Rääkides eestlaste suhtest ristiusuga on sageli probleemseks teemaks aastatel 1208 – 1227 toimunud sundristiusustamine. Nõukogude ajalookirjutus on rõhutanud kujutlust ristimisest “tule ja mõõgaga”. Ajaloo allikate valgusel võib aga näha, et ristisõjad ei toonud ristiusku, vaid pigem tegi sunduslik ristiusustamine lõpu kristluse rahulikule arengule meie maal, mis juba oli alanud. Seetõttu ei olnud ristisõdijad mitte misjonärid, vaid saksa ekspansiooni kandjad, kes kasutasid ristiusku ainult suitsukattena oma plaanide teostamiseks. Kristluse rahumeelne jõudmine Eesti aladele oli alanud palju varem.
Eelajaloolise ajastu kohta puuduvad meil ürikulised dokumendid ja kasutada on ainult keeleliste allikate varamu. Need sugemed on siiski sellised, mis meile küllalt selget keelt kõnelevad. Eestlaste kultuuri ja vaimuloo seisukohalt on eriti huvitav see materjal, mis haarab kristluse terminoloogiat meie keeles. Kõige olulisemad mõisted ühenduses ristiusuga kajastavad suunda, kustpoolt esimesed kokkupuuted ja mõjutused ilmusid. Ristiusu nii keskne mõiste, nagu seda on “rist”, ei ole tulnud läänest, vaid on slaavi krest/i]. “Ristimine” on samuti eelvene [i]krestit. “Raamat” on sama päritoluga gramota, tähendades ürikut, raamatut või Piiblit. See sõna on õieti kreeka keelest, mille slaavi misjon üle võttis ja edasi kandis. Slaavi päritolu on ka meie sõna “nädal”. Samuti kuulub siia “papp”. Läti Hendrik mainib oma kroonikas seda sõna kui muinaseestlaste juures rahvapäraseks saanud väljendust. Mitmesuguste liitsõnade järgi otsustades pidi see tõepoolest olema väga rahvapärane (rehepapp, piksepapp, pekopapp, metsapapp jne). Ka igivana tõlketerminoloogia kõneleb selget keelt. “Päästja” – itej – setukeste juures “Paass”, on varakult eestlastele tuntuks saanud, samuti ka liivlastele kui “Pästai”. Kultuurilooliselt on huvitav, et lätlased on seda Lunastaja mõistet kui “Pesitajs” liivlastelt laenanud. Ka “Lunastaja” seisab slaavi Iskupatelj‘ile lähemal kui lääne terminoloogiale, kuna “luna” tähendab vabaksostu. Vanim kuju Püha Vaimu tähistamiseks, “Püha Hing” või “Püha Heng” näib kuuluvat samasse kategooriasse, esindades tõlget slaavi keelest (Svjatoj Duhh), samuti nagu lätlaste juures Svetais Gars. Eestlaste kirikukeeles on see arhailine vorm alles hiljem asendatud põhjaeestilise terminiga ja sestsaadik on “Püha Vaim” meile tuttavaks saanud. Neid näiteid võib täiendada veel teistegi samalaadiliste tähelepanekutega.
Seisame silm silma vastu tõsiasjadega, mis kergitavad seda eesriiet, mis varjab kõige vanemat vaimukultuuri ja kristliku misjoni perioodi meie rahva ajaloos. Sel perioodil loodi esimeste kokkupuudete tulemusena sõnavara, et küllaltki komplitseeritud kristlikku kuulutust ja kristliku usu läbi peenendatud elutunnet sõnastada. Kõik tunnusmärgid viitavad selles suunas, et see ajastu kuulus varjaagide perioodi, aastatesse 1000–1200, mil kreeka katoliku misjonil oli kokkupuuteid muinaseestlastega.
Keelelised sugemed annavad tunnistust, et nendel kokkupuudetel pidi olema oma positiivne mõju. Veel selgemaks muutub asi, kui arvesse võtta põhilisi erinevusi Rooma ja Konstantinoopoli kiriku misjonitegevuses. Rooma katoliku misjon on käinud käsikäes poliitiliste ja sõjaliste aktsioonidega, aga kreeka katoliku misjon ei tundnud poliitilisi ekspansioone ega vallutuskirge, vaid seda hingestas usuline kutsumus, mida kujukalt illustreerib Kiievi ristiusustamine. Kiiev ristiusustati delikaatsel viisil, ilma et temast oleks tehtud Bütsantsi impeeriumile allutatud provintsi. Kreeka katoliku misjonärid ei olnud sõjalisest jõust toetatud vallutuste käsilased, vaid rahulikud kultuurikandjad, kes ristiusu kuulutuse kõrval levitasid ka vaimukultuurilisi väärtusi. Kreeka katoliku kiriku misjonärid olid usumehed, kes ei tegutsenud kui Bütsantsi keisri agendid ega Konstantinoopoli patriarhi käsilased, et oma võimupiirkonda alatasa laiendada. Nad olid Kristusest haaratud tunnistajad, kes sisemisest kutsumusest aetuna leidsid tee kaugematessegi maadesse – mitte et seal luua poliitilisi ja sõjalisi eelposte, vaid et rajada erakukonge, mungaasundusi, kloostreid, usklike ringe ja kus võimalik – ka kirikuid. Kultuurilooliselt on oluline, et nende misjonärid õppisid võõraid keeli, et oma tunnistust mõjuvamalt edasi anda. Need olid ka mehed, kes lõid kristliku terminoloogia ja tõlkisid olulised mõisted kohalikku keelde. Sellistena ilmusid need misjonärid Muinas-Eesti aladelegi. Muidugi olid vene vürstid huvitatud vallutustest, kuid misjonärid oskasid ometi vältida sõjalisi operatsioone. Need ortodoksi misjonärid varjaagide ajastul on olnud ka keelemeesteks, kes lõid eestlaste, liivlaste ja lätlaste juures põhilised mõisted ja panid aluse kristlikule terminoloogiale. Vaimukultuuri kandjatena oli neil sisemist jõudu muinaseestlasi mitte mõõga ja tulega, vaid sõna ja isikliku eeskujuga võita ristiusule. Nad ei saanud oma mõju avaldamata jätta muinaseestlastele, kellel oli tõsine ellusuhtumine ja kes hindasid vaimseid väärtusi kõrgemalt kui toorest jõudu. Nõnda on kreeka vaimsus võinud rikastada Läänemere kaldail asuvaid rahvaid kristliku kiirgusega, millest on ka meie esivanemad osa saanud.
Need keelelised sugemed näitavad, et ristiusu iidsed mõjud tulid nii idast kui ka läänest. Väga tähendusrikas on tähelepanek ühenduses “kiriku” päritoluga. Näiteks läti keeles “kirik” – baznica on üle võetud vene keelest, kuid eesti “kirik”, ka “kerk”, on ilmselt vana skandinaavia päritolu kirkja. Need ja mõned teised samalaadsed tähelepanekud misjonikeele valdkonnast viitavad Skandinaavia suunas.
Sellega oleme juba siirdunud perioodi, kus mõningad ajaloolised ürikud meile appi tulevad. Kõige vanem teade misjonist meie maal, mis ürikuliselt kinnitatud, seisab ühenduses vana kroonikaga. Selle andmetel arendas Johannes Hiltinus (Hiltuin), kes sai Birka piiskopiks Rootsis, misjonitööd ka Balti saartel. Kaasaja ajalooteduse kohaselt tähendab see Eestit. Selle abti isikus, kes tuli ühest kloostrist Merseburgis, on meil tegemist kõige vanema teadaoleva misjonäriga Eestis. Ajaliselt pidi see langema aastatele pärast 1060. Kuna see periood asub ikka ajaloo varjukülgedel, ei ole midagi teada tema tegevusest ega selle tulemustest.
Rohkem on andmeid Fulco kohta, kes on ajalukku läinud kui esimene Eesti piiskop. Ta pühitseti Lundi peapiiskopi poolt Moutier la Celle benediktiinlaste kloostris, Prantsusmaal, kus ta elas mungana. Pühitsemine võis toimuda 1165. ja 1167. aasta vahel. Lugejale võib see olla üllatuseks, et esimene Eesti piiskop tuli Prantsusmaalt.
Fulco misjoniga ühenduses kerkib esile väga üllatav asjaolu, nimelt on tal eestlasest kaastööline. Selle mehe kohta on meil teateid paavst Alexander III eneselt. Temalt on säilinud kiri, saadetud Trondheimi peapiiskopile Norras ja endisele Stavangeri piiskopile. Ta informeerib neid, et Fulco on eestlaste piiskopiks pühitsetud ja on valmis alustama oma tööd. Sellega ühenduses ta palub, et Fulcole määrataks abiks eesti munk Nikolaus, keda ta iseloomustab kui sügavalt usklikku ja kõigiti intelligentset meest. Stavangeri piiskop oligi varem abtiks selles kloostris, kus Nikolaus elas. Need teated on üllatavad. Kuidas see eestlane Stavangeri sattus ja seal kloostrisse astus, ei ole teada, kuna meil ei ole ühtki teist allikat kasutada. See fakt kerkib täiesti ootamatult päevavalgele. Vaevalt võime aga arvata, et see oli ainuke eesti munk tol korral.
Fulco ja Nikolause saabumise aeg Eestisse ei ole teada, kuid see võis olla vahest aastal 1171. Koha üle võib ainult oletusi teha, tõenäoliselt oli see Lihula. Ka nende töötulemustest ei ole midagi teada. Kuna Fulco tuli eestlaste juurde rahulikul teel ja mitte mõõgaga ega vallutusihaliste sõduritega, siis lubati tal oma tööd arendada. Samuti võis tõsiasi, et munk Nikolaus tuli Norra kloostrist, kus valitses humaansem vaim, olla soodustavaks teguriks. Tõenäoliselt oli nende püüetel vähemalt mõningaid tulemusi ja nende poolt koondatud kogudus hakkas kasvama. Alexander III räägib ühes teises kirjas selgesti sellest, et Eestis on kristlasi. Aastal 1180 suri Fulco ja sellega katkevad kõik teated selle misjonitöö kohta. Kuid ka need napid teated kõnelevad küllalt selget keelt. Igal juhul Fulco nimetamine piiskopiks ei ole mõeldav kui Eestis ei oleks olnud kristlasi ja kristlikke ühiskondi.
Ajaloolised ürikud on säilitanud rea asjaolusid, mis näitavad, kuidas lähemalt piiritleda neid misjoni mõjutusi, mis tulid lääne poolt. Need kõik viitavad ühes suunas, kust on tähtsad mõjutused lähtunud. See on Ojamaa (Gotlandi saar).
Läti Hendriku kroonika pakub meile huvitavaid andmeid ühe eesti vanema kohta. See, muinaseestlaste juht nimega Tabeline Pudivirust, oli vanemaks 14 külaühiskonna üle. Kui saksa sissetungijad Eesti aladele ilmusid ja ristimist kasutasid selleks, et oma vägivalda sanktsioneerida, kisti ka Tabeline sellesse. Aastal 1219 tõendas ta sakslastele, et teda on juba kord ristitud Ojamaal. See teda küll ei aidanud, sakslased ristisid ta uuesti. See oli sama Tabeline, kelle taanlased hiljem üles poosid, kuna ta oli sakslaste ristimise vastu võtnud. Ta oli arukam kui kõik need sissetungijad, julgedes ütelda, et tema teades kristlaste Jumal on üks, sellega peaks see Jumal olema niihästi ojamaalaste kui sakslaste ja taanlaste üle. Millal ristimine Ojamaal toimus, kas oli see aastate või aastakümnete eest, seda ei ole meil lubatud teada.
Kristlike mõjude levimises ja kristliku vaimu kasvamises viitavad veel teisedki andmed Ojamaale. Juba püha Olavi saagas on säilinud mälestus sellest, et eesti noori on seal kristlikus õpetuses kasvatatud. Rahulik suhtlemine saarlaste ja ojamaalaste vahel ning nähtavasti ka harjulaste ja virulaste vahel pidi neid mõjusid aina soodustama. Humaanne, vaimne ja kultuuriline suhtlemine arendas kaubanduslikku läbikäimist.
On teisigi andmeid, mis viitavad Ojamaa osale meie rahva varasemas misjoniloos. Kõige tähtsamad on ühenduses Rooma kloostriga Ojamaal. On teada, et siis, kui Taani kuningas Waldemar II vallutas Põhja-Eesti maakonnad, hüvitas ta rikkalikult Rooma kloostrit, millel oli oma esindus Tallinnas. Ta kinkis sellele rikkalikud metsaalad Kolgas, nõnda et see klooster võis hiljem Tallinna puudega varustada. Miks selline rikkalik hüvitus? Olukorras, milles taanlased vajasid sundmisjoni läbiviimist vallutatud aladel, võis Rooma klooster välja panna grupi preestreid, kes tundsid eesti keelt ja võisid osutada sellega suuri teeneid. Meie ei tea, kas need preestrid olid ojamaalased, kes olid tihedas kontaktis eestlastega ja nende keele ära õppinud, või olid need eestlased, kes olid Ojamaal õpetatud ja kasvatatud. Igal juhul seisame tõsiasja ees, et Rooma kloostril Ojamaal pidid olema väga tihedad sidemed eestlastega ja sellega ka kristliku misjoniga eestlaste hulgas juba enne taanlaste ilmumist meie maale.
Nagu ajaloolised andmed selgesti näitavad, oli muinaseestlastel mitte ainult lähemaid kokkupuuteid kristlusega ja seda isegi mitmest suunast, vaid ka kristlik misjonitöö rahulikul teel oli leidnud tee meie esivanemate juurde. Meie esivanemate tõsise ja eetilise maailmavaate tõttu ei saa uskuda, et nad oleksid sulgenud oma südamed ristiusu kuulutuse sügavustele. Kõige tagasihoidlikumagi hinnangu juures peab arvestama, et juba ammu enne taanlaste ja sakslaste sissetungi oli meie esivanemate hulgas kristlikke juhte, perekondi, sugukondi ja kohati isegi ühiskondi vähemal või suuremal määral. Need taimed olid istutatud loomulikes, kristlikule vaimsusele kohastes tingimustes ja sellistena oleksid küll kasvanud ja arenenud, kui oleks lastud muinaseestlasi oma elu nende vaimu ja vajaduste kohaselt edasi elada.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti