Riigivanem Jaan Tõnissoni sõit Rootsi kuninga Gustav V 70. sünnipäevale 1928. aasta 4.–5. septembril oli Eesti ja Rootsi suhete kulminatsiooniks. Järgmisel aastal järgnes kuninga vastuvisiit Eestisse.
Foto: Eesti Ajalooarhiiv
Eelmise suure majanduskriisi jõudmisel Eestisse pingestus siinne poliitika ning terendama hakkas demokraatia hukk. Kriisi lahendamise põhiraskus langes Jaan Tõnissonile, kelle sünnist möödub esmaspäeval 140 aastat. Raskel ajal riigipeaks olnud Tõnissonil õnnestus päästa majandus ning vältida kodusõda, kuid ta ei tundnud õigel ajal ära demokraatia tegelikke vaenlasi, kirjutab ajaloolane Jaak Valge.
Jaan Tõnissoni üks spetsiifilisi iseloomujooni oli konservatiivsus mitte ainult kõlbluses, vaid ka institutsioonide ja isikute suhtes. 1905. aastal oli Tõnisson seda joont hoidnud hoolimata ägedast kriitikast, mahahääletamisest ja mahakarjumisest sellesama omaenda radikaliseerunud rahva poolt, kelle huve ta enda arvates tollal parimal võimalikul viisil esindas. Tõnisson tundis 1930. aastate kriisis ära juba 1905. aastal kogetut. Ja see tunne ütles talle, et tema hoiak on õige, ehkki rahva tahe on teistsugune.
Aga lisaks tuleb märkida veel üht Eestis valitsenud üldist hoiakut, mida teadvustamata ei ole meil võimalik mõista ei Tõnissoni ega ka teiste poliitikute motiive. Miks pakkus Tõnisson 1939. aastal sovettidele vabatahtlikult sõjaväebaasi või teatas 1940. aasta juunis, et Varese valitsuse deklaratsioon on rahuldav – tingimusel, et seda teostatakse sinimustvalge lipu all? Loomulikult mitte sellepärast, et ta oleks olnud Varese- või Moskva-meelne.
See joon oli igale eestlasele omane: terav vaen baltisakslaste vastu, mis oli laienenud üldiseks saksavastasuseks ja Saksamaa-kartuseks. Vaen saksluse vastu oli Tõnissonil emapiimaga sisse imetud. Meenutagem etnoloog Gustav Ränga väidet, et eestlaste identiteet ongi kujunenud mõisniku-viha pinnalt.
Tõnissonil oli see vaen läinud vahedamaks iseseisvuseelses ideoloogilises võitluses, Landeswehri sõja ajal ning lisaks veel propagandasõjas sakslastega Eesti maareformi pärast, mis kulmineerus just tema riigivanemaks oleku ajal 1928. aastal. Selle Eesti-aegse terava saksavastasuse mittemõistmine tähendab üldse Eesti aja inimeste mittemõistmist.
Nii nagu 1939.–1940. aastal, nii oli Tõnissoni käitumine ka kolmekümnendate aastate kriisi ajal motiveeritud kartusest Saksamaa ees. Jah, nii Tõnissoni välimuses (sirge selg, uhkelt püsti hoidev lõug, kikkhabe ja torukübar) ning ka iseloomuomadustes, nagu autoritaarsus ja kohatine kõrkus, tunneme ära just baltisaksa paruni kuvandi. Aga küllap oli paljuski baltisakslastele sarnaneva noore riigirahva poliitikute vastandumistahe baltisakslastele just tänu sellele sarnasusele või isegi neist eeskuju võtmisele seda võimsam.
Mitmel põhjusel jõudsid Suure Depressiooni kriisiraskused Eestisse tuntavamalt alles alates 1930. aastast, aga siis nii-öelda «täie raha eest». Ja ka «täie raha pärast». Nimelt teravnes kriis Eestis järsult 1931. aasta sügisel, mil Eesti peamised väljaveomaad oma raha devalveerisid. Siin oli Eesti jaoks ka esimene kriisi pöördepunkt. Tõnisson oli tollal Konstantin Pätsi valitsuse välisminister ja jäi selleks edasi ka Jaan Teemanti valitsuses kuni 1932. aasta juulini.
Niisiis – selle asemel et koos Inglismaa ja Skandinaavia riikidega kulla aluselt lahkuda, hakati Eestis venitama. Kroonikursi hoidmise kõige kindlamateks pooldajateks olid Eesti sotsialistid, kes ilmselt ei adunud asja sisu, kuid õhutasid seda raevukamalt hüsteeriat. Samuti Eesti vanapõllumehed eesotsas Pätsiga. Viimane sai devalveerimise vajadusest aru, ent kogus omale poliitilist kapitali, sest devalveerimine oli väga ebapopulaarne.
