Tundmatu isik postitas internetti fotod tõenäoliselt Põhja-Eestist leitud muinasaegsest mõõgast ja pronksehetest ning uuris nende võimalikku hinda.
Ehkki kõik viitab suure väärtusega muistise järjekordsele rikkumisele «mustade arheoloogide» poolt, ei õnnestunud muinsuskaitseametil algatada asjaolude uurimiseks kriminaalmenetlust.
Fotod, mis 29. oktoobril ilmusid internetifoorumi militaar.net ühte postitusse, hämmastasid ka kõige kogenumaid arheolooge. Roostekihiga kaetud uhke ja pikk mõõk seisis ühel pildil hooletult nurka visatuna, teisel aga oli relv asetatud prügisele betoonplaadile.
Ülejäänud fotodelt tundsid arheoloogid ära muinasajast pärinevad ehted, noa käepideme kinnituse ja muud tuhande aasta vanused esemed. Kogu selle uhkuse oli üles riputanud kasutaja nimega xXx ning postituse eesmärgiks oli uurida, kui palju võiksid need esemed maksta.
Suure tõenäosusega polnud tegemist nalja ega võltsingutega, taipas pilte nähes Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi numismaatikakogu hoidja Mauri Kiudsoo, kes kirjutas kohe järgmisel päeval muinsuskaitseametile avalduse.
«On ilmne, et need esemed on maa seest välja tõmmatud metallidetektori abil,» leidis Kiudsoo. «Seda kinnitavad piltide peal olevad pisikesed esemekatked, mida palja silmaga mullas eristada on pea võimatu. Samuti peaks kõikidele arheoloogidele olema selge, et need asjad pärinevad muinasaja lõpusajandite matusest.»
Sajandi leid
Praegu on Kiudsoo veelgi enam veendunud, et fotod kujutasid ehtsaid arheoloogilisi leide, millest enamik kuulub ühtsesse hauapanuse komplekti.
«Pole mingit kahtlust, tegemist on viikingiaegse mõõgaga 10.–11. sajandi vahetuse ajast,» ütles arheoloog Postimehele. Mõõgal ja mitmel väiksemal detailil on näha tulejäljed, mis laseb arvata, et need olid panusteks toona levinud põletusmatuses. 11. sajandist näivad pärinevat ka plettornamendiga (põimornamendiga) kaunistatud pronksist käevõrud ja kuudisekujuline vöö vahelüli.
«Mida aeg edasi, seda kindlamana näib, et leid on pärit Põhja-Eestist või Saaremaalt,» rääkis Kiudsoo.
Enamgi veel, tegemist tundub olevat kõigi aegade uhkeima muinasmõõgaga, mis Eesti aladelt üldse kunagi leitud, lisas arheoloog. Muinasaja lõpul haudadesse kaasa pandud panused – relvad, ehted, tööriistad, ratsanikuvarustus – olid enamasti katki murtud ehk surmatud.
Selle kombe üheks põhjuseks võis olla soov kaitsta panuseid, mida lahkunud vajasid teispoolses elus, hauaröövlite eest. Lisaks olid terved ja kasutuskõlblikud relvad tihti ka liiga väärtuslikud, et neid surnule kaasa anda. Seetõttu on ka tänapäeval leitavad muinasmõõgad enamasti purustustega.
Salapärase xXx pildistatud heas korras relv on selle taustal tõeline sajandi leid Eesti mõõkade hulgas. Seda rängem kuritegu on niisuguse leiukoha avamine ja tühjendamine.
«Esemetel on ilma leiukoha kontekstita vähe väärtust,» tõdes Kiudsoo. «Teadlasi huvitab kogu kalme, kus esemed asuvad, samuti esemete paigutus. Leidude maast väljakiskumine on kuritegu.»
Muinsuskaitseseadus määratleb, et maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik, ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuurväärtusega ese kuulub riigile ning on leidmise hetkest alates kaitse all.
Leidja on kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning teavitama muinsuskaitseametit või valla- või linnavalitsust. Nende nõuete rikkumise eest näeb muinsuskaitseseadus ette suured trahvid, karistusseadustik aga ähvardab kultuurimälestise rikkujat, kes on tekitanud suure kahju, kuni viieaastase vangistusega.
Need seadusesätted on jäänud valdavalt paberile, sest nn musta arheoloogiaga ehk omal algatusel metalliotsijate abil leiukohtade otsimise ja tühjendamisega tegeleb endiselt kümneid, kui mitte sadu huvilisi.
Eesti Raadio Rootsi korrespondendi Anu Kaupmehe andmetel käivad koguni mõned rootslased Saaremaal omal käel Eesti muistisi «päästmas». Muististe rüüstajad on karistamatuses nii veendunud, et tutvustavad saaki internetifoorumites, nagu seda tegi ka xXx.
Nähtavasti tajus xXx siiski õige ruttu, et tema leid on teaduslikult väga väärtuslik ning selle avalik müümiskatse võib tuua kaasa pahandusi.
Postitamisele järgnenud päeva hommikuks oli sissekanne ühes fotodega kadunud, kuid arheoloogid olid jõudnud neist teha varukoopiad. Militaarneti foorumi administratsioon andis muinsuskaitseameti tarvis välja ka xXx elektronkirja aadressi ning tema arvuti IP-aadressi.
Röövlijaht jäi ära
30. oktoobril muinsuskaitseametile esitatud avalduses palus arheoloog Kiudsoo võtta tarvitusele kõik vajalikud meetmed seaduserikkuja tabamiseks ja karistamiseks. Nädala möödudes esitaski muinsuskaitseamet Põhja politseiprefektuurile avalduse, milles viitas muinsuskaitseseaduse sätetele ning karistusseadustiku 199. paragrahvile.
Paraku räägib 199. paragrahv võõra vallasasja vargusest, samas kui kultuurimälestiste rikkumise ja hävitamise eest näeb vastutuse ette hoopis 204. paragrahv. Nii vastaski politsei muinsuskaitseametile, et kuna pole mingeid andmeid mõõga ja pronksehete varguse kohta, ei saa ka varguseparagrahvi alusel kriminaalasja algatada.
Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Aleksandra Šljušenkova selgitas, et muinsuskaitseseaduse järgi on kultuuriväärtusega leiu rikkumine väärtegu, mida kohtuväliselt peab menetlema muinsuskaitseamet ise või siis kohalik omavalitsus.
«Väärteomenetluse käigus on muinsuskaitseametil õigus teha vastavaid menetlustoiminguid ning teostada päringuid juhtumite kohta,» lisas ta. See tähendab, et ka muinsuskaitseametil on õigus pöörduda näiteks internetiportaali haldaja poole ning küsida infot postituse autori kohta.
Mis puutub kriminaalasja algatamisse karistusseadustiku 204. paragrahvi alusel, siis selleks on tarvis esitada tõendid kultuurimälestise rikkumisest ning samuti tuleb enne hinnata tekitatud kahju suurus, lisas Šljušenkova.
Postimees ootas muinsuskaitseametilt juhtunu kohta vastuseid kolm tööpäeva, kuid ei saanud neid.
Vägev muinasmõõk on ilmselt eesti sepa kätetöö
(17)
02.12.2008 00:00
Alo Lõhmus
Kommenteeri | Prindi
Eesti arheoloogiat raputav mahamüüdud muinasmõõk on tõenäoliselt valminud 11. sajandi eesti sepa käe all. Muinsuskaitseamet on leiukoha viimaks välja selgitanud ning võtab selle kaitse alla.
«Tegu on ühe paremini säilinud muinasaegse mõõgaga Eestis üldse,» iseloomustab Eesti Ajaloomuuseumi teadur Mati Mandel muinasmõõka, mis pärast pikki eksirännakuid on praeguseks jõudnud eraõigusliku Käsmu meremuuseumi pidaja Aarne Vaigu valdusse.
«Kahjuks ei tea me enam (ega saa iialgi teada) midagi sellest matusest tervikuna: mis esemed selles kompleksis veel olid, kus asusid luukillud (ka põlenud luud on tänapäeval määratavad). Ka seda, mida kujutas see kalmistu endast üldse.» Nii kirjutas Mandel Postimehe internetikommentaariumisse, kui oli möödunud nädala reedel saanud mõõka Vaigu käest põgusalt näha.
Mandli sõnul on tegu väga uhke relvaga: säilinud on kõik detailid, nii käepideme roots, nupp, kaitseraud kui ka torujas käepide rootsu ümer. Ehkki käepidet katnud hõbe on sulanud, on endiselt näha nupul ja kaitseraual olev ornament.
Eesti sepa töö
Kui varem arvas Mandel, et seesugused sepised valmistati Soomes või Rootsis ning toodi Eesti aladele muinasajal sisse «importkaubana», siis nüüd usub teadlane, et mõõk on sündinud eesti sepa käe all.
«Meile on selgeks saanud, et damaskitud terasest valmistatud ja hõbeornamendiga kaunistatud odaotsad pole toodud Rootsist, vaid on tõenäoliselt tehtud Eestis. Kui see tehnoloogia oli tuttav, siis pole enam midagi erilist ka sellise mõõgateramiku valmistamises,» rääkis Mandel. Mõõga täpsemaks uurimiseks tuleks relvast teha röntgenülesvõte.
Mandel on kuulnud räägitavat, et mõõk leiti ühelt Ida-Virumaa põllult kündmise käigus. Leidja müüs relva antikvaarile ning nii rändas mõõk viimaks Vaigu kätte.
Pärast mõõga maa alt välja tulekut käidud leiukoht väidetavalt üle ka metalliotsijatega, mis võib seletada internetis esitletud teiste hauapanuste päritolu.
«Täitsa kindlalt on tegemist põletusmatusega, tavainimesed aga põlenud luu killukesi tähele ei pane, isegi kui need seal maas olidki. Kindlasti oli seal ka muid asju. Harva, kui selline mõõk on maetud ainukese panusena,» arutles Mandel.
Mõõga müümine lubamatu
Oletatava leiukoha lähedusest on 20. sajandi algusest päevavalgele tulnud suur hõbeda-aare ning see viitab, et kõnealune küla võis olla mõne muistse eesti üliku kodu. Nüüdse leiukoha hävitamise tõttu pole aga kindel, kas teadlased sellest kunagi midagi täpsemat teada saavad.
«Kui mõõk leiti, oleks pidanud kohe künni seisma jätma ning helistama muinsuskaitseametisse ja mehed kohale kutsuma. Või vähemalt koha täpselt ära märkima, siis oleks saanud kaevata ja võib-olla midagi teada saada,» rääkis Mandel.
Ka muinasmõõga müümine oli lubamatu. «Niisugune asi ei tohiks erakollektsioonis olla, muinsuskaitseseaduse kohaselt kuuluvad sellised leiud riigile. Kõik sellised kollektsioonid, mida mehed on endale kõhu alla kogunud, on täiesti ebaseaduslikud,» leidis Mandel.
Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut ütles, et leiukoht on tänaseks teada ja see võetakse kaitse alla. «Praegu on koht kõige tähtsam. Kõik viitab kinnismälestisele. Seal on tõenäoliselt asju, mis õnneks ei allu metallidetektori rüüstele,» rääkis Kraut. «Leidmise asj
d tuleb veel välja selgitada, see on järgmine etapp. Meil on nende isikute kohta infot ja küll see laheneb.»
Salapärane muinasmõõk kuulub muuseumile
(71)
29.11.2008 00:00
Alo Lõhmus
Kommenteeri | Prindi
Vägev muinasmõõk, mille hinda internetis uuriti ja mille jälgede ajamiseks muinsuskaitseamet politseile avalduse tegi, kuulub juba aasta aega Käsmu meremuuseumi valdusse, kirjutab Alo Lõhmus.
«Ma räägin lastele kogu aeg, et muinasesemeid ei pea üles kaevama. Neid võib ka pööningult leida,» ütleb Käsmu meremuuseumi, Eesti esimese eramuuseumi asutaja ning pidaja Aarne Vaik.
Nende sõnade kinnituseks osutab mees muuseumihoone akna all seisvale kirstule: «See siin näiteks on Lembitu-aegne kirst. Ehkki see konkreetne kirst on võib-olla 200 aastat vana, on tegemist kõige vanema kirstutüübiga ning kindlasti kasutas sellist ka Lembitu proua.»
Viikingiajast sisse võetud Vaik puistab nagu varrukast näiteid esemetest, mille tüübid on kuni 19. sajandi alguseni püsinud enam-vähem muutumatuna ning millega võib edukalt muinasaega näitlikustada.
Muinasaja eestlast tabaks äratundmisrõõm, nähes Vaigu kollektsiooni uhmrit (Vaik: «Nüüd on siis avastatud, et tuhandeid aastaid kasutusel olnud uhmer on jahu tegemiseks ikkagi kõige parem. Jahu kaotab olulise osa oma toiteväärtusest kaheksa tunni jooksul pärast jahvatamist. Isegi käsikivi peale üle minnes tunti, et leib ei täida enam kõhtu, sest käsikiviga jahvatati jahu ette. Tänane poejahu aga kasvatab ainult tselluliiti.»), ahinguid, arhailist labidat, ühest tüvest uuristatud riidekirstu, mis otsa peale püsti tõstetuna toimib ka kapina, ning paljut muud.
Ent tõeline, mitte 19. sajandist pärit muinasaare koputas Vaigu meremuuseumi uksele aasta tagasi. Siis pakuti talle kui kollektsionääride seas viikingiaja-vaimustuse poolest kuulsale mehele võimalust omandada ehtne muinasmõõk.
Kõva kemplemine
«Eks temaga käis kõva kemplemine,» meenutab Vaik läbirääkimisi vahendajaga, kes talle mõõka pakkus. «Ta isegi polnud veel kindel, kas ta mõõga üldse endale saab.»
Sellest järeldab Vaik, et mehe näol oli tegu juba mitmenda lüliga vahendajateringis, kelle kätest mõõk enne temani jõudmist läbi käis. Kindlasti ei olnud tegu mõõga algse leidjaga.
Lõpuks saadigi kaubale: Vaik loovutas mõõga eest oma kollektsioonist Eesti Vabariigi sõjaväemundri ning 15 rubla kulda (sest terariista eest tuleb ilmtingimata ka raha maksta). Et tegu on tõepoolest 11. sajandist pärit relvaga, see selgus konsultatsioonide käigus kutseliste arheoloogidega.
Mõõgast valmib koopia
Vaigu praeguse teooria kohaselt on rauast mõõgatera valmistatud Soomes, kust on leitud samasuguseid relvi, käepide aga Gotlandil.
«Rauast käepide on kaetud kõigepealt pronksiga ja siis hõbedakihiga. Tänapäeva tehnoloogia ei oska enam pronksi hõbetada,» kirjeldab Vaik relva. «Käepidemele on sisse täkitud ornament.»
Missugune ka ei olnud mõõga päevavalgele tulemise lugu (Vaik taunib kindlasti muististe spetsiaalset tagaotsimist metalliotsijate abil), tunnustab Vaik relva leidjaid selle eest, et need ei hakanud seda näiteks käia peal teritama. Vaiguni jõudis mõõk tõenäoliselt sellisena, nagu ta maa alt päevavalgele tuli: üleni roostesena.
«Olen teda seejärel restaureerinud, moodsate vahenditega roostet moondanud,» sõnab Vaik. Ka praegu asub relv restaureerimisel. Relva teral on näha sulanud pronksi jälgi, mis nähtavasti pärinevad põletusmatuse käigus sulanud tupe pronksdetailidest.
Tulevikus on plaanis valmistada relva täpne koopia ja see muuseumi ekspositsiooni välja panna – originaal on selleks liiga väärtuslik.
Vaik kinnitab, et tema ei riputanud mõõgast internetti fotosid, mis arheoloogide tähelepanu äratasid ning muinsuskaitseameti politsei poole pöörduma sundisid.
Tõenäoliselt tegi seda mõni mõõga vahendajatest, kes soovis hinda uurida kartuses, et andis kauba käest liiga odavalt. Vaigu sõnul on teadlased teretulnud relva uurima, seda pole hoitud saladuses ning paljud oma ala spetsialistid on mõõgast aasta vältel teadlikud olnud.
Meremuuseumi pidajana leiab mees, et kui riiklikel muuseumidel oleks rohkem raha ajaloolise väärtusega esemeid oma ekspositsiooni osta, siis ei rändaks väärtuslikud leiud mustale turule ja piiri taha.
«Kes ja miks saboteerib eesti muuseumikultuuri rahastamist?» küsib mees kurjalt. Teiseks teeb ta ettepaneku rajada üle kogu maa muinsuskaitse usaldusisikute süsteem, kes hoiaksid silma peal metalliotsijatega ringikõndijatel ning kuuleksid esimestena ka juhuslikult põllu- ja ehitustööde käigus päevavalgele tulnud leidudest.
Oma mõõka peab mees aga tõeliseks aardeks. «See ei olnud ju mingi lihtsa venna mõõk, see pidi olema pealiku mõõk. Ma pole mingi šamaan, kuid proovisin mõõga omanikuga ühendust saada… Kutsusin mõõka enda kätte tulema, kuid ta ei tulnud… Siis aga nägin õues kõndides, kuidas mõõk liigub mu ees ja puhastab teed.»
Muinsuskaitseseadus
§ 30. Kultuuriväärtusega leiu mõiste
(1) Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha.
(2) Kultuuriväärtusega leid kuulub riigile.
(3) Kultuuriväärtusega leiu suhtes kohaldatakse asjaõigusseaduse § 105.
§ 31. Kultuuriväärtusega leiu ajutine kaitse
Kultuuriväärtusega leid on ajutise kaitse all selle leidmisest alates.
§ 32. Leidja kohustused
(1) Käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 nimetatud asja leidja on kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning leiust viivitamata teatama Muinsuskaitseametile või valla- või linnavalitsusele. Leidjal on õigus jääda anonüümseks.
(2) Leitud asi tuleb kuni Muinsuskaitseametile üleandmiseni jätta leiukohta. Leitud asja võib leiukohast eemaldada ainult juhul, kui tekib oht asja säilimisele. Seda ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada.
Käsmu meremuuseumi asutaja Aarne Vaik usub, et 11. sajandist pärit mõõga rauast tera on valmistatud Soomes. Rauast käepide, mis kõigepealt on kaetud pronksi ja siis hõbedakihiga, on aga tehtud Gotlandil.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti