkas kasvama. Alexander III räägib ühes teises kirjas selgesti sellest, et Eestis on kristlasi. Aastal 1180 suri Fulco ja sellega katkevad kõik teated selle misjonitöö kohta. Kuid ka need napid teated kõnelevad küllalt selget keelt. Igal juhul Fulco nimetamine piiskopiks ei ole mõeldav kui Eestis ei oleks olnud kristlasi ja kristlikke ühiskondi.

Ajaloolised ürikud on säilitanud rea asjaolusid, mis näitavad, kuidas lähemalt piiritleda neid misjoni mõjutusi, mis tulid lääne poolt. Need kõik viitavad ühes suunas, kust on tähtsad mõjutused lähtunud. See on Ojamaa (Gotlandi saar).

Läti Hendriku kroonika pakub meile huvitavaid andmeid ühe eesti vanema kohta. See, muinaseestlaste juht nimega Tabeline Pudivirust, oli vanemaks 14 külaühiskonna üle. Kui saksa sissetungijad Eesti aladele ilmusid ja ristimist kasutasid selleks, et oma vägivalda sanktsioneerida, kisti ka Tabeline sellesse. Aastal 1219 tõendas ta sakslastele, et teda on juba kord ristitud Ojamaal. See teda küll ei aidanud, sakslased ristisid ta uuesti. See oli sama Tabeline, kelle taanlased hiljem üles poosid, kuna ta oli sakslaste ristimise vastu võtnud. Ta oli arukam kui kõik need sissetungijad, julgedes ütelda, et tema teades kristlaste Jumal on üks, sellega peaks see Jumal olema niihästi ojamaalaste kui sakslaste ja taanlaste üle. Millal ristimine Ojamaal toimus, kas oli see aastate või aastakümnete eest, seda ei ole meil lubatud teada.

Kristlike mõjude levimises ja kristliku vaimu kasvamises viitavad veel teisedki andmed Ojamaale. Juba püha Olavi saagas on säilinud mälestus sellest, et eesti noori on seal kristlikus õpetuses kasvatatud. Rahulik suhtlemine saarlaste ja ojamaalaste vahel ning nähtavasti ka harjulaste ja virulaste vahel pidi neid mõjusid aina soodustama. Humaanne, vaimne ja kultuuriline suhtlemine arendas kaubanduslikku läbikäimist.

On teisigi andmeid, mis viitavad Ojamaa osale meie rahva varasemas misjoniloos. Kõige tähtsamad on ühenduses Rooma kloostriga Ojamaal. On teada, et siis, kui Taani kuningas Waldemar II vallutas Põhja-Eesti maakonnad, hüvitas ta rikkalikult Rooma kloostrit, millel oli oma esindus Tallinnas. Ta kinkis sellele rikkalikud metsaalad Kolgas, nõnda et see klooster võis hiljem Tallinna puudega varustada. Miks selline rikkalik hüvitus? Olukorras, milles taanlased vajasid sundmisjoni läbiviimist vallutatud aladel, võis Rooma klooster välja panna grupi preestreid, kes tundsid eesti keelt ja võisid osutada sellega suuri teeneid. Meie ei tea, kas need preestrid olid ojamaalased, kes olid tihedas kontaktis eestlastega ja nende keele ära õppinud, või olid need eestlased, kes olid Ojamaal õpetatud ja kasvatatud. Igal juhul seisame tõsiasja ees, et Rooma kloostril Ojamaal pidid olema väga tihedad sidemed eestlastega ja sellega ka kristliku misjoniga eestlaste hulgas juba enne taanlaste ilmumist meie maale.

Nagu ajaloolised andmed selgesti näitavad, oli muinaseestlastel mitte ainult lähemaid kokkupuuteid kristlusega ja seda isegi mitmest suunast, vaid ka kristlik misjonitöö rahulikul teel oli leidnud tee meie esivanemate juurde. Meie esivanemate tõsise ja eetilise maailmavaate tõttu ei saa uskuda, et nad oleksid sulgenud oma südamed ristiusu kuulutuse sügavustele. Kõige tagasihoidlikumagi hinnangu juures peab arvestama, et juba ammu enne taanlaste ja sakslaste sissetungi oli meie esivanemate hulgas kristlikke juhte, perekondi, sugukondi ja kohati isegi ühiskondi vähemal või suuremal määral. Need taimed olid istutatud loomulikes, kristlikule vaimsusele kohastes tingimustes ja sellistena oleksid küll kasvanud ja arenenud, kui oleks lastud muinaseestlasi oma elu nende vaimu ja vajaduste kohaselt edasi elada.

Peterburi maantee kohal asus vaikne Suur-Raevalla tänav (2) 18.12.2008 00:00 Robert Nerman

Praegune Peterburi maantee on peamine ühendus Tallinna ja sellest ida poole jäävate alade vahel. See on siiski suhteliselt uus tee, mis maanteena võeti kasutusele alles sõjajärgsetel aastatel.

Varem suundus Tallinnast Virumaale Suur-Sõjamäe tee ning kuni selle alguseni oli nii Virumaale kui ka Tartusse viival teel ühine trass. Praegune Peterburi tee kandis 1948. aastani Suur-Raevalla tänava nime ning selle tähtsus oli kaua kõrvaline.

Seoses elanike arvu kasvuga ning eriti Sõjamäe hiie suurejoonelise väljaehitamise kavaga suurenes 1930. aastatel ka Suur-Raevalla tänava tähtsus. Sõjamäe hiiest plaaniti rajada eri suunas alleed ning üks neist oleks kulgenud mööda Suur-Raevalla tänavat.

Kahjuks jõuti 1940. aastaks välja ehitada vaid väike osa plaanitust ja enamik sellest hävis 1941. aasta augustilahingute käigus.

Kohalike elanike mälestuste järgi oli Suur-Raevalla sõidutee sillutatud munakividega, mis korjati kokku ümberkaudsetelt heinamaadelt. Kõnnitee oli paeplaatidest ning paarisnumbritega kruntide ees jooksis väike kuivenduskraav.

Krundid olid selles piirkonnas enamasti kitsad ja pikad, kõikidel kruntidel oli üks elumaja. Abihoonete arv kogu piirkonnas kõikus ühest kolmeni.

Suur-Raevalla 14 krundil puudus üldse hoonestus. Enamikul kruntidel asusid elumajad tänava ääres. Rohkem maju asus parempoolsel tänavapoolel. Siin oli ligi 300 meetri pikkune tihe hoonestusala.

Kõik elumajad olid ühekorruselised, välja arvatud Joosep Rebasele kuulunud Suur-Raevalla 22, mis oli kahekorruseline. Enamasti oli tegemist puitmajadega, mõnel hoonel olid aga paekivist seinad.

Elumajadest enamikul oli viilkatus, erandiks oli ainult Suur-Raevalla 33, mille osa katusest oli ühepoolse kaldega. Kõikide siinsete elumajade katused olid kaetud tõrvapapiga.

Mis puutub majaseinte värvi, siis paaritute numbritega tänavapoolel domineerisid kollased majad. Teisel pool tänavat oli värvivalik rikkalikum. Leidus nii pruune, valgeks lubjatud, rohelisi, kollaseid kui ka värvimata fassaadiga ehitisi.

Kuigi enamasti oli tegemist väikeste elumajadega, asus mitmes neist rohkem kui üks korter. Üürid olid siin muidugi väikesed ja majaomanike üüritulud minimaalsed.

Vanemates puitasumites olid ka 20. sajandi algul kõrged piirdeaiad ja väravad. Paljudes kohtades hakati neid 1920. ja 1930. aastatel asendama madalamate piiretega, kuid Suur-Raevalla tänaval need uuendused veel ei juurdunud.

Küllap oli põhjus majanduslik – selle kandi inimesed ei olnud Tallinnas kõige rikkamad ning vana korras piirdeaia lammutuse järel tulnuks hakata kohe uut tegema. Nii võis veel 1930. aastate lõpus näha seal kõrgeid aedu.

Eriti kõrged olid piirdeaiad tänava tihedama hoonestusega piirkonnas. Näiteks hoonete nr 4–18 piirkonnas olid tänavapoolsed piirded 2,5 meetri kõrgused. Püsis ka põline traditsioon, et väravad olid piirdeaiast kõrgemad.

Kui tänava raudteepoolsel küljel olid hoovid enamasti muldkattega, siis teisel pool tänavat oli nende katteks paekivi. Ka raudteepoolsed aiad olid tunduvalt suuremad. Siinsete aedade suurus jäi 1547 m2 (Suur-Raevalla 16) ja 4532 m2 (Suur-Raevalla 18) vahele.

Tänu Kai Lindströmi mälestustele võime praegu küllaltki suure täpsusega kirjeldada Suur-Raevalla 12 hoovi ja aeda. Ühekorruseline elumaja asus tänava ääres krundi keskteljel. Väike ruudukujuline hoov paiknes elumaja kesktelje ning Suur-Raevalla 14 kinnistu vahel.

Hoovi tagumises osas ning vastu naaberkrunti paiknesid L-kujuline puukuur, tall ja pesuköök. Kogu hoov oli kaetud põlevkivituhaga, abihooneteni viisid paeplaatidest kõnniteed. Aia ja hoovi vahel asus madal lipikutest piirdeaed.

Kuna siinne mullakiht oli väga õhuke, tuli mulda mujalt juurde tuua. Valdav osa Suur-Raevalla 12 pikast ja kitsast aiast oli muruga kaetud. Nagu mitmel pool mujalgi Lasnamäel, kasvasid ka siin piirdeaia taga kõrged puud. Elumaja ning linnapoolse krundi vahel kasvas nimelt viis suurt kastanit.

Hoovis oli suur lillepeenar ja selle taga lehtla, mille puitraamistikku katsid väänkasvud. Lehtla juures oli vaarikate ja tikripõõsaste rida, krundi tagumises osas tiik ning kiviktaimla.
Abihoonete taga oli ajutine piire, kus hoiti kanu. Kuigi krundil oli tall, loomi seal ei hoitud.

Mitmed siinsed elanikud pidasid 1930. aastatel loomi. Näiteks Suur-Raevalla 4 peeti kaht hobust, majas nr 6 oli hobune ja paarkümmend kana.

Lindströmi mälestuste järgi asus siinses piirkonnas kolm vürtspoodi ja kiosk, mis paiknes Punase ja Suur-Raevalla tänava nurgal. Seal müüdi kompvekke, küpsiseid, päevalilleseemneid, kevaditi apelsine jms.

Kiosk ehitati 1930. aastate algul ning müüjaks oli Suur-Raevalla 36 vürtspoe omaniku tütar. Kioski ümbrus kujunes selle piirkonna noorte kokkusaamiskohaks. Maja nr 20 esimesel korrusel asunud kauplus erines teistest poodidest selle poolest, et siin oli veel külgmine lett, kust sai ajalehti.

Õhtuti saabusid siia müügile järgmise päeva ajalehed ning paljud ümberkaudsed elanikud tulid veidi varem lehe järele, et kokku saada naabritega ja kuulda uuemaid uudiseid. Maja nr 22 esimesel korrusel oli tavaline toiduainetepood, mille juures asus ka piimamüügikoht. Suur-Raevalla 36 asus kauplus, kus peale toiduainete müüdi veel naelu, nööpe jms.

1. augustil 1939 sõlmisid Tallinna Linnavalitsuse Ehitusosakond ning ettevõtja Aleksander Leon lepingu Suur-Raevalla tänava pikendamise kohta. Üle raba kulgeva tee rajamiseks kaevati turbarabasse suured kraavid.

Kivihunnik varjas hauakivi 16.12.2008 00:00 Vilja Kohler, reporter

Kuigi vene ajal tehti Luunja mõisnike kalmistu maatasa, on sinna kokku lükatud suures kivihunnikus säilinud mõned ristide alused ja üks hauakivi.

«Tõstsime ümber suurt kivihunnikut ja leidsimegi selle alt maapinnast graniidist tahutud ristialuseid kive,» rääkis Luunja mõisnike kalmistut korrastava MTÜ Münnich juhataja Sven Šois. «Ristid on neilt kõigilt kadunud.»

Maast tuli välja ka 1851. aastal kolmekuusena surnud Otto von Lüderi hauakivi koos nimeplaadiga. Kuidas Eestimaa kubermangudega seotud Lü­­derite aadlisuguvõsa väike esindaja Luunja kalmistule sattus, pole enam ilmselt võimalik teada saada.

MTÜ Münnich alustas kohaliku omaalgatuse programmist saadud 25 000 krooniga Luunja mõisnike krahv Burc-hard Christoph von Münnichi ja von Nolckenite kalmistu korrastamist sügisel.

Et samast programmist õnnestus saada veel teist sama palju raha, läks töö edasi. Park on nüüd harvendatud, prügi koristatud ja kännud juuritud. Peagi selgub, kas ka kivihunniku viimane kolmandik on vanalt kalmistult midagi talletanud.

Milline nägi Kleopatra tegelikult välja? (5)

Briti teadlased rekonstrueerisid Egiptuse legendaarse kuninganna Kleopatra VII näo.
Egüptoloogil Sally Ann Ashtonil ja ta meeskonnal kulus kolmemõõtmelise rekonstruktsiooni tegemiseks aasta, kirjutab Daily Mail.

Tulemus näitab, et kuulus naine ei näinud välja selline nagu teda filmides mänginud näitlejad Sophia Loren või Elizabeth Taylor olid.

«Kleopatra ei ole just väga euroopalike näojoontega, hoolimata, et temas on kreeka verd. Kuid tuleb meeles pidada, et Ptolemaioste suguvõsa elas Egiptuses 300 aastat, enne kui nad võimule said,» selgitas egüptoloog.

Teadlaste näorekonstruktsioon põhineb osaliselt Kleopatra ajastust pärit hõbemündil, millel teda on kujutatud.

Rahal oleval Kleopatral on madal otsmik, täidlased huuled, pikk nina ja võrdlemisi ümar nägu.

Kleopatra VII (69 – 30 eKr) oli 51 – 30 eKr Egiptuse kuninganna, Ptolemaios XII tütar. Võideldes võimu pärast Ptolemaios XIII-ga , sai Rooma väejuhi ja riigimehe Julius Caesari toetusel tegelikuks valitsejaks. Hiljem abiellus Kleopatra Marcus Antoniusega, aga kui too Octavianuselt lüüa sai, tegid Kleopatra ja Antonius enesetapu.

Näorekonstruktsiooni vaata siit.http://www.dailymail.co.uk/sciencetech/article-1095043/Sorry-Liz-THIS-real-face-Cleopatra.html
Toimetas Inna-Katrin Hein

Tõlkimata hauaplaat küttis enim elevust (2) 16.12.2008 00:00 Jüri Saar

Toomkiriku varemeist kesk keskaegset tellispõrandat leitud inimfiguuriga hauaplaat oli Tartu arheoloogiasuve üllatuslikem leid, kuid endisaegset Tartut paljastus veel õige mitmes paigas.

Hauaplaat, millel minuskelkirjas tekst ja inimese kujutis, ootab endiselt konservaatorit ülikooli ajaloo muuseumis. Selle leidis Martin Malve toomkiriku põhjalöövis kaevates.

Kaevamised tõid ootuspäraselt päevavalgele hulga maetuid, nii keskajast kui Rootsi ajast. Malve leidis ka erinevate aegade münte, sealhulgas 13.-14. sajandist pärit hõberahasid brakteaate.

Müürid mitmel pool

Tartu linnaarheoloog Romeo Metsallik märkis, et kuigi kaevamisi oli Tartus mitmel pool, ei ole midagi rabavat esile tõsta.

Ta ise kaevas Jakobi ja Laia tänava risti lähedal, kus tulid välja omaaegse tsistertslaste Püha Katariina nunnakloostri müürid.

Arheoloog Andes Tvauri uuris suvel Lossi 15 krunti, kuhu on plaanis ehitada Elleri muusikakooli juurdeehitis.

«Saime teada, et seal on tellishoonete jäänused kuni kahemeetrise täitekihi all,» ütles Tvauri.

Müürid on mattunud tõenäoliselt 18.-19. sajandil. Millal hooned hävisid, pole täpselt teada, kuid arvata on, et Põhjasõjas või hiljemalt 1775. aasta tulekahjus.

Tvauri ütles, et ilusaid uhkeid leide kaevamistel ei saadud. Peamiselt potikilde, mõned mündid, Põhjasõja-aegseid kahurikuulide tükke rusukihi sees, aga rusukihis oli ka Liivi sõja aegseid esemeid, näiteks nooleotsi.

Ajas kaugemale arheoloogid seal kaevamisega ei läinud. Eesmärk, nagu Tvauri selgitas, oli projekteerijatele infot saada, kus on müürid ja kuidas juurdeehitis lahendada nii, et vanad müürid saaksid võimalikult vähe kahjustada.

Rünno Vissaku suurim kaevamiste tanner oli Ülikooli ja Vanemuise tänava nurgal, kus kaevamiste-eelse hüpoteesi kohaselt võinuks leida märke telliste valmistamisest, sest kõrvalkruntidel, nii Postimaja kohal kui Kapitali maja asemel on leitud telliseahje ja muud telliste tootmisele viitavat.

Portselanipood

Kaevamistel paljastusid maapinnast liiva võtmise augud ja võib pidada tõenäoliseks, et liiva võeti neist seoses telliste tootmisega.

Sealtsamast tuli aga välja ka telliseid, mis mõõtmetelt ületavad seni Tartust leitud keskaegseid telliseid. Kus kohas ja milleks neid tehti, on Vissaku sõnul teadmata.

Krunt üllatas kohe kaevamiste algul, kui maapinnast tulid lagedale Teises ilmasõjas põlenud Jürgensi kaubamaja müürid, söestunud põrandad ja sisse põlenud kaupade jäänused, nende seas mitmesuguseid keraamilisi nipsasju ja tarbeesemeid. Sealhulgas vähetuntud Eesti Esimese Portselanitööstuse toodangut.

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi kuraatori Airi Ligi hinnangul on leiud huvipakkuvad, sest EIPist ja selle kunstiloomingust on vähe teada, peamiselt tegeles ettevõte tehnilise portselaniga.

Keskaegsetest esemeleidudest märkis Vissak ära 16. sajandist pärineva mündi ja ühe lihtsa pronkssõrmuse, mis on iseloomult lihtne, ent tavatult laiaks taotud.

Tuli ka muinasaegseid leide, kuid ilmsesti ei paikne need algses asukohas, pinnast on aegade jooksul liigutatud ja segatud.

Leiti ka laiali pillutatud inimluid, mis Vissaku sõnul kinnitavad hüpoteesi, et Vanemuise ja Vallikraavi tänava vahelisel alal kahel pool praegust Ülikooli tänavat on olnud kalmistu juba enne keskaega.

Varasematel kaevamistel on inimluid leitud ka Era panga hoone kohalt, kaubahalli alalt. Leitud on ka esemeid, mis võivad olla olnud 11. sajandil venelaste hauapanusteks. Ühtki tervikskeletti pole seni veel leitud.

Kitsas Küütri tänav

Suvel sattus Rünno Vissak Soola tänaval büroohoone ehitusel peale vanadele puidust ehitiste jäänustele, kuid midagi põnevat neis tema sõnul siiski polnud.

Hoopis enam on kõnelda Küütri tänavast, mille kaevamistel leidis kinnitust, et selle alumine ots enne linnamüüri on olnud väga kitsas, laius kaks meetrit või isegi veel vähem. Selliseks väiteks annab alust omaaegse lõunapoolse hoonestusfrondi leidmine.

Küütri tänava pind on aegade jooksul palju tõusnud. Alumised sillutise kihid on enam kui kahe meetri sügavusel praegusest teepinnast.

Sealsamas lähedal Gildi tänaval tegi arheoloog Peeter Piirits järelevalvet torustiku rajamisel, mille käigus puhastati maapinnas välja jupike linnamüüri. Värskeid kommentaare ei olnud Piiritsalt võimalik saada, sest ta viibib kaugel välisreisil.

Üllatus maakonnas

Tartumaal sattusid arheoloogid erakordse leiu otsa juhuslikult, kui kruusatee ehitusel lükkas buldooser lahti Alt-Laari asula paarituhande aasta vanuse kultuurikihi. Arheoloog Heiki Valk ütles, et terves Lõuna-Eestis ei ole nii varasest perioodist, hilispronksiajast ja varasest rauaajast püsiasulakohta leida.

Inimese alaline elupaik oli seal juba vähemalt 500 aastat enne meie aega. Ta möönis, et kindlasti on sellseid asulakohti palju leidmata, sest varased asulakohad ei seostu praeguse teedesüsteemiga.

Kaevamisi juhtinud arheoloogiamagistrant Anti Lillak on Postimehele öelnud, et kaevamiste põhileide, potikilde, on sealt leitud kilode kaupa.

Vabaduse platsilt leiti Tallinna ainus kuldmünt Askur Alas, Eesti Ekspress 12. detsember 2008 12:13

Tallinna Vabaduse väljaku arheoloogilistelt kaevamistelt tuli oktoobri lõpus päevavalgele teadaolevalt Tallinna ainuke kuldtukat.

Mündi leidis AGU-EMS arheoloog Garel Püüa Harju-Roosikrantsi tänava sihil kulgenud Pärnu maantee sillutisest paar nädalat pärast seda, kui lähedusest oli välja kaevatud unikaalne kullast pitsatsõrmus.

Münti uurinud ajaloolaste Ivar Leimuse ja Mauri Kiudsoo andmetel on tegu Lääne-Friisi tukatiga aastast 1601, mis Lääne-Euroopas pole haruldus, kuid Tallinnas on tõepoolest tegu ainukese uurijatele teadaoleva Tallinna kuldmündi leiuga.

„Kui vaadata Eestit tervikuna, siis üksikuid kuldmünte on meie linnadest-linnustest ning nende vahetust ümbrusest siiski päevavalgele tulnud. Samas võib leitud eksemplare üksnes ühe või kahe käe sõrmedel kokku lugeda,” ütles Kiudsoo.

Ka Leimuse sõnul on kuldmünte Eestist väga vähe leitud, üksikuid maalt, üksikuid linnadest, näiteks Tartust ja Rakvere linnusest. „Linnarahva hulgas oli kulda käibel kõvasti, aga ega keegi seda siis ära ei visanud. See münt ilmselt kaotati,” arvas Leimus.

Kuidsoo sõnul olid kuldmündid tavaks just kaupmees- ja aadelkonna rahakasutuses, samuti eelistasid kullas oma tasu saada sõjasulased. „Vähemasti keskajal see väärismetall maarahva kätte ei jõudnud. Kahtlemata oli üheks põhjuseks keskaja Liivimaal kehtinud keeld talupoegadele kullas tasuda.”

Kohalik rahvas hoiab mälestust Alutaguse raudteest elus (15) 13.12.2008 00:00 Margus Kruut, AT Kinnisvarabüroo kinnisvaraspetsialist

Kunagisest metsaveoraudteest alguse saanud ja põlislaante metsaküladesse elu toonud ligi 60-kilomeetrise tuiksoone sulgemisega kadusid mitmed asundused Eestimaa kaardilt. Kuid mälestus Alutaguse raudteest elab edasi ning seda teatakse isegi piiri taga, kirjutab Margus Kruut.

Mis seob ühe lagunenud depoo juurde püstitatud mälestuskivi, sellest 46,4 kilomeetri kaugusele jäävat raudteesilda ning sillal seisvat väikest üleskõpitsetud kitsarööpmelist rongi?

Õige vastus on: neid kõiki seob mälestus endisest Sonda-Tudu-Avinurme-Mustvee raudteest. Ajalukku kadunud terastee ligi 60 kilomeetri pikkust kääbast, Avinurme raudteesilda ja sellel liikuvat pisikest piilupardi-rongi tullakse vaatama isegi tuhandete kilomeetrite kauguselt. Maailmas tegutsevad mitmed turismifirmad, mis korraldavad huvireise just kunagistele rohtunud raudteedele.

Üks selline turismibüroo tõi mullu suvel sakslaste, belglaste ja muu rahva seas kohale ka Tšehhimaalt pärit raudteeajakirjaniku Petr Pokorný. Tagasi kodumaale jõudnud, kirjutas ta Sondast alguse saanud ning Avinurmet läbinud raudteest, sillast ja rongist huvitava loo.

Tegelikult kuuleb aga Avinurme raudtee mälestusmärgi juures igal suvel eri keeltes jutuvada, bussidest väljuvad raudteehuvilised meenutavad tõelist rahvaste Paabelit. Ja pole hullu, et sõidutama hakkab neid tavaline väike manöövervedur, mis kunagi töötas kohalikel haruteedel – rongiretk on ikkagi nostalgiahõnguline.

Lisaks paadunud raudteefännidele tulevad rongisõidu võlu avastama ka vastabiellunud noorpaarid ning lapsed. Kuid ainult vanemad inimesed mäletavad veel seda Alutaguse metsades kulgenud raudteed, mis viis hommikul lapsed kooli ja vanemad tööle ning tõi pere õhtuks koju tagasi.

Üle keskea memmed-taadid meenutavad siiani hea sõnaga raudruuna – see viis posti, toidu- ja tööstuskauba ning muu eluks vajaliku ka kõige kaugematesse metsaküladesse.
Raudteemuuseumi teaduri Tõnu Tammearu (29) andmetel pärinevad esimesed teadaolevad märkmed Sondast alguse saanud kitsarööpmelise raudtee planeerimisest juba aastatest 1914–1915. 1916. aastal rajati Vene Kütteainete Keskkomitee jaoks Sonda jaamast Sirtsi suunas esimesed kilomeetrid kitsarööpmelist metsaveoraudteed ning samal aastal toodi kohale vagunid ja neli Kolomna tehases ehitatud vedurit.

Eesti Vabariigis asus seda teed kasutama ja pikendama Riigi Kütteainete Keskkomitee. 16. detsembril 1922. aastal võttis aga Riigiraudtee valitsus likvideerimisele määratud Kütteainete Keskkomiteelt üle 17,5-kilomeetrise (16 versta ja 231 sülda) Sonda-Jõepere liini koos nelja veduri ja 145 vaguniga.

Seetõttu on 1922. aastat peetud ka Alutaguse raudtee sünniaastaks. Kogu pikkuses avati Sonda-Mustvee liin pidulikult alles 1. augustil 1926.

Ei saa mainimata jätta, et tolleaegses ajakirjanduses kurdeti salapärasuse üle, millesse nii raudtee ehitamine kui ka selle avamine mähitud oli. Ajaleht Kaja kirjutas: «Raudteed on raudteevalitsus mitu aastat pisitasa ja salapäraselt ehitanud ilma avaliku aruandeta ja isegi avamise puhul ei avaldatud teateid, kui palju see õieti maksma on läinud.»

«Eriti võõrastavalt peab märkima, et ajakirjanduse esitajaid selle raudtee avamisele ei kutsutud ja seda riigimajanduslikult silmapaistvat ettevõtet vistiti heameelega näidata ei tahetud,» pahandas Kaja.

Pärast raudtee avamist võis kiireima rongiga jõuda Sondast Mustveesse viie tunniga, kaubarongil võttis teekond aega kuus tundi. 1940. aastaks olid kiirused kasvanud ning nobedaimal rongil võis Mustvee ja Sonda vahelise maa läbida kolme tunni ja 39 minutiga. 1968. aastal kulus selleks kolm tundi ja 20 minutit.

1940. aastal oli Sonda ja Mustvee jaama vahel kokku 14 jaama ja peatuskohta. Raudteelaste varustamiseks soodsa kaubaga liikusid Sonda-Mustvee liinil Eesti Raudteelaste Tarvitajateühisuse omapärased vagunkauplused. Andmed nende kohta pärinevad juba aastatest 1926–1927.

Praegu pensionipõlve pidav endine Sonda jaamaülem Leo Narbekov (77) meenutab, et 1930. aastate teist poolt võib õigusega lugeda Eestimaa raudteede, sealhulgas ka Sonda-Mustvee liini kõige edukamaks ajajärguks. Tavapäraselt oli ööpäevas käigus viis rongi. Hommikul väljus Sondast postivaguniga reisirong, õhtul sõitsid reisirong ja kolm kaubarongi.

Pärast sõja algust, 1941. aastal, kui Narbekov oli kümneaastane, liikusid rongid Alutagusel veel mõned nädalad, umbes poole juulini. Siis anti käsk kõik vedurid ning vagunid Sondasse tuua.

Sellel sai olla ainult kaks halvaendelist põhjust-eesmärki: kas hakatakse veerevkoosseisu põletama ja hävitama või viiakse ära Venemaale. Käiku läks viimane variant. Venemaa poole viinud laiarööpmelistele platvormvagunitele laaditi vedurid D 61, E 70, E 74, E 75, kaheksa reisivagunit, üks paki-postivagun, üks õlitsistern, kaks külmutusvagunit ja terve rida kinniseid võre- ja platvormvaguneid koos metsamaterjalidega.

Ära viidi ka muud depoo varad: tööpingid, -riistad, pumbajaama aurumasin ja vagunite tagavararattad, isegi remondis oleva veduri D 60 osad. Depoost jäid järele vaid paljad seinad ning veduri tühjaksriisutud kere.

Seda tehnika küüditamist teostas vedur E 72, mis mõned päevad enne rinde kohalejõudmist alustas ka ise platvormvagunil sõitu Venemaale. Kuid sakslased said rongi koos Sonda veduriga enne Narvat kätte ning tõid tagasi. Tõsi, mitte Sondasse, vaid hoopis Türile.
Narbekov rääkis veel, et Alutaguse raudteemeestel oli plaanis üks rongikoosseis päästa, sõidutades selle Sonda asemel mõnele kõrvalisele metsaveoraudteele, põlislaane kaitsvasse rüppe.

Plaan jäi siiski katki, sest kui vedurite ja vagunite arv poleks klappinud, siis pääsenuks küll metsas redutavad vedurimehed ja rong, kuid nende perekonnad võinuks Sondas sattuda Vene sõjaväe poliitjuhtide jõhkra vägivalla ohvriks.

Juuli lõpus lasksid venelased õhku depoo veepumbamaja ja mineerisid raudtee elumajad nr 7 ja 8. Neid õnneks vastu taevast lasta ei jõutud. Depoo ümber koondati ligi 30 metsamaterjaliga laetud vagunit, osa neist valati bensiiniga üle ja süüdati põlema.

Saksa sõjavägi purustas 1944. aasta septembris enne taganemist omakorda Sonda-Mustvee sideliini ja viis ära kolm vedurit. Eespool nimetatud Venemaale viimisest pääsenud vedur E 72 oli taas õnneseen, sest sai ka sakslaste käest putku ning töötas Eestis 1952. aastani.

Sonda-Mustvee raudtee sulgemise Nõukogude ajal võttis tolleaegne meedia vastu vaikimisega. Ei kohalik ajaleht Leninlik Lipp ega ka üleriigilised päevalehed Rahva Hääl ja Noorte Hääl pidanud oluliseks ära märkida viimase rongi lahkumist 1968. aastal Mustveest ja 1972. aastal Avinurmest.

Ehkki siis valitses juba hoopis teine riigikord kui raudtee käikuandmisel, võib naljaga pooleks spekuleerida, et tegemist oli justkui meedia kättemaksuga selle eest, et omal ajal ajakirjanikke raudtee avamisele ei kutsutud.

Näiteks Rapla-Virtsu liiniga oli hoopis teisiti – selle ehitusraskusi, töövõite ja valmimist kajastati elavalt mitmetes ajalehtedes. Viimase rongiga sõitis kaasa lausa Tallinnfilmi filmigrupp ja see sündmus jõudis ka kinokroonikasse «Nõukogude Eesti».

Samuti kajastasid Rapla-Virtsu raudtee sulgemist nupukestega Rahva Hääl, Noorte Hääl ja tolleaegne Tallinna häälekandja Õhtuleht. Läänemaal ilmunud Haapsalu linna- ja rajoonileht Töörahva Lipp avaldas aga sündmusest pika ja ülevaatliku loo.

Ometi pole Rapla-Virtsu raudteed praegu meenutamas ühtki mälestusmärki ega mälestuskivi. Alutaguse raudtee mälestus on seevastu raiutud Sondas kivisse. 2001. aastal renoveeriti Avinurme koduloomuuseumi ettepanekul ja Avijõe Seltsi eestvedamisel Avinurme raudteesild.

Põrnikate klubi, külarahva ning koolipoiste agaral kaasalöömisel taastati ka sadakond meetrit kitsarööpmelist raudteed ning rööbastele tõsteti Tudust toodud väike renoveeritud mootorvedur. 2002. aastal sai see kaaslaseks Puhatu soost toodud reisivaguni.

Kuna viimast oli kasutatud laona, oli see üsna halvas seisukorras. Vanaraua hinnaga soetatud vaguni taastamine läks maksma ligi 100 000 krooni, oma panuse andis suurem osa Avinurme ettevõtjatest.

Sondas leiti võpsikust isegi kaks kaubavagunit. Üks neist lõigati võsast välja ja veeti metsaveoautoga Avinurme. Pärast restaureerimist ja puitosade vahetamist haagiti see reisivaguni külge.

Muuseumrongile saadi sõitmiseks ka ametlik luba. Suurim kiirus võib olla kuni viis kilomeetrit tunnis ja ega suuremat hoogu saagi üles võtta, sest muidu ei jääks rong enne 130,7 meetri pikkuse raudteelõigu lõppu ohutult pidama.

Koduloomuuseumi juhataja Küllike Pärn (53) kinnitas Sonda-Mustvee raudtee mälestuseks koostatud brošüüri sõnumit: raudteed, mille olemasolust praegused lapsed midagi ei tea, meenutab vanem põlvkond nostalgia ja suure tänutundega.

See oli tee kooli, linna ja turule, pakkus töökohti ja teenimisvõimalust. Tegemist oli justkui Alutaguse metsi läbinud eluteega, trassi äärde jäävatele küladele ja asulatele tõi raudtee tõelise õitsenguaja.

«Praeguseks on raudtee kunagisest hiilgusest alles vaid ilusad mälestused,» ohkas Leo Narbekov ning näitas fotot, kus alglasside õpilased seisavad reisivaguni kõrval ja söövad jäätist.

Ta meenutas, et need olid Sonda kooliõpilased, kes viidi tasuta viimasele rongisõidule Mustveesse ja tagasi. Kui osa lastest ei adunud veel, mida viimane rongisõit tegelikult tähendas, siis vaguniakendest välja vaatavate memmede nägudel peegeldub ajaloolisel fotol kurbus ja ahastus.

Praegu on Sonda jaama piletimüügiluuk ja raudteepoolne uks suletud. Hoone ühes ruumis töötab postkontor, maja teise poole aknad on laudadega kinni löödud.

Kohalik mees Arvi Laks (47) meenutas Sonda-Mustvee kitsarööpmelist raudteed hea sõnaga: «Oli ikka üks maru asi, inimesed nutavad seda siiani taga.»

Tema isa Arnold Laks (76) noogutas energiliselt kaasa, sest sõitis sellel raudteel tihti ning tõi omal ajal rongiga isegi äsja ostetud lehma lõa otsas Peressaarest Sondasse.

Trassi kõige paremas korras endine jaamahoone on Tudus, praegu kasutatakse uuendus-kuuri läbinud maja kontorina. Seal töötav Tarmo Liiv (45) rääkis, et esimese-teise klassi koolipoisina sõitis ta selle rongiga tihti kodu ja kooli vahet. Siis pandi aga liin kinni.

Sellest, kuidas pärast raudtee kadumist hääbus ka ümbruskonna elu, annab tunnistust Peressaare. Esimese hoobi kunagi õitsenud Peressaarele andis küüditamine, sest selle uue asunduse rajamise toetaja ja eestvedaja oli Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts. Päts käis ka ise korduvalt olukorraga kohapeal tutvumas.

Avinurme muuseumrongi vedurijuht Eero Strauss (32) meenutas pärast Euroopa eri riikidest tulnud huvilistele tehtud väikest rongisõitu veidi ajalugu. Ta rääkis, et Peressaares said maad ja ehitasid korralikud talumajapidamised suurpered ja ka Eesti vabaduse eest võidelnud. Seetõttu oli asundus Vene okupantidele ja nende käsilastele pinnuks silmas.

Küüditamise kõrval andis teise hoobi raudtee sulgemine 1972. aastal. Inimesed ei pääsenud enam tööle ega lapsed kooli. Paljud majapidamised jäid tühjaks, sest olude sunnil tuli kolida linnadesse ja suurematesse alevitesse.

Eero Straussi isa Enno Strauss (61), kes oli silla ja rongi taastamise eestvedaja, lisas, et lubati küll käima panna bussid, kuid lubaduseks see jäigi.

Ajaleht Põhjarannik on kirjutanud, et rong tähendas Avinurme ja Alutaguse rahva jaoks väga palju. Enne raudtee ehitamist tuli sealsetel elanikel arvestada paaripäevase reisiga, et oma kaupa Rakvere turule müüma minna. Avinurme oli muust maailmast justkui ära lõigatud – madal ja vesine maa, kus teed tihti mudased ja läbimatud.

Isegi veel 1960. aastatel oli rongi saabumine sealsetele elanikele tähtis sündmus. Avinurme ja raudtee ääres asunud metsakülade elanikud käisid rongil iga päev vastas. Pandi ette puhas põll, pähe rätik ja mindi külauudiseid kuulama. Teinekord ei pruukinud keegi rongile minnagi, kuid jaamas oli ootamas paarkümmend inimest.

40 aastat hiljem ei oota enam keegi rongi, sest külad on tühjaks jäänud, maamunalt kadunud ning raudteetamm kohati võssa kasvanud. Kuid mälestus Alutaguse eluteest ei ole kustunud.

Tõsi, nii nagu raudteeliini avamise puhul, räägitakse ka selle sulgemisega seoses mitmest eri aastaarvust. Suleti ju tee kahes etapis ning osas varem avaldatud lugudes ja raamatutes esineb ebatäpsusi ka kuupäevades.

Viimane reisirong Avinurme-Sonda liinil ei sõitnud 1972. aasta 31. mail, vaid ligi kuu aega varem. Raudteemuuseumi andmetel suleti Avinurme-Sonda liin ametlikult 1. mail 1972. aastal.

Raudteemuuseumi ja ka Avinurme koduloomuuseumi fondis olevad fotod suure pärja ja kirjadega «1922 – 50 – 1972» rongi vedavast vedurist on dateeritud kuupäevaga 30. aprill 1972. Väljapakutud 31. mai ekslikkust kinnitavad ka piltidel olevad raagus puud ja paksudes mantlites ning jopedes inimesed.

Samas ei tohi unustada fakti, et esimesed kilomeetrid metsaveoraudteed Sonda jaamast Sirtsi suunas valmisid juba 1916. aastal. Esimene osa Sonda-Mustvee lõigust (Mustvee-Avinurme) suleti aga 1968. aastal, seega 40 aastat tagasi.
REKLAAM

Aastakümnete jooksul on Käreverel olnud mitu silda 13.12.2008 00:00

Kuni möödunud sajandi kahekümnendate aastateni said soovijad Käreveres üle jõe parvega, sõnab maan­teemuuseumi juhataja Mairo Rääsk. Nii käis see toona kõikjal Lõuna-Eestis.

Siiski oli juba Vene ajast plaane tehtud püsiva silla rajamiseks Tartu ja Põltsamaa vahelisele olulisele teetrassile. 48-meetrine sild saigi 1928. aastal teoks, kuid varises paari päeva jooksul jõkke.

Kuna koormuskatsed olid tegemata, ei jõutudki seda liikluseks kasutada. Järgnenud kümne aasta vältel ületati Käreverel jõge taas ujuvsilla ning parve abil.

1938. aastal valmis üleriigilise suurte sildade ehituskava tulemusena viimaks uus 82,4 meetri pikkune sild, kuid ka see ei jäänud kuigi kauaks püsima: sild lasti õhku juba 1941. aasta suvel.

Purustatud silla asemele rajatud ajutine puusild (73 meetrit) oli maan­teemuuseumi andmetel kasutusel kuni 1956. aastani, mil valmis monoliitraudbetoonsild ehk praegune vana Kärevere sild (66,7 meetrit).

1990. aastate alguses tunnistati seegi vananenuks ning alustati uue 99-meetrise silla kavandamist. See avati viimaks 1999. aastal ning läks maksma 52 miljonit krooni.
Praegu on Eesti riigimaanteedel 920 viadukti ja silda.

Pööningutolm peitis kirju rahutust patriarhist (20) 13.12.2008 00:00 Rasmus Kagge

«Aljoša on kasvanud suureks, üsna rahutuks poisiks ja muudkui väsitab oma ema.» See on 1929. aastast pärit esimene kirjalik ülestähendus vaid mõnekuusest poisikesest – Aleksei Ridigerist, hilisemast Venemaa patriarhist, kirjutab Rasmus Kagge.

Ljudmilla Šein võtab erutusest värisevate kätega ümbrikust välja neli kirja, mille eest rikkad kollektsionäärid maksaksid ilmselt miljoneid. Eriti veel nüüd, kui Vene Õigeusu Kiriku Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II on maisest elust lahkunud.

Just tema ongi see «rahutu poisike», kellest on juttu kirjades, mis umbes kümme aastat tagasi tulid ootamatult välja kollase puumaja pööningult Tallinnas Vabaduse puiestee
ääres. See nägus maja oli Aleksius II koduks alates sünnist kuni 1940. aastani.

«Need kirjad lebasid seal lihtsalt niisama, muu kola hulgas, mis oli aastakümnete jooksul nagu ikka pööningule igaveseks hoiule viidud,» meenutab Šein. «Sealt me need siis maja koristamise käigus leidsimegi.»

Kirjad pole omavahel otseses ega kronoloogilises seoses. Neist kolm on kirjavahetus patriarhi baltisaksa päritolu isa, õigeusu preestri Mihhaili ja ema Jelena vahel. Neljas aga nende Raplas elava sugulase Nina kiri Ridigeridele.

Venekeelsetes tekstides on tulevasest Venemaa patriarhist siiski üsna napilt juttu. Kahes kirjas mehele 1929. aasta suvel märgib ema Jelena, et nende 23. veebruaril sündinud laps teeb veidi muret. Ühes ütleb ema, et ta ei käinud üht sugulast sadamas ära saatmas, sest «Aljoša on väga rahutu. Ljoša magab praegu õues oma kärus».

Revelist isale posti pandud teisest kirjast leiab aga ema read: «Ootame Sind kannatamatult koju. Aljoša on kasvanud suureks, üsna rahutuks poisiks ja muudkui väsitab oma ema.»

Kui kirjad pööningutolmu alt välja toodi, ei pidanud Šein kaua nuputama, kes on see «rahutu poisike». Nimelt ostis just Šeinide pere 1940. aasta detsembris Ridigeride maja 10 500 krooni eest ära.

«Mõistagi olime väga õhevil, kui need kirjad leidsime, sest pisikesest Aljošast oli selleks ajaks saanud juba Venemaa patriarh,» märgib inglise keele õpetajana töötav Šein.

Ehkki ajaloolistest kirjadest ei tehtud toona erilist numbrit ning nendest räägiti vaid sõprade ja tuttavate seas, sai Ljudmilla mõned aastad tagasi Venemaalt kaks ootamatut kõnet. Neis lubati Šeinidele ükskõik millist hinda, et nood kirjad ära müüks.

«Kuidas nad kirjadest teada said ja mil moel nad meid üles leidsid, on meile mõistatus,» sõnab Šein. Igal juhul ei läinud Šeinide pere libedale teele ega lasknud kollektsionääride lubatud rahapakkidel end ahvatleda. Kirjad jäid koju oma õiget aega ootama.

Kuniks sel suvel tekkis võimalus need tagastada «rahutule Aljošale» endale. Ljudmilla Šein ei tea jällegi, kuidas, ent ühel päeval võeti temaga ühendust presidendi kantseleist ja tunti kirjade vastu taas huvi.

Nimelt oli patriarh endisele Eesti suursaadikule Venemaal Marina Kaljurannale omavahelises vestluses oma kunagist kodumaja Vabaduse puiestee ääres äärmiselt südamlikult meenutanud.

Et president Toomas Hendrik Ilvesel oli selle aasta juuniks plaanitud kohtumine Aleksiusega, oli meenutus tema kodust seetõttu parim kingitus mehele, kes jäi viimse hetkeni suureks Eesti sõbraks ja toetajaks.

Nii jõudsidki Šeinide kodus aukohal seisnud Ridigeride kirjade originaalid 79 aastat hiljem, sel suvel tänu president Ilvesele viimaks «rahutu poisikese» enda kätte. Koos pildiga majast, kust nood päevavalgele toodi ja kus tulevane patriarh lapsena elas.

Hiljem edastati presidendi kantseleist Ljudmilla Šeinile soojad sõnad, et Aleksius II olnud sellise kingituse üle ääretult rõõmus ja tänulik.

«Mul on tohutult soe ja hea tunne, et need lõpuks temani jõudsid,» ütleb naine, kellele jäid kirjadest mälestuseks koopiad.

Kurese küla põu paljastas muistseid saladusi (5) 06.12.2008 00:00 Silvia Paluoja, reporter

Viimased 35 aastat elaniketa Kurese küla Soontagana maalinna väravas pakub sedavõrd põnevust, et arheoloogidel on põhjust kavandada seal ulatuslikke väljakaevamisi ja seista selle eest, et luua sinna arheoloogilis-ajalooline kaitseala.
Sellesügiseste leidude järgi tundub põnevaim paik Pakamägi, see on dolomiitpank, mis tekkis 420-440 miljonit aastat tagasi korallrahust ja asus veel 4200 aastat tagasi mererannal.

Just Pakamäel tulid Kurese maastikukaitseala hooldaja Urmas Vahuri ettevõetud võsaraie ja pealetungiva kadakamüüri tõrjumisel sae ja kirvega aastatel 2006-2008 nähtavale muistsete põldude jäänused, esimesest aastatuhandest enne Kristust pärinevad kivikalmed ja üllatuste üllatusena madal poolkaarjas linnusevall.

Loomaluud ja savinõukillud

Eesti ajaloomuuseumi teadur, filosoofiadoktor arheoloogia alal Mati Mandel räägib, et sügisel uurisid arheoloogid mõnevõrra Kurese Pakamäge ja selle ümbrust.

“Põhiline objekt, mille kohta tahtsime lisainfot hankida, oli Urmas Vahuri poolt Pakamäe kõrgemas osas võsast puhtaks raiutud nelja kuni nelja ja poole meetri laiune ja 80 sentimeetri kõrgune poolringvall. Tahtsime saada mingitki informatsiooni selle valli rajamise aja kohta,” selgitab Mandel.

Oma küsimusele mingigi vastuse saamiseks kaevati valliga piiratud alale mitu väikest proovišurfi.

Selgus, et õuel on olemas kultuurikiht - tumedam muld, milles leidub põlenud raudkive ja muid inimese elutegevuse jälgi.

“Leidsime sealt loomaluid ja lõpuks kolmandast šurfist ühe savinõukillu, dateerisin selle oletuslikult nooremasse pronksi- või varasesse rauaaega, see tähendab esimesse aastatuhandesse enne Kristust,” mainib Mandel.

Mandel näitas Pakamäelt leitud kildu hiljem arheoloog Valter Langile, kes on selle ajajärgu parim tundja Eestis, ja tema kinnitas kolleegi dateeringut.

Kurese muinasküla alal korduvalt varemgi käinud Mandel ei tea veel vastust küsimusele, miks ja millal täpselt on see linnusevall ehitatud. Ega sedagi, kas tegemist on pronksiaega kuuluva kindlustatud asulaga, milliseid seni on teada peamiselt Saaremaalt.

“Kõik avastatu on põnev ja küsimustele saaksid vastuse anda vaid ulatuslikumad kaevamised,” kinnitab Mandel.

Enda kohta ütleb ta, et teda kui 11.-13. sajandi kalmete uurijat huvitab kõige rohkem kalmete lugu ning see, kus asuvad nimetatud ajajärgu kalmed.

Kas need võivad olla Pakamäe ja selle ümbruse kivivared?

Muinaspõllud ja kivikalmed

Pakamäe kõrgemas osas, valli naabruses on olnud muinaspõld. Seal on muistse põllu harimisel kokku loobitud üle 20 kivihunniku, mis Mandeli arvamusele tuginedes võiksid pärineda samuti kas nooremast pronksiajast või rauaaja algusest.

Mõni neist kuhilatest võib olla kalme.

“Pakamäe madalama osa kivikuhilate hulgas leidub aga kalmeid hoopis suurema tõenäosusega,” arvab Mandel.

Väliselt sarnanevad need esimese aastatuhande kivikalmetega, kuid neis võib leiduda hoopis hilisemaid matuseidki, kas siis 5.-10. sajandist või isegi muinasaja lõpust.

Sellele viitavad nende juurest avastatud asulakiht (ilmselt majapidamise ase), mille arheoloogid dateerisid keraamika järgi umbes ajaarvamise vahetusse.

“Et olime selle asula alalt varem leidnud 11.-12. sajandi hoburaudsõle katkendi ja 10. sajandi sõjanoa tüki, millel olid tules viibimise jäljed, kaevasime sinna piirkonda samuti paar šurfi,” kirjeldab Mandel.

Leidude hulka täiendas paar tugevalt põlenud luukildu, mis viitab 10.-12. sajandi põletuskalmistu leidumisele Pakamäe piirkonnas.

“Võimalik, et sel ajal on maetud mõnda sealkandis leiduvatest kivihunnikutest või on kusagil peidus selleaegne maa-aluste põletusmatustega kalmistu,” oletab Mandel.

Pärandkultuur metsamaastikes

Koonga valla Kurese küla asustuslugu ulatub aastatuhandete taha, pronksiaega, mis oli 4000-3500 aastat tagasi.

Kes vähegi sinna satub ja oskab vaadata, selle silmad märkavad inimpõlvede pärandit, sammaldunud kiviaedu, taluasemete jäänuseid, kultusekive.

Maastikes jäädvustunud inimtegevuse märke nimetatakse pärandkultuuriobjektideks ja möödunud põlvede kujundatud kultuuriobjektidega maastikke pärandkultuurmaastikeks. Kurese puhul on tegemist arheoloogidelegi palju põnevust pakkuva alaga.

Mandeli jutu järgi võib varasemast perioodist öelda seda, et Kurese puhul tegu Pärnumaa silmapaistvaima noorema pronksiaja või varase rauaaja asustuskeskusega.

Sellest on huvitunud Tartu ülikooli arheoloogid, kes ilmselt tulevad eelolevatel aastatel Kuresele muinaspõlde uurima.

“Mida kujutas endast Kurese esimesel aastatuhandel, sellest ei tea me peaaegu midagi,” lausub Mandel. “Selleaegsest asustusest on vaid mõningaid andmeid tänu 20. sajandi algul külatuumiku juures ehitustöödel avastatud kalmele, aga teadlased seda kalmet uurinud pole.”

Muinasaja lõpul oli Kurese Lääne-Eesti ühe esinduslikuma muinaslinnuse Soontagana lähim muinasküla.

Mandeli sõnade järgi annaksid üksnes ulatuslikumad uurimistööd vastuse küsimusele, mida see küla endast konkreetsemalt kujutas. Kas seal resideeris mõni oluline kohalik ülik? Kas Kurese on olnud muistne rauatootmise ja -töötlemise keskus? Kas Kuresel võiks olla valmistatud pronksehteidki?

Vabaduse väljakult leiti haruldane sõrmus 11.12.2008 00:00

Tallinna Vabaduse väljaku arheoloogiliste kaevamiste käigus leiti haruldane 17. sajandist pärit kullast pitsatsõrmus. Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi arheoloogia osakonna teaduri Erki Russowi hinnangul võis see sinna sattuda, kui käimlasisu tühjendati toonase eeslinna alale.

Tänu sõrmuse pitsatil kujutatud vapile õnnestus uurijatel tuvastada, et sõrmus võis kuuluda mõnele Norrast pärit, ent 17. sajandi keskel Rootsi teenistuses olnud Baggehufwudtite suguvõsa liikmele.

Pärnus sattus kopp linnamüürile (3) 13.12.2008 10:26 Tõnu Kann, reporter

Pärnu Aida tänava rekonstrueerimistöö ja Pärnu Keskuse ehitamise tuhinas sattus kopp Hommiku tänava kohal poole meetri sügavusel laiale ümarkividest rajatisele, mis osutus keskaegse Pärnu linnamüüri jäänuseks.



Muinsuskaitse Pärnumaa vaneminspektorite Nele Rendi ja Karin Vimbergi sõnade kohaselt ei tulnud linnamüür neile selles paigas üllatusena.


«Valgest tornist Aida tänava suunal see peakski kulgema,» rääkis Rent. Ta lisas, et linnamüür tuli kaevamistööde käigus nähtavale ka Aida 5 ja 7 torustike monteerimise käigus.

Töö ähvardas seiskuda

Muinsuskaitseinspektorid jäid endale kindlaks, et soojustorustikele ette jääv vana linnamüüri jäänuk tuleb jätta, nagu on, seda ei tohi madalamaks lammutada, kuigi projekt seda nõudnuks.

Aida tänava ja Pärnu Keskuse ehitamisega tegeleva osaühingu Aida Partnerid projektijuht Harri Karula ütles, et õnneks oli torustike projekt tehtud varuga ning selle asemel et taotleda muinsuskaitselt erakorralist luba maa alt välja tulnud müüriosa kolmekümne sentimeetri jagu madalamaks lõhkuda, tehti uued arvutused ja projekti muudeti.

«Kui seda poleks teha saanud, kulunuks terve kuu, kuni loa oleksime saanud, aga võib-olla polekski saanud,» lausus Karula. «Õnneks läks teisiti.»

Võimalik, et projekteerija oli ette näinud kaevamisel maa alt ilmuvat takistust, sest muinsuskaitseinspektorid ütlesid, et hoiatasid ehitajaid Aida tänava joonelt nähtavale tulla võiva keskaegse linnamüüri jäänuse eest.

«Arendajad võtsid endale selle riski ise,» seletas Rent. «Olen päris kindel, et muinsuskaitse poleks andnud isegi erandkorras luba vana müüri jäänust lõhkuda.»

Müür lammutati uut kindlust ehitades

Pärnu kaitsemüür, mis kulges rõngana ümber keskaegse linna, lammutati 17. sajandil, kuldsel Rootsi ajal, kui Pärnu muudeti paari aastakümnega eeskujulikult kaitstud mereäärseks kindluslinnaks.

Sellest ajast on Pärnus alles Tallinna värav ja jupike Vallikääru ning -kraavi.

Pärnu kasvas vana kindluse lammutamise ja uute kindlustuste rajamise järel kolm korda suuremaks, tekkis rida uusi kesklinna tänavaid, linna ehitati kolm väravat ja linna ümber bastionide vöönd.

Muinsuskaitseinspektorite ütlust mööda seisneb keskaegse, kord lammutatud linnamüüri maa all peidus oleva müürijäänuse väärtus ja säilitamise vajadus arheoloogilises tõekspidamises, et tulevased põlved võivad meist targemad olla ja oskavad vana müüri meist paremini uurida.

Nord Streami torustiku trassilt leiti oletatavalt Peeter I laev (9) 13.12.2008 14:58

Merearheoloogid leidsid Läänemerre põhja kavandatava Nord Streami gaasitorustiku trassilt laevavraki, mis võib olla pärit tsaar Peeter I aegadest.



Vraki leidjaid esindav Sergei Kobõljanski rääkis, et leitud laev võis valmida 1710. aastal, vahendas RIA Novosti.

aev uppus teel Soome vetes toimunud lahingutesse. Kobõljanski on projekti „Venemaa merealune pärand„ tegevjuht.

Tema väitel lebab vrakk täpselt kavandatava gaasitorustiku trassil. Projekt kavatseb paluda gaasimonopolilt Gazprom abi selle veest välja toomiseks.

Oletatavalt kuulus laev tsaari juhitud laevastikku, mis 1713. aastal suundus Soome.

Vene merearheoloogid vraki täpset asukohta pole avalikustanud.

Tondipoiste monument valmib kevadel Tallinna päevaks 11.12.2008 12:22

Tallinna linnavalitsus tahab taastatava Tondipoiste monumendi avada tuleval kevadel 15. mail Tallinna päeval.



«Praegust asjade seisu arvestades on võimalik Tondipoiste monument avada juba 15. mail 2009, st järgmisel Tallinna päeval,» ütles abilinnapea Taavi Aas Raepressi vahendusel. «Sellest võiks kujuneda linna pidupäeva üks keskseid sündmusi.»

Aasa sõnul teostab taastatava Tondipoiste monumendi skulptuurse osa teenekas ja kõrgelt hinnatud skulptor Jaak Soans, kes võitis selleks korraldatud riigihanke. Ausamba rajamise konkursi võitis Tallinna Teede AS ning monumendi taastamisele kulub 5,5 miljonit krooni.

1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus hukkunud kadettidele pühendatud mälestusmärk asus Tondi sõjakooli hoone ees, praegu asub selles majas Audentese ülikool. Amandus Adamsoni loodud, 1928. aastal paigaldatud ja 1941. aastal hävitatud ning nüüd vanade fotode alusel samale kohale taastatav monument oli üks võimsamaid mälestusmärke Eestis.

«Linnavolikogu otsuse täitmiseks moodustatud ajutine komisjon Tondipoiste monumendi taastamise võimaluste väljaselgitamiseks jõudis oma tööga lõpule mullu detsembris,» ütles Aas.

Komisjon jõudis seisukohale, et vaatamata muutunud linnaehituslikule situatsioonile ei ole tarvis ennistatavale monumendile uut asukohta leida ning olemasolevate kirjalike materjalide ja fotode alusel on võimalik taastada mälestusmärgi graniitalus, bareljeefid, pärg ning skulptuuriline osa endises mahus.

«Tema ajaloolisele asupaigale ennistatav monument jätab ruumi ka Tondi tänava neljarealiseks laiendamiseks,» lisas Aas.

Rahvasuus Tondipoiste ausambaks kutsutud mälestusmärk püstitati neljale sõjakooli kadetile - Aleksander Tombergile, August Udrasele, Arnold Allebrasele ja Aleksander Tederile -, kes hukkusid 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus.

Järve asum jäi linlastele pikaks ajaks kõrvaliseks paigaks (1) 12.12.2008 00:00 Robert Nerman

Tallinnas on kolm Järve-nimelist piirkonda. Mõigu kandis asub põline Järveküla, varasemal ajal kandis ka Ülemiste järv selle küla järgi Järveküla nime.

Harku järve ääres asus Väike-Õismäe kohal Järve küla ning Pärnu maantee, Rahumäe tee ja Tammsaare tee vahel on Järve asum. Allpool räägime just sellest ajaloolisest piirkonnast.

Kuna Pärnu maantee kulges varem mööda Tondi tänavat ja osaliselt ka Rahumäe teed, siis oli Järve piirkond pikka aega kõrvaline koht.

Pärnu maantee uue teelõigu (Tondi tänava juurest Nõmme keskuse juurde) rajamine ning seejärel raudtee ehitamine oli eeltingimus sealse hoonestuse kujunemiseks.

Esialgu asus Pärnu maantee ääres Erbe (ka Hermansbergi) suvemõis. Veel vanemasse aega kuulub Risti kõrts Pärnu ja Viljandi (Raudalu) maantee ristumiskoha lähistel.

Dokumentides mainitakse seda 1830. aastatel, kui otsustati rajada Pärnu maantee uus trass – piki senist Viljandi poole viivat teed kuni Risti kõrtsini ning sealt edasi metsavahelisi teid pidi praeguse Nõmme Turu platsini.

Kõrtsihoone lammutati alles 1950. aastatel ja selle järgi nimetati kogu ümbruskonda Ristiks. Sealhulgas ka praeguse Järve Selveri piirkonda, kuhu 1910. aastal rajati O. Amberg ja Ko silikaatkivide vabrik.

Tegelikult tegutses ettevõte seal juba 19. sajandi lõpus – esimesed katsed valmistada liiva ja lubja segust pressitud telliseid tehti 1899. aastal.

1923. aastal rajati Balti jaamast viie kilomeetri kaugusele Järve raudtee peatus. Nähes ette piirkonna arenguvõimalusi, ostis Albert Koba suurema osa sealsetest maadest. Koba oli varemgi eri piirkondades odavalt suuri maa-alasid soetanud ning need siis kallimalt edasi müünud. Ta oli Tallinna linnavolinik ning tal oli ametnike seas suur tutvusringkond.

Järve ajalooline asula hõlmas Järve, Laine, Virve, Elektri, Alajaama ja Tuisu tänava ala. Järve raudteejaamast Ülemiste pool asuva Laine ja Järve tänava äärde kerkisid raudteelaste kooperatiivi Kodu ja Mustamäe-poolsesse otsa kooperatiivi Oma Maja elamud.

Järvel on mitmeid arhitektuuriliselt huvipakkuvaid ehitisi. Näitena võib tuua juugendstiili rahvusromantilist suunda esindava raudteejaamahoone. See valmis arhitekt Karl Burmani 1926. aasta projekti järg.

Piirkonnaga on seotud ka kultuurilooliselt huvitavad seigad. Näiteks tagasihoidlikus puidulaos Rahumäe tee ja Tervise tänava nurgal asus Tallinna klaverivabriku ladu, kus hoiti klaverite valmistamiseks vajalikke hinnalisi puidusorte.

1940. aastal toodi Tallinna suurel hulgal Nõukogude sõjaväelasi, väeosad seadsid end sisse ka Järve piirkonnas. Näiteks Rahumäe tee ääres paiknes 106. piirivalvesalga staap. Järve 34a (tänapäeval Tammsaare tee 25) oli 144. Jelnja kaardiväe mootorlaskurdiviisi staap.
Tondil asus selle diviisi 254. A. Matrossovi nimeline motolaskurpolk ning 686. üksik-sidepataljon.

1980. aastatel laiendati Järve piirkonnas Pärnu maanteed. Kuna suure liiklusega magistraaltee häiris Järve elanike rahu, siis rajati Pärnu maantee äärde esimene müratõke Tallinnas.

Järve kandis on tegutsenud mitmeid tööstus- ja teenindusasutusi. Neist suurim, osaühing Silikaat kasvas jõudsalt ning 1930. aastate lõpus valmistati seitse miljonit tellist aastas. 1940. aastal ettevõte natsionaliseeriti ning ta tegutses tootmiskoondise Silikaat nime all 1990. aastate esimese pooleni.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on Järve piirkonnas palju muutunud, mitmed tondilossid on korrastatud. Peagi kerkib kunagi Nõukogude sõjaväele kuulunud kõnnumaa kohale ka nüüdisaegse arhitektuuriga rahvusringhäälingu hoone.

Maapõues peitub saladuslik kaev 12.12.2008 00:00 Jüri Saar

Teadmatus sünnitab legende, nii ka Tartus endise EPA klubi õuel peituva kaevu puhul, millel olevat sügavust paarkümmend meetrit ja vanust sajandeid ning mis praegu peituvat kusagil parkla all.


Peidetud kaevu küsimus ja selle otsimine kerkis sel sügisel päevakorda seepärast, et Tartu Ülikool teeb koostöös linnavalitsusega ettevalmistusi Veski tänavas Kassitoome nõlval oleva endise EPA klubi, veelgi varem Götte villa restaureerimiseks.

Esialgu on töö muinsuskaitseliste eritingimuste koostamise faasis ja nagu Tartu kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Metsallik nimetas, võiks restaureerimisel väärika tähelepanu leida ka kaev, millele mõõtmetelt võrdväärne olevat leida vaid Toomel.

Müüdipurustaja

Kaevu otsima kogunes nädala algul suurem seltskond, lisaks Metsallikule Tartu Ülikooli arhitekt Merje Müürisepp, linnavalitsuse arhitekt Ave Elken ja Ella Haldre, kes aastaid töötanud EPA klubis fotograafina ja suurest huvist hoone vastu selle ajalugu uurinud.

Seekord astus Haldre üles müüdipurustaja rollis, sest kaevuga, nagu peagi selgus, on ta sügavuti tuttav. Otsingud seisnesid selles, et Haldre astus parklas mõned sammud ja siis teatas, et siin see on. Mõned meetrid maja otsast Näituse tänava poole.

Kaevu aukartustäratavaid mõõtmeid Haldre kinnitas. Tema seletusel olnud kaevu ülemise osa läbimõõt 2,2 meetrit ning sellel olnud viis puidust vahelagedega korrust. Kaevu alumine osa läinud aga kitsamaks.

Kord vintsiga kaevu põhjas ära käinuna teadis ta kinnitada, et kaevu sügavus on 22 meetrit, kaev on suuremalt jaolt laotud tellistest ja see on tilgatumaks kuivanud.

Haldre on veendunud, et kaev tehti siis, kui raudteeinsener Peter von Götte 1880. aastatel uhke ja tehniliselt eesrindliku villa laskis ehitada. Vesi saadi kaevust pumbaga majja ja selle tornis olevasse paaki, majas oli muudki põnevat, näiteks keskküttel töötavad ahjud – tänaste radiaatorite eelkäijad.

Igatahes paneb Haldret imestama, miks käib kaevu ümber selline möll. Kuigi teisalt ei saa ka välistada, et villa ehitamise ajal täiustati varasemat kaevu.

Vaino vajus läbi

Kaev jäi kuivaks ja kaotas tähtsuse juba enne Teist ilmasõda. Peitu kadunud kaev aga pärast seda, kui kunagist parteibossi Karl Vainot sõidutanud auto ratas kaevu katnud laudkaanest läbi vajus. Siis telliti töömehed ja koorem betooni ning kaevusuu valati kinni.

Kaev olevat maapõues alles. Nii kuiva õhuga, et seal võiks tiisikusehaigeid ravida.

Vabaduse plats vajab välismaa arheolooge Askur Alas, Eesti Ekspress 11. detsember 2008 5:46

Tallinna võimud uurivad arheoloogide sissetoomist välismaalt, sest praeguse võimsusega kaevates kulub Vabaduse väljaku läbiuurimiseks veel terve aasta. Linnapea Savisaar tahab aga esindusväljaku avada juba tuleval suvel.

„Vabaduse platsil on meil tõsine probleem,” tunnistab Tallinna muinsuskaitsejuht Boris Dubovik. „Kui senise tempoga jätkata, siis plaanitud ajaks valmis ei saa.”

Abilinnapea Taavi Aas loodab, et midagi väga nihkesse ei lähe, ent nendib: „Kui kiviaega ei oleks tulnud, siis me ei räägiks sellest probleemist. Kiviaeg on seadnud uued takistused.”

Kedagi selles süüdistada on raske. Keegi ei teadnud, et arheoloogilised kaevamised võivad nõuda oluliselt rohkem aega. Õigem oleks aga ehk öelda — kõik teadsid, et selline võimalus on alati olemas, aga ei arvestatud sellega.

Venimise põhjused on Duboviku sõnul järgmised.

Esiteks tuli maa alt ootamatult välja kiviaeg. Proovišurfid seda ei näidanud. Tegemist on unikaalse avastusega Tallinna linna keskel, mis vajab põhjalikku uurimist ja pikendab kaevamisi.

Teiseks näitasid proovišurfid läbiuurimist vajava kultuurkihi paksuseks ca 40cm, ent see on kohati meetri jagu paksem. Proovišurfid ei saagi kõike näidata, sest see on hea õnne peale minek — mõni neljaruutmeetrine auk ei saa anda täit infot kogu 5000ruutmeetrise ala kohta. „Vabaduse väljakul tehti mitu proofišurfi, kuid kiviaeg on ju tegelikult liivakiht ning kui sealt keraamikakilde ei leia, siis ei saagi seda tuvastada,” selgitab Dubovik.

Kolmandaks ei jätku lihtsalt arheolooge, kes juhendaksid kaevajate tööd. Olukord on jõudnud sinnamaani, et Dubovik ja arheoloogiafirma uurivad, kas oleks võimalik importida arheolooge Soomest või Lätist.

Koigi mõisahoonest avastati seni saladuses olnud keldrid

Koigi mõisa renoveerimistööde käigus tulid ilmsiks laemaalingud ja võlvkeldrid, mille olemasolu seni teada polnud.
Et Koigi mõisa ühe toa seinu katavad maalingud, oli varem teada, kuid et maalinguid võib
leida ka lagedelt, ilmnes alles nüüd, vahendas «Aktuaalne kaamera».
«Muidugi sada protsenti keegi kindlalt ei oska öelda, mis mahus nad on, mis nägu nad on, kui kvaliteetsed,» rääkis muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektor Tiit Schvede. «Ja seoses maalingute ilmnemisega tuli selles ruumis tööd peatada.»
ERR Uudised kirjutavad, et Koigi vallavalitsus kui mõisa omanik soovib maalingud taastada. Tööde käigus tulid ilmsiks ka võlvitud keldrid, mida ei ole plaanis kasutusele võtta.
Koolijuht Arvo Kangas keldrite leidmist aga üllatuslikuks ei pidanud, sest vanematelt inimestelt oli ta kuulnud varemgi, et maja alla sellised ruumid on. Enne kooli juurdeehituse valmimist 1964. aastal oli keldri kohal köök ja keldris seisid hoidised.
Kangas märkis, et võtaks heameelega keldrid kasutusse, kuid see pole võimalik, kuna need on nii madalate lagedega. Tema teada ei saanud neid sügavamale ehitada, kuna põhjavesi on maapinnale üsna lähedal. Seega nüüd pannaksegi need ruumid uuesti kinni ja märgitakse plaanile. «Ehk tulevased põlvkonnad leiavad neile kasutuse,» sõnas ta.
Muinsuskaitsjate hinnangul on Koigi mõisas palju seda, mis väärib korrastamist ja säilitamist.
«Teisel korrusel muidugi kõige suursugusem asi on põranda kandekonstruktsioon,» rääkis Schvede. «Sellist talade süsteemi ja puidu ristlõikeid annab ikka otsida.»
Aastatel 2007-2011 saab Eesti Norralt, Islandilt ja Liectensteinilt erinevateks investeeringu- ja arendus-projektideks 479 miljonit krooni, millest oma osa sai ka Koigi mõis.
Taastatakse mõisa esialgne ruumijaotus, võimalikult palju vanu aknaid ja uksi restaureeritakse. Eile tutvusid Norra, Islandi ja Liechtensteini esindajad toetust saanud objektidega, täna Tallinnas peetaval aastakoosolekul antakse hinnang senisele rahakasutusele.
«Oleme vaadanud üksikprojektidest kolme projekti ja see teeb juba kümnendiku kõigist projektidest,» rääkis rahandusministeeriumi struktuurivahendite osakonna nõunik Ülle Lobjakas. «Ja ma arvan, et see annab hea ülevaate, et kuhu nad lähevad ja nad on olnud väga erineva valdkonna projektid. Me oleme siin Koigi mõisakoolis, käisime Tartu Maarja koolis, Tartu Ülikoolis, et kas projekt on siis suunatud puhtalt renoveerimisele või ta on teadusprojekt, nad on erinevad.»
Euroopa Liitu mittekuuluvad riigid toetavad Koigi mõisa ennistamist 15 miljoni krooniga, millele Koigi vald lisab omalt poolt 2,5 miljonit. (JT)

ügavalt Amazonase vihmametsast leiti kadunud linn mis arvatakse kuuluvat legendaarsetele valgenahksetele Peruu Pilve Inimestele.

Kadunud linn, mis avastati vihmametsast võib olla legendaarse hõimu saladuste võtmeks.

Väga vähe on teada Peruu Pilve inimestest, iidsest valgenahaga inimeste tsivilisatsioonist, mis pühiti minema haiguste ja sõja poolt 16 sajandil.

Kuid nüüd on arheoloogid avastanud kindlustatud tsitadelli Peruu isoleeritud mägisel piirkonnas mis on tuntud oma puutumatu kauni looduse poolest.

Arvatakse, et see asuala aitab viimaks ajaloolastel avada “ valgete pilvesõdalaste “ saladused.

Hõimul oli valge nahk ja blondid juuksed, omadused mis intrigeerivad ajaloolasi, kuna ei teata et regioonis oleks olnud Eurooplastest eellasi, kuna piirkonna elanikkond oli tumedanahaline.

Tsitadell asub Amazonase kaugeimas ja sügavaimas sopis. Ta sub kaljul, kuristiku nõlval ning hõim võis kasutada seda vaatluspostina vaenlaste vastu.

Piirkonna kus kadunud linn asub avastas grupp arheolooge.

Kadunud linna lähedalt asus Chachapoya küla. Chachapoyalased, samuti kutsutud pilvesõdalasteks, olid Andide inimesed, kes elasid Amazonase pilvedesse ulatuvate metsade piirkonnas, praeguse Peruu territootiumil.

Peamine majapidamine näib olevat olnud ümmargustes kivist majades, mis ulatub 4,8 hektarini, ütles arheoloog Benedict Goicoche Perez.

Kaljumaalingud katavad kindluse seinu ning majakeste lähedal on leitud platvormid mida kasutati tõenäoliselt aianduseks.

Pilve Inimesed olid kunagi suure kuningriigi liikmed ulatudes Andidest kuni Peruu põhjapoolse Amazonase piirini enne kui nad vallutati Inkade poolt.

Nime said nad piirkonna järgi kuna puid ümbritses seal alati pilvelaadne udu. Hõim sõlmis hiljem liidu Hispaania asunikega, et võidelda Inkade vastu.

Kuid nad hukkusid Eurooplaste poolt toodud epideemiates nagu leetrid ja rõuged.

Suurem osa nende elustiilist mis ulatub tagasi 9 sajandisse , hävis röövlite läbi ning vähe on jäänud arheoloogidele uurimiseks.

Varemed on leitud juba varem ( Chachapoya küla ) kuid teadlastel on suured lootused viimase leiu osas ( kadunud linn ), mis leiti ekspeditsioonil Jamalca piirkonda Peruu Utcubamba provintsi, umbes 805 km. Limast kirdes.

Siiani teati sellest kadunud tsivilisatsioonist ainult Inka legendide kaudu.
Isegi see mis nimega nad ise ennast kutsusid on teadmata. Termin Chachapoyas ja “ Pilve Inimesed “ pandi neile Inkade poolt.

Nende kultuuri tuntakse Kuellapi kindluse kaudu, mis asub Utcubamba mäe otsas, mis on võrreldav Inkade Machu Pichu kindlusega, mis ehitati sadu aastaid hiljem kui Kuellapi kindlus.

Kaks aastat tagasi leidsid arheoloogid haua koopast koos viie muumiaga, kahel nendest säilinud nahk ja juuksed.

Chachapoyade kroonik Pedro Cieza de Leon kirjutas hõimust : “ Nad on valgemad ja kaunimad inimestest keda ma olen näinud. Nende naised olid kaunid oma õrnuse/graatsia poolest, et enamusest said Inkade naised ning Päikese Templi ohvrid. Naised ja mehed kandsid villaseid riideid ning peakatteks villaseid turbaneid mille järgi eristati neid kõikjal ”.