Tõnisson oli aga esialgu tõesti devalveerimise vastu ja seda sisulistel põhjustel. See seisukoht muutus tal märtsi ja juuni vahel 1932, ja seda võisid mõjutada kaks asjaolu. Esiteks, kõik tema eeskujuriigid – Inglismaa ja Skandinaavia maad – olid devalveerinud. Teiseks pidi üha suurematesse raskustesse sattunud Postimees talle n-ö puust ette tegema, kui ebaõiglaseks nüüd võlgniku ja võlglase suhted olid muutunud.
Ent devalveerimise elluviimiseks tal tollal võimalusi ei tekkinud. Suure tõenäosusega läks sellega käest ka esimene võimalus Eesti demokraatia päästa, sest krooni kiire devalveerimine oleks kindlasti leevendanud nii majandusolukorda kui sisepoliitilisi pingeid.
Tõnissoni haldusalas – välispoliitikas – ei juhtunud tollal midagi olulist, mida ta oleks oma tegevusega mõjutada saanud. Kõigi poliitikute tähelepanu keskendus majanduskriisile ja sisepoliitilistele sündmustele. 1931. aasta lõpul ja järgmise aasta algul toimusid erakondade ühinemised, tekkisid Rahvuslik Keskerakond ja ühendatud põllumeeste erakond. Kolmandaks suurparteiks jäi sotsialistide erakond.
Erakondade ühinemine oleks pidanud poliitilist süsteemi stabiliseerima, kuid seda lõhestas seestpoolt võitlus krooni kursi pärast. Edasi lühenes valitsuste võimuloleku aeg keskmiselt viiele kuule ja hiljem lagunesid värsked suurerakonnad taas.
Nõnda pole põhjust imestada, et 1929. aastal tekkinud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit politiseerus ja muutus edaspidi järjest populaarsemaks. Tõnissonile see loomulikult meeldida ei saanud, sest peale poliitilise konkurentsi võisid vapsid tema silmis esindada sedasama radikaalset, aga meeletut rahva ürgjõudu nagu ka 1905. aasta revolutsiooni ajal. Ja nii nagu siis, võis ta näha oma rolli selle ürgjõu rööbastel hoidjana. Kuni ajani, mil maailm jälle normaalne on.
Rahvusliku Keskerakonna peasihtideks formuleeris Jaan Tõnisson rahvusaate, sotsiaalse õigluse ja liberalismi. Ka Rahvusliku Keskerakonna kujunemine ei olnud kerge. Nagu Läti saadik Liepinś märkis, oli Tõnissoni ja Tööerakonna liidri Otto Strandmani näol tegemist koguni lepitamatute vaenlastega. Ka Strandman oli ju kõike muud kui kerge isiksus. Üks neist pidi taanduma. Erakondade ühinemise kaastulemuseks oli valitsuse vahetus.
Põhiseaduse muutmise vajadus oli siiski ühiskonnas leidnud laiaulatusliku kõlapinna. Päts ja Tõnisson olid nüüd suhteliselt ühte meelt. 1932. aasta augustis tuli Tõnissoni ja Pätsi erakondade algatatud eelnõu rahvahääletusele, kuid jõulist pooltpropagandat need suur-erakonnad eelnõule ei teinud.
Küll aga tegi sellele jõulist vastupropagandat kolmas suur-erakond – sotsialistid, kes täitevvõimu tugevnemist ei tahtnud. Samuti vabadussõjalased, ning täpselt vastupidisel põhjusel. Tulemusena kukkus eelnõu ülinapilt läbi. Pole välistatud, et tegemist oli teise käestlastud võimalusega päästa Eesti demokraatia.
1932. aasta mais toimusid uue Riigikogu valimised. Jaan Teemanti valitsus astus tagasi. Uue valitsuse moodustas Karl Einbund, kes oli ka devalveerimise pooldaja, kuid Tõnissonile antipaatne. Tõnisson ise sai nüüd Riigikogu esimeheks.
Et majandusolukord pidevalt halvenes, kujuneski devalveerimine nüüd põhiseaduse parandamise kõrval või isegi ees kõige pakilisemaks küsimuseks. Sotsialistide tulemusrikas rünnak parlamendis Einbundi vastu toimus 6. septembril 1932. Hääletati üleminekuvormelit, mis sidus valitsuse poliitika krooni hoidmisega, ja tulemus oli 70 poolt ja üks vastu!
Paraku ei olnud see üks julge mitte Tõnisson. Ma ei tea, kui palju kallutas Tõnissoni käitumist isiklik sümpaatia, kui palju oli ta aga ka lihtsalt pragmaatik, kes nägi, et jõudude vahekord ei võimalda devalveerimist niikuinii ja seetõttu on pigem otstarbekas hoida oma poliitilist kapitali. Vähem kui kuu pärast seda, kui Einbund üritas majandusolukorda stabiliseerida teiste meetmetega, kutsus Tõnisson kolm Rahvusliku Keskerakonna ministrit valitsusest tagasi. Niimoodi oli Tõnissoni erakond justkui vastu kõigele, mida Einbund üritas.
1. novembril, pärast pikka valitsuskriisi kinnitati ametisse Konstantin Pätsi valitsus. 1933. aasta kevadeks oli majandusolukord halvenenud ning kahes suurerakonnas kasvanud devalveerimise pooldajate jõud. 25. aprillil kutsus Tõnisson jälle valitsusest tagasi keskerakondlastest ministrid, tõenäoliselt oletades, et jõudude vahekord tasub üritamist.
Uut valitsust asus ta moodustama ise. Ebaõnnestunult. Edasi järgesid Karl Einbund, kellel ei läinud paremini, siis Jüri Uluots, uuesti Karl Einbund, nüüd juba meeleheitlik variant August Rei, kes ise loobus.
Selle asemel alustasid sotsialistid, kelle jaoks Tõnisson oli kujunenud vabadussõjalaste kõrval peamiseks vaenlaseks, hoopis kampaaniat Tõnissoni mahavalimiseks Riigikogu esimehe kohalt. Igal pool olid ainult vaenlased – Strandman, Päts, Einbund, vabadussõjalased, sotsialistid. Kuid ega teistel asjad paremini ei läinud. 7. mail toimus suure Ühinenud Põllumeeste erakonna kongress, kus see partei pooldus taas.
Aga see ei aidanud valitsust moodustada. 11. mail ütles Tõnissoni ettepanekust valitsus moodustada ära kaval Päts, 14. mail Einbund, edasi Tõnis Kalbus ja August Kerem. Vaba Maas ilmus karikatuur, kus üks poliitik küsis teiselt: «Kas olete täna juba riigivanema kandidaat olnud?» Taas pöördus Tõnisson Einbundi poole, kes andis 16. mai õhtul teada, et on tulnud valitsuse moodustamisega toime. Ent selle valitsuse ametissekinnitamiseks kokkukutsutud Riigikogu istungi eelõhtul teatas ta ikkagi oma loobumisest. Nüüd üritas Tõnisson taas ise. Õnnestunult! Kuid valitsuse taga olev ülinapp enamus oli rabe.
Riigikogus läkski tuliseks. Sotsialistid süüdistasid Tõnissoni «ministrite varastamises endisest valitsusest». Tõnisson sai valitsuse deklaratsiooni esitamisel öelda vaid mõned laused. Tolle aja poliitikud olid mürtsu ja vahelehüüetega harjunud ning koolitatud kõvasti vastu andma, nagu Tõnissongi tavaliselt tegi. Seekord oli müra aga liiga kõva. Deklaratsioon jäi ette kandmata ja selle avaldas Postimees.
Järgnesid veel sotsialistide käredad rünnakud, mille koalitsioon vaevaga pareeris. Kroon devalveeriti 28. juunil. Riigikogu rõdud olid kuulajatest tulvil. Ilmselt tuleks nõustuda arvamusega, et toimunud etendus oli inetuim Riigikogu ajaloos ja et paljud olid pärast küsimuse positiivset otsustamist valmis Jaan Tõnissoni kividega surnuks viskama.
Loomulikult oli see kõik vesi nende veskile, kes väitsid, et senine poliitiline süsteem vajab radikaalset muutust. Vabadussõjalastele. Nende suhted parlamendierakondadega, eriti aga sotsialistidega, olid veelgi teravnenud.
Majandusolukord hakkas nüüd tasapisi paranema, aga teine protsess – põhiseaduse muutmine – oli käinud ja käis edasi. Uues Riigikogu põhiseaduskavas oli võrreldes eelmisega parlamendi osatähtsust suurendatud. Seega oli tegemist järeleandmisega sotsialistidele vabadussõjalaste arvel.
Paraku sotsialistid end sellest meelitada ei lasknud, nad olid ikkagi selle kava vastu. Seekord propageeris Jaan Tõnisson aktiivselt eelnõu poolt hääletamist. Kuid nüüd sellest enam ei piisanud. Usaldus oli kadunud ning juunis 1933, pisut enne devalveerimist, ent vahetult pärast valitsuskriisi toimunud rahvahääletusel kukkus eelnõu kolinal läbi.
Nüüd esitas Tõnissoni Rahvuslik Keskerakond ettepaneku kohaldada põhiseaduse paragrahvi 32, mille kohaselt rahvalt umbusalduse saanud Riigikogu pidi laiali minema. See oli kokkulepitud reeglite ehk põhiseaduse järgimine. Paraku ei teinud seda Riigikogus enamus.
Vastuargumendid olid suhteliselt naeruväärsed. See oli võib-olla kolmas minnalastud võimalus demokraatia säilitamiseks. Vastasel korral oleksid vabadussõjalased tõenäoliselt kandideerinud uude Riigikogusse ja sulandunud Eesti poliitilisse süsteemi seestpoolt.
Kuid nagu kõigest veel vähe oleks, lahvatas korruptsiooniskandaal sõjalaevade Vambola ja Lennuk müümise ümber. Poliitiline pinge kasvas erakordselt suureks. 1. juunil keelustas Jaan Tõnisson oma spontaanse otsusega, pärast seda, kui mürtsumehed tal Tartus koosolekul rääkida ei lasknud, Tartu Vabadussõjalaste Liidu. 11. augustil kehtestas ta kogu riigis kaitseseisukorra ja eeltsensuuri, keelustas vabadussõjalaste tegevuse ja poliitilised koosolekud.
See üleriigilise kaitseseisukorra väljakuulutamine oli provotseeritud sotsialistide poolt, kelle ajalehes Rahva Sõna ilmus 9. augustil 1933 sensatsiooniline teade vabadussõjalaste vägivaldsest riigipöördekavatsusest. Nõukogude Liidu saatkonnas tunnistas nende üks juhte Karl Ast aga, et tegelikult neil selliseid andmeid ei ole ja selle avaldusega tahtsid nad vabadussõjalastele lihtsalt «ära teha».
Juba suvel olid sotsialistid hakanud Nõukogude Liidu saatkonna abiga levitama kuuldusi, et vabadussõjalastel on sidemed natsidega või balti parunitega. Need süüdistused olid tõendamata, kuid see oli klahv, kuhu vajutades võis Tõnissoni veelgi vabadussõjalaste-vaenulikumaks teha.
Tõnissoni kaitseseisukorra kehtestamise otsus ei olnud ebaseaduslik. Küll aga halvasti argumenteeritud ning tekitas rahvas veel järsemat vastasseisu Toompea suhtes ega takistanud tegelikult kuigi oluliselt ka vabadussõjalaste tegevust. Tõnissoni valitsuse prestiiži langust kiirendas veelgi skandaal kohtu- ja siseministri ümber, keda seostati salapiirituseveoga.
1933. aasta sügisesse jääb ka üks selgusetu episood Tõnissoni tegevuses. Kahest iseseisvast allikast – Eduard Laamani päevikust ning Eesti kommunistidest Riigikogu saadikute informatsioonist Vene saatkonda – pärineb teave, nagu oleks Tõnisson tegelikult kavatsenud kaitseseisukorra käigus ka vabadussõjalaste juhid arreteerida.
Ehkki Pätsi-meelne Laaman kirjutab oma päevikus kokkuvõtvalt, et «neid demokraate lahutab Pätsist ainult tüli autoriõiguse üle kaitseseisukorra peale», näib praeguse uurimisseisuga nii, et neid Tõnissoni kavatsetavaid samme lahutas Pätsi riigipöördest siiski otsustav asjaolu – Tõnisson oleks tegutsenud põhiseadusele vastavalt.
Oktoobris toimunud referendumil sai rahvaalgatuse korras esitatud põhiseaduse eelnõu hiilgava ülekaalu. Hääletustulemuse teadasaamisel puhkenud spontaansed meeleavaldused, mille valitsusepoolne tõkestamine tähendanuks kokkupõrkeid, näitasid, et kaitseseisukord sisuliselt ei kehti. Tõnisson lõpetas selle 19. oktoobril oma otsusega ka vormiliselt. Edasi oli otsustamisel, kas Tõnissoni valitsus jääb kuni uue põhiseaduse alusel toimuvate valimisteni ametisse või mitte.
Tõnisson püüdis. Üks õlekõrs siiski oli. Nimelt oli Päts – sotsialistide varasem kindel liitlane – nüüd sellel rahvahääletusel asunud põhiseaduse osas n-ö vabadussõjalaste leeri. See oli andnud Tõnissonile juba suvel võimaluse arvestada sotside toetusega. Seda ta nüüd ka üritas. Aga Karl Ast andis referendumijärgsel hommikul Päevalehele intervjuu, kus nõudis sotside nimel Tõnissoni tagasiastumist. Seejuures oli see samm nende juhtkonnaga kooskõlastamata.
Ast arvas, et demokraatiat päästa ei ole enam võimalik. Ta teadis ka, millega riskis: sotsid lõhenesid ning Karl Ast lahkus paari kuu pärast jäädavalt Eestist. 17. oktoobril oli Tõnisson sunnitud esitama lahkumisavalduse. Võib-olla oli see neljas minnalastud võimalus säilitada demokraatia.
Üleminekuvalitsuse juhiks saanud Päts oli aga juba oktoobrikuise rahvahääletuse järel ja sotsialistide juhtide toel või ärgitusel arvestanud sellega, et võimu hoidmiseks tuleb vajadusel kasutada ka mittelegaalseid vahendeid.
Päts ei petnud sotsialistide juhtide lootusi ja tegi riigipöörde. Demokraatia kaotus tuli siis, kui majanduskriisi kõige raskem aeg oli läbi, kuid Päts oli selgeks saanud, et tal pole võimalusi saada valitud riigipeaks. Riigikogu reageeris Pätsi võimuhaarde-järgsele esinemisele aplausiga ning võttis kiirkorras vastu seaduse, mis lihtsustas uue režiimi kindlustamist. Tõnisson läks aga 15. märtsi pöördejärgsel Riigikogu koosolekul valitsuse looži ja surus Pätsi kätt.
Tõnissoni opositsioon Pätsile kujunes välja hiljem, siis kui talle sai selgeks, et Pätsi aktsioon oli riigipööre, Rubico ületamine, kust tagasitulek võimatu. Nii nagu 1939.–1940. aastal ei osanud Tõnisson näha tõelist vaenlast, nii ei näinud ta ka kriisiaastatel vabadussõjalaste kujuteldava ähvardava varju taga seda, kes demokraatiale tegelikult hingekella lööb. 17. augustil 1934 oli surnud Jaan Tõnissoni 16-aastane poeg Lembit Rein. See, kes on oma lähedasi kaotanud, teab, kui halvavalt see võib mõjuda, ning võib-olla on Tõnissoni passiivsus tol 1934. aasta teisel poolel ning edasine demokraatliku opositsiooni nõrkus just sellest põhjustatud. Koostöö vabadussõjalastega autoritaarvalitsuse vastu, nagu ta seda hiljem üritas, ei saanud siis enam olla efektiivne.
Aga ehkki me ei suutnud kriisi läbida ilma suurte kaotusteta, siis tunnustagem, et kõige halvem variant – kodusõda, nagu näiteks Austrias – jäi olemata. Ning selles pole vähe teeneid ka Tõnissonil. Ja devalveerimine, mis küll hävitas tol momendil Tõnissoni poliitilise renomee, oli tegelikult üks kolmekümnendate aastate majandusedu alus. See, mis lõi meile Eesti aja kuvandi.
Jaan Tõnisson
Sündinud 22.12.1868 Viljandi vallas
Surmaaeg ja –koht teadmata
Abiellus 6. aprillil 1910 Hildegard Lõhmusega (1890 – 1976), viis last
Peaminister
18.11.1919–28.07.1920
30.07.1920–26.10.1920
Riigivanem
09.12.1927–04.12.1928
18.05.1933–21.10.1933
1915–1917 Põhja-Balti Komitee esimees. 1917–1918 Eesti välisdelegatsiooni liige, 1918–1919 Ajutise Valitsuse portfellita minister, ministrina Eesti esindaja välismaal. 1923–1925 II Riigikogu esimees 1931–1932 välisminister 1932–1933 V Riigikogu esimees 1906–1907 I Vene Riigiduuma 1917–1919 Maanõukogu 1919–1920 Asutava Kogu 1920–1934/1937 I–V Riigikogu 1938–1940 Riigivolikogu liige
Postimehe omanik 1896–1930, peatoimetaja 1896–1935
1940 detsembris vangistati NKVD poolt, mõnedel andmetel lasti 1941. a juulis Tallinnas maha.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti