«Aljoša on kasvanud suureks, üsna rahutuks poisiks ja muudkui väsitab oma ema.» See on 1929. aastast pärit esimene kirjalik ülestähendus vaid mõnekuusest poisikesest – Aleksei Ridigerist, hilisemast Venemaa patriarhist, kirjutab Rasmus Kagge.
Ljudmilla Šein võtab erutusest värisevate kätega ümbrikust välja neli kirja, mille eest rikkad kollektsionäärid maksaksid ilmselt miljoneid. Eriti veel nüüd, kui Vene Õigeusu Kiriku Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II on maisest elust lahkunud.
Just tema ongi see «rahutu poisike», kellest on juttu kirjades, mis umbes kümme aastat tagasi tulid ootamatult välja kollase puumaja pööningult Tallinnas Vabaduse puiestee
ääres. See nägus maja oli Aleksius II koduks alates sünnist kuni 1940. aastani.
«Need kirjad lebasid seal lihtsalt niisama, muu kola hulgas, mis oli aastakümnete jooksul nagu ikka pööningule igaveseks hoiule viidud,» meenutab Šein. «Sealt me need siis maja koristamise käigus leidsimegi.»
Kirjad pole omavahel otseses ega kronoloogilises seoses. Neist kolm on kirjavahetus patriarhi baltisaksa päritolu isa, õigeusu preestri Mihhaili ja ema Jelena vahel. Neljas aga nende Raplas elava sugulase Nina kiri Ridigeridele.
Venekeelsetes tekstides on tulevasest Venemaa patriarhist siiski üsna napilt juttu. Kahes kirjas mehele 1929. aasta suvel märgib ema Jelena, et nende 23. veebruaril sündinud laps teeb veidi muret. Ühes ütleb ema, et ta ei käinud üht sugulast sadamas ära saatmas, sest «Aljoša on väga rahutu. Ljoša magab praegu õues oma kärus».
Revelist isale posti pandud teisest kirjast leiab aga ema read: «Ootame Sind kannatamatult koju. Aljoša on kasvanud suureks, üsna rahutuks poisiks ja muudkui väsitab oma ema.»
Kui kirjad pööningutolmu alt välja toodi, ei pidanud Šein kaua nuputama, kes on see «rahutu poisike». Nimelt ostis just Šeinide pere 1940. aasta detsembris Ridigeride maja 10 500 krooni eest ära.
«Mõistagi olime väga õhevil, kui need kirjad leidsime, sest pisikesest Aljošast oli selleks ajaks saanud juba Venemaa patriarh,» märgib inglise keele õpetajana töötav Šein.
Ehkki ajaloolistest kirjadest ei tehtud toona erilist numbrit ning nendest räägiti vaid sõprade ja tuttavate seas, sai Ljudmilla mõned aastad tagasi Venemaalt kaks ootamatut kõnet. Neis lubati Šeinidele ükskõik millist hinda, et nood kirjad ära müüks.
«Kuidas nad kirjadest teada said ja mil moel nad meid üles leidsid, on meile mõistatus,» sõnab Šein. Igal juhul ei läinud Šeinide pere libedale teele ega lasknud kollektsionääride lubatud rahapakkidel end ahvatleda. Kirjad jäid koju oma õiget aega ootama.
Kuniks sel suvel tekkis võimalus need tagastada «rahutule Aljošale» endale. Ljudmilla Šein ei tea jällegi, kuidas, ent ühel päeval võeti temaga ühendust presidendi kantseleist ja tunti kirjade vastu taas huvi.
Nimelt oli patriarh endisele Eesti suursaadikule Venemaal Marina Kaljurannale omavahelises vestluses oma kunagist kodumaja Vabaduse puiestee ääres äärmiselt südamlikult meenutanud.
Et president Toomas Hendrik Ilvesel oli selle aasta juuniks plaanitud kohtumine Aleksiusega, oli meenutus tema kodust seetõttu parim kingitus mehele, kes jäi viimse hetkeni suureks Eesti sõbraks ja toetajaks.
Nii jõudsidki Šeinide kodus aukohal seisnud Ridigeride kirjade originaalid 79 aastat hiljem, sel suvel tänu president Ilvesele viimaks «rahutu poisikese» enda kätte. Koos pildiga majast, kust nood päevavalgele toodi ja kus tulevane patriarh lapsena elas.
Hiljem edastati presidendi kantseleist Ljudmilla Šeinile soojad sõnad, et Aleksius II olnud sellise kingituse üle ääretult rõõmus ja tänulik.
«Mul on tohutult soe ja hea tunne, et need lõpuks temani jõudsid,» ütleb naine, kellele jäid kirjadest mälestuseks koopiad.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti