Reporter.ee: Saaremaa tee-ehitajate tööd pidurdavad uued muinasleiud

Saaremaal Salme külas kaablikraavi kaevanud meestele sattusid täna maapõuest ette paar mõõka ja mõned laevaneete meenutavad esemed.

Uue leiu kohta muinsuskaitselt kommentaare saada ei õnnestunud, vahendas Reporter.ee videolõik.

Leiukoha turvalisuse pärast muretsevad ametnikud palusid algselt leiust avalikkust üldse mitte teavitada, kuid koostöös Salme vallaga leiti ööseks leiupaika valvur ning homme hommikul saabuvad Salmele ka arheoloogid.

Nädala alguses lõppesid Salmel arheoloogilised välitööd kaks nädalat tagasi avastatud viikingite-aegse laeva leiukohas.

Eesti lugu: Henriku Liivimaa kroonika

Henriku kroonikast algab liivlaste, lätlaste ja eestlaste kirjapandud ajalugu, sidus jutustus möödunud aegadest. Kõik varasem on fragmendid ja oletused. Henriku kroonika on Balti ajaloo tüvitekst ja eestlaste alusnarratiiv, mille tõlgendamisest sõltub kõik muu.

Katoliku preester Henrik pani seega kirja Baltikumi emaloo ning selle sisuks on kohalike põlisrahvaste ristimine vee, tule ja mõõgaga aastail 1184–1227. Et lätlased võtsid ristiusu kergemini vastu ja lõid sakslastega mesti, siis käsitleb kolm neljandikku Henriku kroonikast sakslaste ja lätlaste võitlust eestlaste vastu, milles Henrik ise 20 aasta vältel osales. Niisiis on Baltikumi tüvitekstiks ja kõigi teiste lugude aluseks valdavas osas – võetagu seda sümboolselt või mitte – eestlaste paganliku kangekaelsuse murdmine. Kui see saab murtud ja viimaks ka saarlased alistatud ning Tarapita asemel Jeesus troonile tõstetud, lõpeb kroonika kiidulauluga Neitsi Maarjale, kellele piiskop Albert on siinse ala (Maarjamaa, Terra Mariana) pühitsenud.

Keskajal hüüti Neitsi Maarjat ka meretäheks. Ave, maris stella, Dei Mater alma („Ole tervitet, meretäht, jumala trööstiv ema”) – nii algab kuulus 8. sajandi kirikuhümn. Henrik ei jäta seda kroonikas meenutamata: „Nõndap, nõndap valvab meretäht ikka oma Liivimaa üle.” See meretäht, millega Neitsi Maarja samastati, oli Põhjanael, kindlaim punkt põhjataevas ja kõigi meremeeste kaitsja. Niisama vankumatu pidi igale kristlasele olema Neitsi Maarja toetus. Põhjanaelal oli ka eesti rahvausundis taevaliku keskpunkti tähendus. Nagu näeme, oli meie maa enne ja jäi ka pärast ristiusku pööramist Põhjanaela tunnistajaks, ainult et nüüd üha naiselikuma alltooniga.

Ajalooliselt erinev lähenemine

Eestlased on Henriku loo nimetanud muistseks vabadusvõitluseks ja tähistavad tänavu sügisel selle 800-aastast tähtpäeva (1208 tungisid ristisõitjad esimest korda Lõuna-Eestisse). Eesti ajaloolased on kõnelnud ristisõdijate materiaalsetest ja võimuhuvidest, loodetavast sõjasaagist ja maavaldusest, vastandades sellele eestlaste vabadusiha. Saksa ajaloolased rõhutavad seniajani pigem ristiusu toojate idealistlikke motiive, nende valmidust kannatada õilsa idee nimel materiaalset kahju või kaotada isegi elu. Mõlemad tõlgendused on ajalooliselt õiged ja mõlemad lahendused teaduslikult põhjendatavad. Läti Henriku ajaraamatust ehk Maarjamaa alusnarratiivist võib välja lugeda nii üht- kui ka teistpidi argumente ning tuletada erinevaid rahvuslikke ajalugusid.

Henrik oli katoliku preester ja kirjutas ajalugu muidugi kristliku misjonäri käega. Kuid ta oli ka tõeline kroonik selles mõttes, et tema keel jääb erinevaid ajaloo osalisi kujutades põhiliselt erapooletuks. Henrik ei ilusta suurt midagi: kristlased „mõrvavad” ja „rüüstavad” mõnikord hullemini kui paganad ning kristliku armujumala kättemaksuhimu on enamasti siiras. On küll suuri erandeid, näiteks „rõõm” (gaudium), mida jagub pea ainult kristlastele. Paganad on samuti inimesed, kuid hingeõnnistuseni nad ei jõua. Henriku kroonikas on vaatepunktide “postmodernset” vaheldumist ja suhtumiste pluralismi, mida moodsates, nii-öelda teaduslikes ajalugudes naljalt ei leia.

Läti Henrikut tundmata ei olda ei ajalooliselt, poliitiliselt ega kultuuriliselt pädev Eesti kohta üldistusi tegema. Enne kui rinda pista „Kalevipoja”, läti „Karutapja” või Puškiniga, peaksid Baltikumi lapsed koolis tundma õppima Henriku kroonikat. Siin on malelaua seis kristliku ajastu avangus kätte näidatud. Saab selgeks sakslaste idee ja himu vahel vankuv olek ning venelaste alati hüppevalmis hoiak siinsesse maasse suhtumisel. Saab selgeks lätlaste ja leedulaste erinev strateegia võõraste kohtlemisel. Saab selgeks ka see, et kunagi pole selge, kas Sakala on täna liidus Ugandiga riialaste vastu või riialastega Ugandi vastu või riialaste ja Rävalaga saarlaste vastu. Eelkõige veendume, et iga rahvas on loodusjõud, mis püüab teisi ebakristlikult oma huvides ära kasutada.

Läti Henriku kroonika ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on faktitihe ja stiililt omapärane. Viimast kas või oma piiblitsitaatide paljususelt. Piibel oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks teksti: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses Lähis-Idas. Ordurüütlid kõnelevad Iisraeli meeste sõnul, paganad tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos Tarapitaga langeb Egiptuse vaarao. Tulemuseks on ilmaliku ajaloo (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu elu on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, Tartus või Eestis, vaid peegeldab taeva ja põrgu igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd. Inimese ülesandeks on selgusele jõuda, mis temas on taeva ja mis põrgu osa. Ning siis oma põrgu-osast loobuda. Henrik ei filosofeeri, kuid see on ta filosoofia.

Keeleteadlase Julius Mägiste Rootsis tehtud tõlge ilmub Eestis esimest korda.

Henrik (Henricus) ehk Läti Henrik (Henricus de Lettis),

u 1188 – u 1259

Sündis u 1188 Magdeburgi ümbruses küla-aadliku perekonnas

Õppis Lübecki lähedal Segebergi augustiinlaste kloostris, saabus 1205 ristisõitjana Riiga ning pühitseti 1208 preestriks; jäi kuni surmani Ümera lätlaste hingekarjaseks

Võttis osa enam kui 30 sõjakäigust, ristis elu jooksul üle 10 000 inimese, mõnikord mitusada päevas; oli läti, eesti ja liivi keele tõlk

Kirjutas oma kroonika aastail 1224–1227, ladinakeelse teksti avaldas J. D. Gruber Saksamaal 1740

Kroonika on tõlgitud saksa (1747), vene (1876), läti (1883), inglise (1961), leedu (1991), soome (2003), itaalia (2005) keelde

Eesti keeles avaldas saksa keelest tehtud tõlke Jaan Jung aastail 1881–1883; ladina keelest on kroonika tõlkinud Julius Mägiste (1962, kordustr. 2008) ja Richard Kleis (1982, kordustr. 1993, 2005)

2006 ilmus Andrei Hvostovi näidend „Henrik”

Noorte kontseptualistide mängufilmis „Malev” alapealkirjaga „Läti Henrik valetas!” (2005) ei kujutata eestlasi mitte riiakate ja kangekaelsetena, vaid juhmivõitu rahuarmastava rahvana, kes ei osanud õieti mõõkagi käes hoida.

Salme muinaslaeva matmisversioon variseb koost

Kui algselt püsis põhiversioonina, et Salme muinaslaev võidi rituaalmatuse käigus matta koos hukkunud meestega, siis tänaseks selgunud faktid lükkavad selle teooria ümber.

«Väljakaevamised selgitasid, et laev on jooksnud rannaliiva ja see seab suure kahtluse alla hüpoteesi, et tegu võis olla matusega,» osutas Salmel muinaslaeva kaevamistöid juhtinud Tartu ülikooli arheoloogiadoktorant Marge Konsa ajalehele Meie Maa.

«Nüüd on selgunud, et laeva ei ole maapinda kaevatud, nagu algselt arvati.»
Väljakaevamiste viimasel päeval, esmaspäeval, kaevati ristprofiil läbi laeva vööriosa.

«Avanenud kihtide pilt näitas, et rannasetted ulatuvad vahetult vastu parrast. Seega on nüüd kindel, et laev ei ole maapinda kaevatud, vaid see on rannamadalikule sõitnud. Endiselt on lahtised hüpoteesid surnute laeva sattumise kohta,» rääkis Marge Konsa.

Tema sõnul ei saa aga ka matmisversiooni veel täiesti maha kanda, sest võimalik, et mehed maeti rannas olevasse paati.

«Luude analüüs on praegu pooleli, see peaks kuue mehe surmaloosse selgust tooma,» viitas Marge Konsa. Esmaspäeval tehakse leitud laevapuidu analüüs.

Sargveres tuli ilmsiks hõbemündileid

Eelmisel nädalal lõpetasid arheoloogid Sargveres Mäeküla – Koeru – Kapu tee äärse uue elurajooni ehitusplatsile jääva muistse asulakoha eeluuringud, mille käigus tuli ilmsiks keskaegne mündileid.
Tartu Ülikooli arheoloogia instituudi vanemteadur doktor Andres Tvauri pidas mai eelviimasel nädalal põllult leitud potikildude ja söetükkide esialgse vaatluse põhjal asulakohta tavaliseks, mida on kogu Eesti täis.
Nädalapäevad kestnud kaevetööd andsid aga leide, mida Tvauri hindab arheoloogidele väga heaks: nad tegid kindlaks viikingiaegse asula, kus elati 16. sajandi keskpaigas. «Kaevasime välja ühe maja põhja, kuus meetrit pikk ja kaks koma neli meetrit lai,» selgitas ta. «See on olnud väike suitsutare, millele on laotud paekivist vundament.»
Selle suitsutare põrandalt tuligi välja kümme keskaegset hõbemünti, mida on võimalik dateerida. «Need on Liivi ordu killingid, vermitud Riia ordumeistri Plettenbergi ajal aastal 1534,» täpsustas Tvauri. «Maja on pärit samast ajast või on natuke noorem.»
Arheoloogid avastasid ka vikateid, adralusikaid, savinõukilde, luunõelu. «Ümbruskonnast leidsime veel viikingiaegse hoburaudsõle ja potikilde suurel hulgal, mis tavainimesele just erilist huvi ei paku,» ütles Tvauri.
Asula piiride vaatlus kinnitas esialgset arvamust. «Asula tuumik jääb põllualale, praeguste kruntide alale ulatub serv, mis tuleb samamoodi läbi uurida,» selgitas ta.
Sargvere asulakoha leiu tähtsust suurendab Tvauri hinnangul seegi, et samasugune keskaegne maja on avastatud Eestis üksnes veel Lehmja küla asulakoha kaevamistel 1987–1988. «Saame jälle targemaks, missugused olid keskaegsed majad,» lisas ta.
Hõbemündid ja teised leiud on hoiul Tartu Ülikooli arheoloogiakogudes. «Kui on huvi, võime need edaspidi Järvamaa muuseumi välja panna,» märkis Tvauri.
Muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektor Aino Pung tunneb heameelt, et asulakoht üldse välja tuli ja arheoloogid sellele õigel ajal jaole jõudsid. «Igasugune kultuuripärand vajab kaitset, seda enam, et see (hõbemündileid – toim) nii hinnaline on,» ütles ta. «Muide, samast ajastust on pärit ka Paide mündiaare.»
Kuigi maaomanik kannab nüüd teatud kulutusi, peab Pung kiiduväärseks, et ta siiski leiust teada andis. «Järvamaal on leitud 15 asulakohta, kust on põlluharimise käigus leide välja tulnud,» lausus ta. «Need pole niisama muinsuskaitse alla võetud, leiud on ikka hinnalised olnud.»
TEAVE
Järvamaalt on leitud 15 muistet asulakohta: Amblast 4, Järva–Jaanist 3, Koigist ja Roosna–Allikult 2, Karedalt, Koerust, Paidest ja Väätsalt 1.
Allikas: Muinsuskaitseamet

Keskaegse Paide lugu selgineb

Kuu algul Paide kirikus alanud põranda uuendustööde käigus on tulnud ilmsiks keskaegse kiriku säilinud müüride osi, mis sunnib tegema muudatusi ka esialgsesse tööprojekti.
Ettevõtte AGU–EMS arheoloog Villu Kadakas näitas uue põranda konstruktsioonide rajamiseks eemaldatud pinnase alt nähtavale tulnud müüriosi pikihoones ja käärkambris ning piilari vundamenti, mis võib olla võlve kandnud. «Kinnitust on leidnud oletus, et praegune kirik on ehitatud keskaegse kiriku müüridele, mis on olnud tunduvalt paksemad kui 18. sajandil ehitatud hoonel,» selgitas ta.
Ehitaja tegeleb üksnes põrandaga
Säilinud on ka keskaegse hoone põrandat, mida on näha ligi 50 sentimeetri sügavuse šurfi põhjast, leidude hulgas on veel ohvrimünte. «Töö käigus saame teada, missugune oli keskaegse kiriku põhiplaan, kas suurem või väiksem kui praegune,» lausus Kadakas.
Kadakas lisas, et keskaegsest Paidest pole füüsiliselt midagi näha peale linnuse Vallimäel. «Keskaegse Paide ajalugu pole olemas, sest arheoloogilisi uuringuid pole tehtud,» selgitas ta. «Ometi oli siin linn, mis tehti maatasa, ja kirik linna monumentaalseim ehitis üldse – aga ka need on ainult oletused.»
Kadakas märkis, et tema ülesanne on nüüd juhendada kaevamist, müürid dokumenteerida, pildistada ja joonistada kiriku põhiplaan.
Praegu ongi KEKi Ehituse meeste põhitöö pikihoonest pinnast välja kärutada. KEKi Ehituse projektijuht Toivo Saar selgitas, et pinnast on 50 – 80 sentimeetrit ja 100 – 150 kuupmeetrit. «Esialgu võtame kuni põlenud kihini, kui arheoloogid on selle läbi uurinud, siis kaevame edasi,» lausus ta.
Ka Saarel on kahju, et ehitajal on raha vajakajäämise pärast võimalik tegeleda üksnes põrandaga. «Seinad jäävad lahti niisugusena nagu praegu, kütteajal peavad ühe aasta hingama, aga millal see tuleb,» lausus ta. «Ei vett, kanalisatsiooni, ei valgustust.»
(Ka Paide abilinnapea Kaido Ivask on varem öelnud, et koos uue põrandaga paigaldatakse küll põrandakütteks vajalik torustik, kuid enne lisaraha see tööle ei hakka – toim.)
Kui arheoloogid jõuavad kuu jooksul uuringud ära teha ja projekteerija annab projektlahenduse, on Saare meelest võimalik KEKi Ehitusel ka tööde tähtajast
15. detsember kinni pidada. «Projektlahenduses oli põrandaplaadi materjal määramata, nüüd on need osutunud valituks, aga enne oktoobrit me neid kätte ei saa,» lisas ta. «Oleneb, kuidas kõik kulgeb, võib–olla polegi varem tarvis.»
Paide linnavalitsuse vanalinna ja haljastuse spetsialist Karen Klandorf näeb kiriku põranda uuendustööde juures kaht murekohta. «Müüride väljatulek toob ilmselt muudatusi eelnevalt koostatud projekti,» lausus ta. «Et säilinud vundamendi osi lammutada ei saa, peame nendega arvestama.»
Kõige valusam on Klandorfi hinnangul rahastuspool, sest kõigiks esialgu plaanitud töödeks jääb rahast puudu. «Linnavalitsus toetab töid 500 000 krooniga, Muinsuskaitseamet andis miljoni, mille sees on raha ka vitraažakendele, kultuuriministeeriumilt tuli poolteist miljonit, kuid ehitaja
KEKi Ehituse pakkumine 4,4 miljonit ületab kõvasti kogusummat,» täpsustas ta.
Suurt häda teeb niiskus
Klandorf sõnas, et selle kogumaksumuse hulgas pole veel välitöid, mis põranda uuendusega kaasnevad – vertikaalplaneeringut sademevete ärajuhtimiseks. «Sademeveed tungivad läbi müüride ja mädandavad põrandat, niiskuse probleem on kirikus suur,» lisas ta.
Klandorf märkis veel, et kiriku ehitustööde rahastuspool on koguduse pädevuses, kuid linn võimalusel kindlasti toetab mingis osas.
Paide Püha Risti koguduse õpetaja Algur Kaerma ütles kogudust lisaraha hankimise suhtes juba oluliste isikutega läbirääkimisi pidavat. «Kõik võtab aega, sest on suvi, eelarveaasta poole peal ja raha on ju otsustatud,» sõnas ta.
Ka Kaerma peab Paide kiriku suureks hädaks niiskust. «Kui Paidesse tulin, oli minu esimene assotsiatsioon, et kirik on mädamunahaisu täis,» lausus ta. «Siseventilatsioon on täiesti umbes, õhk ei hinga, tsementkrohv ei lase hingata.»
Et senine põrand oli ka külm, selle põhjust nägi Kaerma asjaolus, et põrandatalad olid pinnases ja lauad kohe peale löödud. «Šurfist on näha ka põlenud kihti, võib ju oletada, et tehti hädaremonti pärast 1845. aasta tulekahju,» lausus ta.

Kodulugu: Kindlus maa all – uuringud Kiltsi mõisas

Nüüdseks juba kuuendat aastat toimuvad Kiltsi mõisas arheoloogilised uuringud, mille käigus on praeguseks läbi uuritud pea kolmveerand kunagisest mõisahäärberist.
Kiltsi põhikooli rekonstrueerimistööde raames päevakorda kerkinud uuringute vajadus on muutnud Kiltsi mõisa arheoloogide poolt kõige põhjalikumalt uuritud mõisaks ja vasallilinnuseks Eestis.
Kuid uuringud jätkuvad ja mitmes mõttes kõige põnevamad paigad ongi jäänud veel avada ...
Oluline leid - savinõu kild
Mõisahoone fassaadilt võib lugeda, et hoone on ehitatud 1292. aastal. Seni polnud dateeringule mingit kinnitust ning ka hoone ise ei ole ilmselt valminud enne XV sajandit. Seda olulisem on aga ühe savinõukillu leidmine, mis dateeritakse üsna kitsalt XIII sajandi lõppu või XIV sajandi algusesse.
Kahjuks on see aga seni ainus kild ja pärit segatud kihist ega ütle meile muud, kui et XIII sajandil oli praeguse Kiltsi mõisa kohal “midagi”. Mis see oli ja milline oli sealne inimtegevus, seda me (veel) ei tea.
Keskaegsed võlvid
Alates XV sajandist on Kiltsi mõisa kohta teada märksa enam. XV sajandi keskel on rajatud praeguse mõisahoone süda – nelinurkse põhiplaani ja paksude kivimüüridega hoone.Ilmselt oli tegemist mitmekorruselise hoonega, kuid kahjuks ei ole keskaegsed müürid väga kõrgelt säilinud ning seetõttu on ka raske oletada midagi Kiltsi XV sajandi linnuse kohta.
Teada on, et vähemalt osaliselt on ruumide põrandad olnud kaetud munakivisillutisega.
Ühes ruumis on säilinud keskaegsed võlvid. Säilinud on ka linnusele kuulunud ukseava. Kuid keskaegsele Kiltsi linnusele viitavat leiab enamgi ning arheoloogi jaoks kõige olulisemana on säilinud keskaegne kultuurikiht.
Leidude poolest mitte kõige rikkalikum, kuid siiski kiht, mis lubab linnuse esimest perioodi dateerida üsna hästi.
Liivi sõja tagajärg
Nelinurksele kivimajale lisati XVI sajandi esimesel poolel, enne Liivi sõja puhkemist, kaks ümmargust kaitsetorni, mis on Kiltsi mõisa fassaadis jälgitavad ka praegu.
Kuid XVI sajandi keskel juhtus midagi. Me teame Balthasar Russowi kroonikast, kuidas Vene väed piirasid 1558. aastal Kiltsi lossi.
Ilmselt Liivi sõja ajal saigi linnus nii tugevasti kannatada, et võlvid ning osaliselt ka müürid varisesid või varistati sisse, ning nii tekkis ligi poole meetri paksune varingukiht kõikjal, kus on jälgitav keskaegne hoonekavatis. Kuid linnust ei jäetud maha.
Maalitud vitraažakna kild
Hiljemalt XVII sajandi algul on ilmselt varemetest taas üles ehitatud kivihoone, kuid nüüd mitte enam kindluse, vaid mõisana.
Osaliselt on muudetud ruumide paigutust, samuti on mitu müüri lammutatud ning ehitatud uusi. Sellel perioodil on mõisale lisatud ka kolm ruumi läänetiivas. Kahjuks ei tea me paljusid detaile sellestki hoone etapist.
Märkimisväärse leiuna tuleb ehk ära nimetada maalingutega vitraažakna kild.
Iseloomulik on, et mitme selle perioodi ruumi seinad olid värvitud, ning eriti näis elanikele olevat meeldinud sinine toon ja selle erinevad varjundid. Kuid sellegi mõisaetapi lõpp polnud õnnelik.
Kunagi, täpsemalt dateerimata, kuid tõenäoliselt XVIII sajandi keskel, on hoone põlenud ja jäänud mõneks ajaks varemetesse. 1780. aastatel sai Kiltsi mõis oma praeguse kuju.
Ümberehitustööde käigus säilis küll suuresti eelmise mõisa ruumilahendus, kuid siiski on muutusi nüanssides, samuti ehitati mõis ilmselt kõrgemaks. Kuid nii sellest kui eelnevate perioodide ehitustest saab parema pildi otse Kiltsi mõisas, sealsete müüride vahel liikudes ning ka ise erinevate aegade märke otsides.
Uuringud Kiltsis ei ole veel lõppenud. Pea kolmandik Kiltsi keskaegse linnuse osast ootab väljakaevamist.
Mida sealt leida võib, on praegu veel küsimus, kuid kindlasti on tulemas põnevaid leide ka selle kohta, mis puudutab Kiltsi mõisa salakäike ...
Tõnno Jonuks, arheoloog

Kiri: Ilumäe Vabadussõja ausamba lugu 1924-1940-1988

Nagu igal inimesel, nii on ka igal sündmusel oma lugu. Aeg näitab, et inimese mälu on küllaltki unustav ja katkendlik, aegade jooksul ehk segavgi.
Ajaloosündmuste reas seisavad kõige kauem meeles ikka reeturid ja kangelased. Tavaliselt on nad kõik seotud mingite eriliste sündmustega. Selle sissejuhatava mõttega tahan viia meie noorema põlvkonna sündmustes kakskümmend aastat tagasi, aastasse 1988.
Suur osa tänaseid haritud noori inimesi olid sellel ajal lapsed või hoopis sündimata. Oli keeruline sündmusterohke aeg, kui suur kommunismi maailmariik kärises kõigist õmblustest. Oli kommunistliku partei välja hõigatud perestroikaaeg.
Nii algas ka uus mõtlemine ja ajaloolise tõe väljaütlemine meie väikesel sünnimaal. Oli saabunud aasta 1988 ning tuli reaalselt labidas kätte võtta ja minevik mullast välja kaevata.
Käesolevalgi ajal kohtame sageli jutlustajaid, kellel suu vett täis, ning kuulajail jääb segaseks, mida taheti öelda. Oli minevikus aeg, kui nn hobusevaras jäi hobusevargaks kogu eluks, kui ta oli korra pätti teinud. Mitte lihtsalt pahaks poisiks, nagu nüüd on mood öelda.
Ausamba purustamine
1924. aastal püstitati Ilumäe kalmistu väravasse Vabadussõjas hukkunud Ilumäe koguduse poegade mälestuseks ausammas. 1940. aastal purustasid selle Palmse valla kommunistid ja punapolitruk, kes laulsid endise ausamba jalamil oma vägiteo ülistamiseks kõigi proletaarlaste hümni “Internatsionaali”. See ajalooline 1940. aasta päev oli sündmusterohke, täis teravaid konflikte nii sõnas kui teos.
Saatuslikul õhkimisel purunes ainult mälestusmärgi alumine osa. Ausamba õhkimise järgsel ööl võtsid Ilumäe küla taluperemehed hobused ja vedasid mälestusmärgi terveks jäänud tükid lähedal asuvasse küla viljakuivatamise taresse. Sääl seisid need peidetult kakskümmend aastat.
Oli aasta 1960. Pidime siis kohe-kohe jõudma kommunismi ja seoses sellega pidi ka see viljatare andma oma panuse. Ausamba jäänused tuli mujale toimetada.
Ühel kaunil 1960. aasta sügissuve õhtupoolikul, kui suurem osa kolhoosnikke oli rutanud oma kodudesse, võtsin labida ja kaevasin viljakuivatushoone kõrvale augu – nii kõva ja kuiva maad polnud ma küll varem kaevanud! Ja õhtul lasime naabrimehega selle säilinud mälestise osad maapinnal neelata.
1940. ja 1960. aasta vahepeal oli olnud palju suuri majandus- ja sotsiaalelu muutusi. Olid olnud küüditamised, vangistused, metsavendlus, millest ka allakirjutanu pidi osa võtma. Vahepeal olid manalateed läinud kõik need, kes peitmist varem abistasid, ja veel palju nooremaid kommunismi ohvreid, kellest paljude kalmud laiali suure Venemaa avarustel.
Mälestuse taastamine
Saabus aasta 1988. See oli veel aeg, kui punane, kommunistide võim seisis tugevalt. Oma tooli ja punapiletit hoiti hoolega ja mõtiskleti, et “lähen sinna parteisse, kus kasulikum”.
Ütlesin oma abikaasale: “Mul pole aega enam teist 50 aastat oodata. Meie aeg on tulnud!” Esialgu ei olnud otstarbekas sellesse üritusse kedagi segada – võtsin traktori ja paaritunnise töö tulemusena seisid need Vabadussõja ausamba tükid meie koduõues võõraste pilkude alt ära. Need olid 1988. aasta augustikuu viimased päevad.
Vahepeal oli palju sündmusi ja arutlusi mitme inimesega ning mitmesuguseid töid vaja teha. Kohalik kiviraidur Tõnu Kuuskla tegi veel mälestusmärgi alumise graniidist tahuka.
Saabus 1988. aasta 23. oktoober. Toimus üks kord purustatud ning kaks korda peidetud Vabadussõja ohvritele pühendatud mälestusmärgi avamine, esimene Virumaal.
Ausamba avamisest võttis osa üle tuhande inimese. Osa ei võtnud need, kellel oli partei punapilet taskus ja partei südames.
Olime oma isadele võla tasunud. Ettevõtmine jätkus järgmisel, 1989. aastal, mil oli koondunud juba terve meeskond, ja 9. juulil sai lisaks Vabadussõjas langenute ausambale avatud ka kommunismiohvrite mälestuskompleks saja neljakümne nimega.
Nende ajalooliste mälestusobjektide avamisest on osa võtnud kõik endast lugupidavad ühendused ja organisatsioonid eesotsas Eesti vabariigi relvajõudude peastaabiga. Osa pole aga võtnud ei Virumaa ega Lääne-Viru maakonna esindajad.
Ka tänavuse aasta 23. oktoobri keskpäeval, mil möödub kakskümmend aastat (1988-2008) ausamba ja mälestuskompleksi (taas)avamisest, lehvivad Ilumäe kiriku väravas taas rahvuslipud, põlevad küünlad ja paneme mälestuspärja neile, kes hukkusid vaba Eesti eest.
Lugupidamisega
nende sündmuste kaasosaline, Ilumäe külavanem Villu Jahilo

Vald taastab mõisa kunagise hiilguse

Pärsti vald asus eelmisel nädalal otsima ehitusfirmat, kes remondiks Raudna kooli ruumid nii, et Heimtali mõisa hoone saaks tagasi oma kunagise hiilguse.
Firmadel on aega hinnapakkumisi teha kaks ja pool nädalat ning Pärsti vallavalitsuse ehitusspetsialisti Merike Kahki sõnul peaks töö algama selle aasta lõpul.Raudna põhikooli 101 õpilast on ehitajate tulekuks juba valmistunud. Vanemate klasside õpilased viisid oma õppevahendid sel suvel ringtalli müüride vahel valminud hoonesse, kus peale suure spordisaali on ka mõni klassiruum. Nooremate klasside lapsed õpivad mõisamaja teisel korrusel pisikestes tubades ning esimese korruse suuremad ruumid on remontijatele puhtaks tehtud.Kahki sõnul leiab ehitus aset kahes etapis, poole maja kaupa ning lastel tuleb vahepeal kolida. Päris valmis peaks mõis saama 2010. aasta augustis.Klaasist veranda1850. aastate keskel valminud ning 1932. aastast koolina kasutatav hoone kavatsetakse täielikult rekonstrueerida ning fassaadile ehitada klaasist veranda.«Nõukogudeaegsed plekkahjud lõhutakse majast välja,» rääkis Merike Kahk ühest suuremast muudatusest. «Maja hakatakse kütma kohalikust gaasikatlamajast.»Gaasitoru on kooli juurde juba toodud ning nüüd jääb üle vaid katlamaja ehitada ja hoonesse keskküttesüsteem paigaldada.«Kütmine on meil üks suuremaid muresid,» tunnistas põhikooli majandusala juhataja Kersti Nõmme. Koolimajas on 16 ahju ning et talvel klassidesse sooja saada, tuleb need kõik öösel kuumaks kütta. «Meil on ametis üks kütja, kes peab kõikide ahjudega hakkama saama,» lisas Nõmme.Muinsuskaitsja tunnustabRemondi käigus on kavas lammutada ka vaheseinu. Merike Kahk kinnitas, et kuigi hoone tahetakse taastada võimalikult algupärasel kujul, tuleb töid tehes arvesse võtta, et seda kasutatakse koolimajana.Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektori Anne Kivi hinnangul on Heimtali mõisa remondiks tehtud suur ettevalmistustöö, sest sellise maja puhul projektini jõudmine tähendab väga palju kooskõlastusi ning uuringuid.Kivi tunnustas Pärsti valda kalli remondi ettevõtmise eest. «Tõenäoliselt oleks uut koolimaja ehitada odavam,» ütles ta. «Põllu peale karpi ehitada oleks kindlasti lihtsam, kuid vana taastamine on tähtis.»Muinsuskaitse vaneminspektori sõnul on oluline hoida mõisahooneid riigi või omavalitsuse käes. «Tarvastu ja Pärsti vallal on koguni kaks kooli mõisates ja see on kindlasti kulukas, aga neid hooldatakse,» kõneles ta. «Paljud eraomanduses olevad mõisakompleksid lihtsalt lagunevad. Näiteks võib tuua Kõo, Loodi ja Polli.»Koolil kaob ruumimureRaudna põhikooli spordihoone ehitus ning Heimtali mõisa taastamine peaksid lahendama kõik kooli ruumimured. «Seni oleme olnud väga kitsastes oludes,» tunnistas direktor Eero Metsvahi.Pärast remonti saab koolimajast ka turismiobjekt. Majja on kavandatud muuseumituba ning suur saal tahetakse ehitada selliseks, et seal saaks hakata kontserte korraldama.

Reuters: Peruus leiti kahe 3000 aasta vanuse templi varemed

Peruu arheoloogid leidsid riigi põhjaosast kahe umbes 3000 aasta vanuse templi varemed.


Leitud ehitiste seas on lai ja suurejooneline trepp ning muistse ämblikjumala kõrgreljeefne seinamaal, vahendas Reutersi videolõik.

Arheoloogide arvates rajasid kompleksi, mille osa kultushooned moodustasid, Ameerikas Kolumbuse-eelsel ajastul elanud Cupisnique'i kultuuri esindajad.

Leid tuleb ajal, mil Peruu valitsus kaalub, kas jätkata kalliks minevate väljakaevamiste finantseerimist.

Arheoloogid leidsid Caligula mõrvapaiga

Itaalia arheoloogid usuvad, et on leidnud paiga, kus kurikuulus keiser Caligula tapeti 41. aastal, kui Rooma linna vanimast osast keisripalee alt leiti maa-alune käik, mis on kaunistatud esimesest sajandist pärit mosaiikide ja freskodega.


Arheoloog Maria Antonietta Tomei ütles ajalehele The Times, et ajaloolane Suetonius kirjeldab leitud paika just sellisena, kus ihukaitsjad tegid lõpu peale sadistliku valitsejana tuntud Caligulale. Käigus on ehitustööde jälgi Caligula järeltulija Claudiuse ajalt, kuid käik on ehitatud enne nende aega vanem, kinnitab Tomei.

Suetoniuse ja juudi ajaloolase Josephuse järgi tapsid Gaius Julius Caesar Augustus Germanicuse (12–41) ehk Caligula mõrvarid ka tema naise Caesonia ning väikese tütre Julia Drusilla, pekstes viimase pead vastu müüri. Caligula keha põletati ja tuhk maeti keiser Augustuse mausoleumi juurde, mille varemed on praegugi Tiberi jõe ääres näha.

Tiberi jõe rannalt Roomast põhjas on arheoloogid aga leidnud ühe rikka roomlase haua, mis arvatakse kuuluvat Marcus Nonius Macrinusele. Kaasaeg teab teda kui filmi “Gladiaator” peategelase prototüüpi. Suur osa hauast on aastatuhande jooksul vajunud jõkke, kuid alles on siiski marmorsambaid, joonistusi ja hauakiri, mille kohaselt puhkab seal Marcus Nonius Macrinus, keiser Marcus Aureliuse sõber ja sõjaväe ülemjuhataja.

Kolmanda olulise leiuna toovad Rooma arheoloogid esile suure surnuaia leidmist linna lähistelt staadioni renoveerimise käigus. Veel ei ole kindel, kes on sinna maetud, kuid esimesed leiud viitavad vabastatud kreeka orjadele.

Arheoloogid: narkootikume kasutati juba neoliitikumis

20.10.2008 07:27
Kommenteeri | Prindi

USA ja briti arheoloogide sõnul oli narkootikumide kasutamine levinud juba neoliitikumis.

Teadlased leidsid Kariibi meres asuvalt saarelt 2400 aasta vanuseid esemeid, mis viitavad narkootiliste ainete tarbimisele, kirjutab STT.

Arheoloogid Quetta Kaye ja Scott Fitzpatrick leidsid Carriacou saarelt keraamikat ja keraamilisi pulki, mida võidi kasutada näiteks uimastavate aurude sissehingamiseks või narkootilise aine ninnatõmbamiseks.

Arheoloogide sõnul kasutasid neid esemeid Lõuna-Ameerika mandrilt 600 kilomeetri kaugusele saarele kolinud hõimu liikmed, kes need asjad Carriacoule kaasa võtsid.

Uurijate arvates kasutasid selle hõimu liikmed narkootikumina hallutsiongeen cohobat, mida valmistati cojóbana puu seemnetest.

Teadlased lisasid, et neoliitikumis ei kasvanud Carriacou saarel kanepit ega sellega sarnaseid taimi.

Välja on käidud ka teooria, et narkootilisi aineid tarbiti juba 5000 aastat tagasi, kuid selle kohta puuduvad kindlad tõendid.
Toimetas Inna-Katrin Hein

Uus ja vana pilt

Selline nägi välja Väike Rannavärav sadakond aastat tagasi.



Praegu pole Uuele tänavale suubuv teeots kuigi palju muutunud. Vaid majad ja tornid on rohelusse mattunud.

foto: Toomas Huik

Peetri maja aed Kadriorus taastatakse

20.10.2008 00:00

Urmas Tooming

Kommenteeri | Prindi

Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa tegi ettepaneku võtta Kadriorus presidendilossi ja Peeter I maja vahele jääval alal maha hulk puid, et seal saaks taastada vana aia.

Kuuskemaa selgitas, et Peeter I maja juures oli algselt ristkülikukujuline aed, mille peaallee jõudis otse hoone peaukseni välja. Pargis oli veel kolm külgmist alleed ja kanal, mille trass on praegugi mitmete puude järgi aimatav.

Ta kinnitas, et vana aed tuleks algsel kujul taastada, ning seetõttu ongi vaja osa puid pargi selles osas maha võtta. Praegu on luba langetada 38 puud, kuid tegelikult peaks neid rohkem maha võtma.

Peetri maja aias kasvas algselt 12 kastanit, mis olid Tallinna esimesed sedasorti uhked välismaised isendid. Hiljem istutati sinna juurde muid puid, ka viljapuid. Mingil ajal muutus aga aed nii tihedaks, et viljapuud ei saanud seal enam kasvada ja need tuli maha võtta.

Alleed tuleb taastada

President Konstantin Pätsi soov oli, et lossi juurde istutataks kased – need toodigi tema Kloostrimetsa talust. Varem Kadrioru pargis kaskesid ei olnud. Pätsi ajal likvideeriti ka korrapärased alleed Peetri maja juures olevas aias ning aeti kinni kanalid.

«Panin juba ammu ette, et üks põhilisi asju on Kadriorus arhitektuuriliste elementide taastamine, ka Peetri maja juures,» kinnitas Kuuskemaa. «Sellega seoses ongi vaja vanadele alleedele jäävaid puid maha võtta. Ja mina ei võtaks maha mitte ainult kiduraid, vaid ka toekamaid.»

Kuuskemaa on ühel meelel oma vana sõbra kunstnik Jüri Arrakuga, et inimestele tuleb senisest rohkem selgitada, mis Kadri­oru pargis teoksil on. Ta tõdes, et lähiajal tuleks välja panna infotahvel, kus oleks kujutatud Peetri maja juures olnud aed oma esialgsel kujul.

Kadrioru pargi direktori Ain Järve sõnul ei ole paanikaks põhjust, sest Peetri maja juures võetakse maha vaid kolm iidset hobukastanit. Ülejäänud 35 on vaid nõrgukesed ja osaliselt kuivanud jalakad, kased ja muud puud, mis ei kujuta endast mingit erilist väärtust.

Järve ütles, et arhitektidele on antud ülesanne panna kokku plaan, kuidas Peetri maja ning presidendilossi vaheline ala võiks välja näha. Tõenäoliselt enne 2010. aastat seal midagi olulist ei juhtu, sest enne tuleb korda teha Jaapani aed.

Ta lisas, et 1937. aastal likvideeriti president Pätsi käsul seal asunud tarbeaed ning ala istutati kaski ja muid puid täis. 2004. aastal tellis linnavalitsus Kadrioru puude uuringu, mis andis tunnistust neist paljude suhteliselt halvast seisundist.

Ühine otsus

Pärast põlispuudele ilmastiku tõttu keerulist 2006. ja 2007. aastat uurisid Peetri maja juures kasvavaid puid nii botaanikaaia kui maaülikooli teadurid ning tõdesid samuti, et asi on halb. Kohal käisid ka keskkonnaameti ja -inspektsiooni töötajad, kes nägid olukorda oma silmaga ja lubasid kehvad puud maha võtta.

«Kui on ikka näha, et puul on neljast harust vaid üks ellu jäänud, ei ole ju mõtet äraminejat turgutama hakata,» ütles Järve. «Esimesed vibalikud võetigi eelmisel nädalal maha.»

Botaanikaaia avamaakollektsioonide osakonna juhataja Olev Abner ütles, et Peetri maja juures mahavõetavate puude puhul on see õigustatud. Põhjuseid on selleks mitu.
Kahe rohkem kui 100-aas­tase hobukastani harud on murdumisohtlikud, võivad kukkuda Peetri majale ja seda lõhkuda. Teised puud on aga paljude kuivanud okstega või tüvevigastustega. Mitmed kased on jäänud suuremate puude alla ning neil pole kasvuruumi. Ka pole alal 20 aastat sanitaarraiet tehtud.

Abneri sõnul uurisid botaanikaaia teadurid ka Weizenbergi tänava hobukastanite rida ning jõudsid järeldusele, et needki on halvas seisus ja tuleks kõik uutega asendada.
Tänava teisel poolel on nii juba tehtud. Peetri maja ja presidendilossi vahelises pargiosas kasvab rohkem kui 200 puud ja kui neist 38 maha võtta, ei juhtu midagi hullu, leidis ta.

Uus avastus: Salme muinaslaevast leiti säilinud puitu

Autor: OS
Esmaspäev, 20. oktoober 2008

Loe kommentaare | Kommenteeri

Salme väljakaevamistel leitud laevavraki plankudest tuli ilmsiks puit, mis pretendeerib vanimale tänase päevani säilinud puidust eksponaadile Saaremaal.

Esialgseil andmeil on Salme muinaslaeval säilinud puitu parda plangutuses kahe needirea vahel, hajusalt umbes 90 cm pikkuses osas, teatas väljakaevamisel osalev Gilleke Kopamees. Uus avastus palju põnevaid leidusid pakkunud muinaslaeva väljakaevamiselt tuli ilmsiks reede õhtul.

Senini on Saaremaa muuseumi vanim puidust eksponaat Kaali meteoriidikraatrist saetud tammetüve lõik. See tamm hakkas kasvama enne, kui saarlased Sigtuna peale läksid, nägi saarlaste ristimist ja kukkus järve arvatavasti ajal, kui piiskop müüs Saaremaa taanlastele.

Vanimad inimese valmistatud esemed Saaremaa muuseumis on erinevad puidust vakakesed ning karbid, dateeritud 1700. aastate lõppu.

Muinsuskaitseameti nõuniku ja allveearheoloogi Maili Roio sõnul on Koorküla Valgjärve vaiehitiste juurest leitud metsmesinduses kasutatud plokikonks, mis on olnud kasutusel puu otsa ronimisel.

Uudised - Maakond

Uus avastus: Salme muinaslaevast leiti säilinud puitu (1) Autor: OS Esmaspäev, 20. oktoober 2008 Loe kommentaare | Kommenteeri Salme väljakaevamistel leitud laevavraki plankudest tuli ilmsiks puit, mis pretendeerib vanimale tänase päevani säilinud puidust eksponaadile Saaremaal. Esialgseil andmeil on Salme muinaslaeval säilinud puitu parda plangutuses kahe needirea vahel, hajusalt umbes 90 cm pikkuses osas, teatas väljakaevamisel osalev Gilleke Kopamees. Uus avastus palju põnevaid leidusid pakkunud muinaslaeva väljakaevamiselt tuli ilmsiks reede õhtul. Senini on Saaremaa muuseumi vanim puidust eksponaat Kaali meteoriidikraatrist saetud tammetüve lõik. See tamm hakkas kasvama enne, kui saarlased Sigtuna peale läksid, nägi saarlaste ristimist ja kukkus järve arvatavasti ajal, kui piiskop müüs Saaremaa taanlastele. Vanimad inimese valmistatud esemed Saaremaa muuseumis on erinevad puidust vakakesed ning karbid, dateeritud 1700. aastate lõppu. Muinsuskaitseameti nõuniku ja allveearheoloogi Maili Roio sõnul on Koorküla Valgjärve vaiehitiste juurest leitud metsmesinduses kasutatud plokikonks, mis on olnud kasutusel puu otsa ronimisel. Samuti on selles järves säilinud ehitiste puitkonstruktsioonide jäänused kiviajast, eelrooma rauaajast ja eelviikingiajast. Vanimad teadaolevad laevadetailid on leitud Matsalu lahe rannalt, kuid selle tõenäoliselt 12.–13. sajandist pärit laeva asukoht on seni määramata. Allveearheoloog ja kapten Vello Mäss ning viikingilaevaehitaja Meelis Mi-chelson võtavad viimase kolme päeva töötulemused Salme muinaslaeva päästetöödelt kokku nii: “Neetide pikkuses võib juba märgata teatavat seaduspära – iga 3 jala (96 cm) taga eristus pikemate neetide paar, mille sisemõõt oli 50–55 mm. Võiks oletada, et neis paiknesid laeva kaared.”

Hobuveski, Tallinn, Lai tänav

Autor: Harry Liivrand (16.12.2003)

TÄHELEPANUVÄÄRNE IGAS MÕTTES: Keskaegne hobuveski. Ingmar Muusikus

Vanalinnas jätkub tundmatuid kohti. Harry Liivrand käis ühes sellises.

Kui öelda taksojuhile, et sõitku hobuveskisse, viib ta sind parimal juhul Hobusepea tänavale. See on isiklik kogemus.

Teisalt, olekski snobism arvata, et kui isegi noored kunstiajaloolased ei tea, kus hobuveski asub (jälle isiklik kogemus), peaksid sellist spetsiifilist vanalinna objekti kõik tundma. Kui Areen möödunud nädalal oma kultuuripreemiad hobuveskis välja kuulutas, tunnistas nii mõnigi nominent, et leidis tseremooniapaiga vaevaga üles. Kuid olles juba kohal, polnud toosama nominent kitsi komplimentidega hobuveski aadressil. Ümmarguse hoone ilmetu väliskuju varjab sees müstilisevõitu kergkonstruktsioonis rõduga avarat saali, mis paistab võrratult suurem, kui hoone gabariit eeldaks. Tubateatriks – nagu 1960. aastatel selliseid mängukohti oleks nimetatud – justkui loodud.

Kui linna piirati ja eeslinnade ves­keid seetõttu kasutada ei saanud, päästis olukorra hobuveski, kus ajas veskikivi ringi neli neljahobu­se­rakendit. Hobusehais on siit ammu kadunud. Aga mõnus muuseumihõng immitseb hobuveski igast sopist, nii et ajaloohuviline kogeb hämaras interjööris tõelist katarsist.

Seintel ripuvad Tallinna vaekoja renessanss-stiilis portreemedaljonid nagu tumm etteheide Tallinna restaureerimispoliitikale, mille tagajärjel pole siiani suudetud Raekoja platsil taastada ajaloolist vaekoda ega sellega koos pealinna kauneima väljaku ajaloolist konfiguratsiooni.

19. sajandi kõrgele uusgooti ahjule keldrisse viiva trepi mademel heidab varju saja-aastane tänavalatern. Portaalide katked, etikukivide fragmendid, raiutud aknaraamid ja kätepesunõud ümbritsevad hobuveskisse sattunut igast küljest nagu igaveseks seintele aheldatud kivist külalised. Nagu vastu tulles meie alateadlikele reaktsioonidele, sosistavad kivist külalised: vaata mind, loe mind, silita mind, kompa mind, uuri mind, sest mina olen materialiseerunud ajalugu, mälu, heroiline minevik, vana Tallinna identiteet. Elav muinsuste muuseum. Vaim kõneleb hobuveskis pae kaudu ja paes.

Mulle meeldib, et linnateater on hobuveskist näitemängusaali teinud, avalikkusele seni kinnist ehitusmälestist avanud. Varem on hobuveski teeninud linnamuuseumi raidkivide hoidlana, kuhu paigutati ka 1944. aastal Tallinna pommitamisel hävinud vanalinna majade imekombel terveks jäänud raiddetaile. Kolmekümne aasta eest filmiti hobuveskis eesti stiilseimat camp-filmi "Don Juan Tallinnas", mõni fotokaader sellest kultusfilmist võiks nüüd hoones meenutuseks rippudagi.

Hobuveski müürid ulatuvad tagasi 14. sajandisse, puidust ehitusosad on tunduvalt nooremad, arvatavasti 18. sajand. Unikaalne ehitis, kusagil mujal Baltimaades pole hobuveskeid säilinud. Ta on keskaegses linnaruumis nii erandliku ja petliku kujuga, üks madalamaid keskaegseid vanalinna hooneid, nii et mõned mu tuttavad on seda mingiks linnamüüritorni jäänukiks pidanud – omamoodi isegi loogiline mõte, sest hobuveski toetub tänapäeval hilisema juurdeehitusega linnamüüri vastu.

Balti jaamast saab järgmine Vabaduse väljak

Balti jaama naabruses asuva busside parkla viimine maa alla toob välja keskaegse ja Põhjasõja perioodi kultuurikihi; seega seisab selle ala arendajal ees samasugune töö nagu Vabaduse väljaku puhul, ütlevad arheoloogid.

Tallinna linnavalitsus avas sel nädalal kaheksa pakkumist, mis olid laekunud vastusena selle ala detailplaneeringu riigihankele, vahendavad ERR Uudised “Aktuaalset kaamerat”.

Rannamäe tee ja trammitee vaheliselt alalt sõidavad praegu välja linnalähedaste liinide bussid. Linnavalitsuse plaanide kohaselt peaks järgmise aasta lõpuks valmima selle ala detailplaneering.

Arheoloogid teavitasid linnavalitsust, et ka siin, nagu Vabaduse väljakulgi, on maa sees kultuurikiht. Linnaplaanil tähistab seda Balti jaama kõrval jooksev punktiirjoon — seal oli Põhjasõja eelne Palmqvisti reduut.

Arheoloog Ragnar Nurki sõnul võib lisaks muldkindlustustele tekkida vajadus ka keskaegse kultuurkihi läbikaevamiseks, kuna Balti jaama kõrval pole seni kaevamisi tehtud.

Muistise minoorne saatus ( EE artikkel 2002 aastast )

Autor: Ene Läkk (10.10.2002)

SKOONE BASTION: Rajatud 1683, valmis 1703. Pärast II maailmasõda oli mäel Tallinna garnisonile kuulunud suveteater, mis mõne aasta eest maha põles. Vallo Kruuser

Skoone bastioni arhitektuurne tulevik sõltub ilmselt tähtede seisust, arvab Ene Läkk

Nutikas mees Lembit Reimal ei maganud maha õiget aega. Kui kümmekond aastat tagasi hakkas Nõukogude armee Eestist välja kolima, sõlmis ta kiirelt võõrvägedega rendilepingu. Selle järgi läks armeele kuulunud unikaalne Skoone bastion Reimali kätte.

Ainult kolm säilinud bastioni Tallinnas ongi ? Skoone-, Rootsi- ja Ingeri bastion. Viimast tuntakse rohkem Harjumäena. Vanalinnast põhja poole jääv Skoone bastion on ahvatlevaks paigaks olnud paljudele kinnisvarahaidele. Ent kõik nad on jäänud pika ninaga: Reimali firma Mahyd-Skone jõudis ette.

1993. aastal uuendas Reimal oma rendilepingut uue bastioni omanikuga ? Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumiga. Selle järgi rendib Mahyd-Skone Rannamäe tee 1 asuva Suvepargi vara ja rajatisi ning üle kolme ha suurust ala koos staadioniga 50 aastat. Lisaks sellele sai tema firma poolmuidu osta neli pargis asuvat hoonet (suveteater, spordipaviljon, teemaja ja lasketiir).

Koht on ahvatlev, ehkki raske leida sellele äriideed. Sellist ideed, mis vastaks muinsuskaitse tingimustele ja tasuks ära investorile.

Aga Reimalit see ei heidutanud. Tema alustas õigest otsast ja tegutses tasapisi. Tellis bastioni kohta arhitektuuriajaloolastelt Valdeko Vendelt ja Rein Zobelilt ajaloolise õiendi, botaanikaaiast puude takseerimise ehk inventariseerimise ning tollasest Eesti Ehitusmälestiste Inspektsioonist ettepanekud ja ideed, mis vastaksid bastioni muinsuskaitse tingimustele.

"Juba siis oli igasuguseid huvilisi. Kes pakkus sisse, kes välja geniaalseid ideid," meenutab Skoone bastioni muinsuskaitse tingimuste koostaja, arhitekt Tiina Linna.

Neli aastat tagasi leidis Reimal juhuslikult mõttekaaslase ? Margus Sulengo, Soho Fondi asutaja, noore ideedest pakatava boheemlase, kelle eestvõttel leiti kohale idee ja investorid. Sulengo on mees, kes juba kaugelt haistab kinnisvara hõrku aroomi. Mitte igasugune kinnisvara ei huvita teda, vaid selline, kuhu saab liita kultuuri lisaväärtust. Näiteks Rotermanni kvartalisse tahab Soho Fond rajada SOHO, Pärnu maanteel oli noortele kuumaks kohaks klubi Võitlev Sõna, kuni omanikud vahetusid, jne. Aga tihti takerduvad tema liiga lennukad ideed investori taha või bürokraatia keerdkäikudesse.

Sulengo tellis suurejoonelise Skoone bastioni kultuuri- ja ärikeskuse projekti Villem Tomistelt ja Ott Kadarikult, verinoortelt, andekatelt arhitektidelt, kes olid talle teinud Rotermanni kvartali visioooni ja Võitleva Sõna tol ajal viimase sõna järgi tehtud sisearhitektuuri.

Projekt pidi andma kohale väga tugeva ja omanäolise iseloomu, taastades bastioniehitise algkujule sarnase ruumilise olukorra. Sinna oleks tulnud kohvikud, galeriid, hotell ja konverentsikeskus, veepark ning internetikeskus jne ? kõik, mis ühte kaasaegsesse kultuurikeskusesse kuulub. Ruumi organiseerivaks põhielemendiks oleks selle projekti järgi U-kujuline sisetänav, mis algaks Tornide väljakult ja suubuks vanalinna.

Sellele projektile leiti Inglise ja Ameerika investorid, kes aga nõudsid 400 mln krooni mineva hoone maksumuse garantiid kaitseministeeriumilt. Garantiid ei saadud ja projekt, mis pidi lõplikult valmima järgmisel aastal, seiskus.

"Kümme aastat on möödunud ja midagi pole muutunud. Reimal on parki kuidagiviisi hoidnud, puid ja võsa maha võtnud, ka tormid on teinud oma töö ja suveteater on maha põletatud," räägivad selle aasta alguses linnaametnikud ja üritavad anda asja volikogule arutamiseks, et tühistada rendileping Mahyd-Skonega. Tallinna linna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet on huvitatud detailplaneeringu algatamisest sellele kohale, sest rajatav Põhjaväil hakkab minema bastioni eest mööda. Kesklinnavalitsus on huvitatud, et see mahajäetud koht peaaegu linnasüdames saaks lõpuks korda.

Vahepeal oli maa läinud kaitseministeeriumilt ehk siis riigilt linnale. Mahyd-Skonel on nüüd rendileping, mis sõlmitud riigiasutusega, aga maa on munitsipaliseeritud ehk siis linnaomandis. Vahepeal oli ka kaitseministeerium üritanud lepingut Mahyd-Skonega tühistada, aga Reimal oli tellinud kolmelt advokaadibüroolt eksperthinnangud tema rendilepingu hindamiseks ja kõik nad väitsid, et rendileping on vettpidav. Reimali enda väitel asjaolu, et esialgne leping oli sõlmitud Nõukogude armeega, ei saanud dokumenti tühistada, kuna Reimal olevat aidanud Eesti Vabariigil organiseerida nõukogude vägede lahkumist ning "tänutäheks" pikendati seda lepingut.

Samal ajal kui Reimal hoiab oma rendilepingust kõvasti kinni, tekkis ka teine bastionist huvitet grupp - OÜ Steinberg ja Riho Kangur. Kõigepealt käisid nad Mahyd-Skonel kosjas, aga et kokkulepet ei saavutatud, lubanud nad bastioni oma jõududega kätte saada. Nemad käisid välja idee teha bastioni sisse ja osaliselt ka maa peale Serena pargi taoline vabaajakeskus ja tellisid eskiisi arhitekt Emil Urbelilt. Urbeli mahulise projekti kinnitas ära ka muinsuskaitse nõukogu.

Nüüd läks Mahyd-Skone jalgealune põletavalt kuumaks. Keegi soovitas Reimalil kutsuda ühistut esindama vandeadvokaat Viktor Kaasik, kes pidavat linna asjades väga hästi orienteeruma. Loomulikult oli Kaasik kohe nõus. Tema eest oli kolm advokaadibürood suure osa tööst juba ära teinud ja tõestanud rendilepingu kehtivust. Ka kesklinnavanem Erik Siigur kinnitab, et "keegi pole lepingut vaidlustanud ja selge on ka see, et Mahyd ei loobuks lepingust kohtuvaidluseta. See paneks aga detailplaneeringu menetlemise kauaks ajaks seisma. Parem leida mingi kompromiss."

Reimal laiendas ühistu osanike arvu ja kutsus sinna ka vene ärimees Babushkini. Peagi lõi uus liige Reimali osaluse üle ja valiti juhatuse esimeheks. Uute liikmetega tulid uued huvid. Vene ärimees, kellega ühte jalga käib Kaasik, soovib Skoone bastionile ehitada ridaelamud.

"Kuulge, kümne aasta jooksul pole nemad (Mahyd-Skone) mingite ideedega välja tulnud, nüüd kui teised (Steinberg) hakkasid midagi pakkuma, käisid nemad välja mingite ridaelamute idee, mis on täiesti absurdne," pahandab Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovik. Nimelt keelavad ka muinsuskaitse tingimused bastioni peale kapitaalsete mahtude rajamise.

Lembit Reimal koos sõjaajaloolase Rein Helmega pakub aga vastukaaluks Babushkini ideele välja luua Tallinna bastionide keskus. Selleks kavatseksid nad kasutada ühte osa omal ajal varjendiks mõeldud ruumidest. Keskuse ülesandeks oleks bastionide ajaloo eksponeerimine kaasaegsete tehniliste vahendite abil. Üheks atraktiivsemaks eksponaadiks oleksid Tallinna ja kogu Eesti ajalooliste bastionide makettide kollektsioon nagu on Rootsi Armeemuuseumi hoidlates. Helme on välja selgitanud, et koopiate valmistamiseks on võimalik koostööprojekt.

Idee autorid arvavad, et vaatamata maa-alustele ruumidele on vajadus ka maa-pealse ehitise järele. Selleks oleks ainumõeldav rajada hoone püssirohuhoidla kohale. Kuna bastion on loodud linna kaitsmiseks kahuritulega, siis on ka kahurikujuline arhitektuurne lahend idee autorite arvates kõige sobivam. Lembit Reimal tellis arhitekt Kalvi Voolaiult klaasist "kahuritoru" kujulise mitmekorruselise torn-kohviku. Kahuritoru ratastes asuvad lükandseintega universaalruumid, mille seinu eest ära lükates saab suuremad ruumid koosviibimiste ja konverentside korraldamiseks. Maa alla jääks siis bastionide ajaloo muuseum ja väiksemate ürituste korraldamise ruumid. Muinsuskaitse pole seda versiooni näinud ja mehed pole Skoone bastioni kinnitatud muinsuskaitse tingimusi näinud. Keegi on vaid Reimalile öelnud, et torn-kohvik ei tohi kõrgem olla kui kirikutorn.

Viktor Kaasik ei taha Reimali projektist midagi kuulda. "Ta pole Mahyd-Skones mitte keegi. Teda vahetati välja ? nüüd ei ole tulundusühistu esimees mitte tema, vaid Babushkin."

Ühes on aga Kaasik ja Reimal ühel nõul:"Veekeskuse idee ei pea vett. Nii võiks igaüks hakata tegema igasuguseid ettepanekuid. Veekeskus pole kuidagi selle alaga seotud." Praegu tundub, et just veekeskuse meeskond Steinberg on kõige kaugemale jõudnud. Ehk hakkab olema nii, et kord on Steinberg peal ja Mahyd all, teine kord Mahyd peal ja Steinberg all. Või siis kord on Kaasik all ja Reimal peal ning teine kord jälle vastupidi.

Skoone bastion saab varsti 300 aastaseks

Tallinna rootsiaegse kindlustustevööndi üheks suurejoonelisemaks ja paremini säilinud rajatiseks on Suure Rannavärava kõrval asetsev Skoone bastion. See ehitati XVII sajandi lõpul oma aja ühe kuulsaima ja originaalseima kindlustuste arhitekti ja väeülema Erik Dahlberghi ( 1625-1703) projekti järgi. Kuigi bastionaalne kindlustustesüsteem oli sel ajal kasutusel kogu Euroopas ja selle ala suurimaks meistriks on Prantsusmaa marssal Sébastien Le Prestre de Vauban (1633?1707), kes rajas oma kodumaa piiridele üle 300 ülimoodsa kindluse, oskas Rootsi marssal ja arhitekt Erik Dahlbergh (1625?1703) ometi leida uusi, ainulaadseid lahendusi ega kopeerinud oma prantslasest kaasaegse loomingut. Säärasena kuuluvad Tallinna kindlustused, iseäranis aga Skoone bastion, arhitektuurimälestisena tippude hulka omalaadsete seas, kuigi bastioni räämas olek, sovjetirajatiste varemed, käest ära haljastus ja üht külge varjavad eri aegadest pärit ehitised seda vaevu märgata lasevad.

Rein Helme

Maa-alune Narva

Autor: Margus Laidre (12.11.2003)

Tiit Blaat

Ajalooldoktor ja suursaadik Margus Laidre juhtis Eesti Ekspressi ekspeditsiooni Narva-alustesse hiigelkäikudesse

Meid oli neli: ajakirjanik, sakslane, päevapiltnik ja ajaloolane. Seisime vaikides õrnalt tibutava vihma käes ja vaatasime ainiti sügavusse viivaid järske trepiastmeid ning aastasadade taagast mustaks tõmbunud paekiviseinu. Oli väga vaikne, sest me kõik teadsime, et tagasiteed enam ei olnud. Laskumine mööda ebaühtlaseid, kõrgeid ja kitsaid trepiastmeid oli vaevaline, sest jalga ei saanud asetada otse vaid seda tuli teha poolviltu, samal ajal käega niiskelt seinalt tuge otsides. Aja jooksul, mis kulus kuue-seitsme meetri läbimiseks, jõudsin paaril korral mõttes kiruda nii iseennast, et oma haige jalaga sellisesse “avantüüri” olin sattunud kui ka ajakirjanik Tarmo Vahterit, kes oli mu siia meelitanud. Siis aga sai võitu uudishimu ja peatselt valdas mind samasugune tunne nagu kolmkümmend suve tagasi Tartus kui koos sõpradega pimedat ja käänulist treppi mööda üles Toomkiriku torni ronisime. Nüüd aga ootas ees avastusretk maa-aluses Narvas.

Minu mõtted katkestas esimesena all jõudnud ajakirjaniku hääl, kes ainsana teades, mis meid ees ootab, oli end targu taskulambiga varustanud. “Edasi läheb kuivemaks ja prahti on vähem”, teatas ta julgustavalt. All tegi käik järsu pöörde vasemale. Meie ees avanes vaatepilt muldpõranda ja üleni kivivooderdusega umbes kahe meetri laiusest ning kahe ja poole meetri kõrgusest “tunnelist”. Selle paremal küljel olevatest ja ligikaudu viiemeetriste vahemaade taga paiknevatest väikestest akendest immitses nõrka päevavalgust. Võlvkäik liikus nöörsirgelt sadakond meetrit edasi ja tegi siis uue käänaku vasakule, et 90 kraadise nurga alt jätkuda. Näis nagu oleks aeg seiskunud. Kontrast meie peade kohal laisalt voolava halli argieluga tundus tohutu. Taskulambi hüplevat valgussõõri jälgides muutus aja kulg hetkeks käega katsutavaks ning silme ees heiastusid aastaarvud 1700, 1704, 1944 ...

Siinkohal on ülim aeg paariks teemakohaseks selgituseks. 15. sajandi teisel poolel muutis järjest populaarsema raskesuurtükiväe kasutamine piiramistel keskaegsed kõrged ja suhteliselt õhukesed kindlusemüürid selle toime vastu täiesti kaitsetuks. Tundus, et suurtükiväe võidukäiku ei peata ükski jõud.

Vastumürk siiski leidus. Selleks kujunesid uut tüüpi fortifikatsioonid, mida nende sünnimaa itaalia järgi nimetati trace italienne. Uus süsteem levis kiiresti üle Euroopa. Seda iseloomustasid poolkaldu ehitatud müürid, mis konstrueeriti mullast ja kivipurust ning kaeti enamasti telliskividega. Mõeldavad olid ka üksnes mullast kaitsevallid, mis aga ei suutnud erosioonile kaua vastu panna. Kaasaegsete kinnitusel oli nende elueaks keskmiselt neli aastat, mida minimaalse hooldusega sai pikendada kümne aastani. Lisaks tehti müürid varasemaga võrreldes nüüd palju madalamad ja paksemad.

Trace italienne’i keskseks komponendiks oli mullast viienurkne mitmeastmeline kaitseehitis bastion. Selle kahelt esiküljelt oli võimalik tulistada vaenlast frontaalselt ning kahelt tiivalt, flangilt, hoida vallikraavi külgtule all. 16. sajandi alguses tekkinud vana-itaalia süsteemi bastionitele, mille kohta avaldas raamatu ka maalikunsnikuna ja graafikuna tuntuks saanud Albrecht Dürer, järgnes 1570. aastatel uus-itaalia süsteem. Sellega arengud veel ei piirdunud. 16. sajandi lõpus tekkis Madalmaades uus nn vana-hollandi bastionaalsüsteem, millele neljanda variandina järgnes uus-hollandi süsteem. Viimast iseloomustas muuhulgas kahekordne veega täidetud vallikraav. Suurima efekti andis see siiski ainult piirkondades, kus oli pidevalt kõrge põhjavee tase.

Bastion funktsioneeris eeskätt platvormina suurtükiväele, kuid sinna paigutati ka musketäre. Bastionid ehitati üksteisest kindlate vahemaade kaugusele, mis võimaldas tiibtulega katta kogu kindluste esise ala. Rusikareegliks oli seejuures, et kaitsejoon ei tohtinud olla pikem musketi tabavuskaugusest, mis oli u 250 meetrit. Üksainus selliselt konstrueeritud kindlus võis kontrollida kuni 80 km2 suurust piirkonda ja ka väikesearvuline kaitsemeeskond oli siin suuteline osutama vastupanu, mis olnuks lahinguväljal mõeldamatu.

Tegemist oli tähelepanuväärse uuendusega, mis muutis oluliselt kogu sõjapidamise laadi. Eelkõige vähendasid uut tüüpi kindlused tunduvalt välilahingute osatähtsust ning domineerima hakkasid piiramissõjad. Prantsuse kuningas Louis XIV, kes kartis lahingutes tekkivaid hävitavaid kaotusi, kirjutas: “Suured piiramised rahuldavad mind rohkem kui ükski teine aktsioon”.

Tavaliselt kulus bastionitega varustatud kindluste hõivamisele kuid ja mõnel juhul isegi aastaid. Väljapaistev prantsuse fortifikatsiooniohvitser Sebastian Le Prestre de Vauban (1633-1707) töötas välja tehnika, mida kasutades oli kindlus võimalik vallutada 45 päevaga. Vaubani motoks oli hoida võimalikult palju inimelusid põhimõttel, et pigem põletada rohkem püssirohtu ja valada vähem verd kui vastupidi. Selline mõtteviis pärines ajast, mil armeed olid veel suhteliselt väikesed ning väljaõpetatud sõduri hind seda kõrgem.

17. sajandi viimastel kümnenditel kui sõjaväed saavutasid varasemaga võrreldes enneolematu suuruse, olid välikomandörid juba valmis ohverdama rohkem inimelusid ajavõidu nimel. Hollandi sõjainsener Menno van Coehoorn (1641-1704) näis olevat leidnud võimaluse piiramiste lühendamiseks. Tema tehnika keskseks elemendiks oli piiramise edukas lõpetamine tormijooksu abil, mis aga lisaks sõduritele seadis ohtu ka tsiviilelanike elud.

Suured probleemid tekkisid siis, kui piiramine kestis arvestatust kauem. Peaeesmärgiks oli linna hõivamine enne kui lõpevad seda ümbritseva maakonna ressursid. Tugevat kindlust oli ohtlik jätta ka edasiliikuva armee selja taha. Ilma tähtsamate kindluste hõivamiseta võis armee ühe piirkonna küll okupeerida, kuid mitte kunagi vallutada.

Piiramiste juurde kuulus kindel rituaal. Kõigepealt tegid ründajad ümberpiiratuile ettepaneku koheselt alistuda. Seda ei võetud aga kuigi tõsiselt, sest üksnes argpüksid või hullumeelsed olid nõus ilma ühegi lasuta alla andma. Seejärel algas formaalne piiramine, mille käigus järgiti mitmeid tol ajal kehtinud aukoodeksi põhimõtteid. Nii tuli ette juhtumeid, kus ümberpiiratud kindluse komandandile saadeti viisakuse märgiks suupisteid ja alkoholi ning hoiduti vastase ülemjuhataja korteri pihta tulistamast.

Varem või hiljem algasid ühe või teise poole initsiatiivil läbirääkimised. Alistumisel sõlmiti kapitulatsiooniakt, kus määrati kindlaks allaandmise tingimused. Harilikult saavutati kompromiss, millega lüüasaanud poolele garanteeriti teatud väärikus. Kaitsjad võisid muidugi pakutud tingimused ka tagasi lükata, millega ühtaegu loobuti igasugusest legaalsest ja moraalsest kaitsest. Tavaliselt järgnes taolisele sammule üldine tormijooks ja selle õnnestumisel linna täielik paljaksröövimine. Selleks anti üldjuhul aega kolm päeva. Esimene päev kulus linna rüüstamisele, teine saagi minematassimisele ja kolmas korra taastamisele. Mida aeg edasi, seda rohkem üritati piiramatut röövimist ja tapmist piirata. Rüüstav armee võis kergesti kontrolli alt väljuda, mis mõjus laastavalt sõjapidamisele ning üldises kaoses hävines hulk vajalikke tagavarasid, mida muidu oleks saanud kasutada.

Täpselt samamoodi kulgesid sündmused ka 1704. aasta suvel Narva all. Enam kui kaks kuud kestnud piiramine oli jäänud tulemusteta, sest kindlus keeldus tsaar Peetri vägedele kapituleerumast. Tartu langemisega juuli keskpaigas vabanesid venelastel lisajõud, mis paisati viivitamatult Narva alla. 9. augustil kell kaks pärastlõunal kõlas viiest mortiirist kogupauk, mis oli märguandeks tormijooksu algusest. Kaitsjatele tuli see üllatusena, sest nad olid oodanud rünnakut öösel. Osa sõdureid puhkas, osa oli toidumoona saamas ja ülejäänud tegelesid kindlustustöödega mujal. Visast vastupanust hoolimata olid kaitsjad mõnetunnise võitluse järel sunnitud taganema vanalinna, venelased tihedalt kannul. Vaenlase võimsa surve ees viimase lootuse minetanud kindluse komandant, viiekümne kolme aastane Henning Rudolf Horn (1651-1730), lasi trummaritel lüüa alistumissignaali, põrutades ka isiklikult rusikaga trummi pihta. Raevunud venelased ei teinud sellest aga kuulmagi ja hõivasid sisekindluse, kus tapsid maha palju kaitsjaid, halastamata seejuures naistele ja lastele. Ainult väike osa sõdureid ja Narva elanikke päästis end põgenemisega Jaanilinna. Narva jäi kaheks päevaks vene sõdurite meelevalda.

Kindluse komandant langes vangi ning sai tsaar Peetrilt kõva kõrvakiilu. Ettekäändel, et Horn oli vene vange halvasti kohelnud, pandi ta ahelatesse ja heideti vangikongi. Harilikult koheldi vangilangenud vastase ohvitsere väga suuremeelselt, mida aga ei saa öelda Horni kohta. Ilmselt polnud venelastel kõige muu kõrval meelest läinud, et sama mees kaitses Narvalt edukalt 1700. aastal ning aitas kaasa Peetri häbiväärsele lüüasaamisele. Horni sunniti pealt vaatama, kuidas tema äsja surnud naise haud lahti kaevati ja vasest kirst ära rööviti (vase väärtus oli vaadeldaval ajal kõrge) ning surnukeha jõkke heideti. Seejärel viidi ta koos lastega Moskvasse ja pandi seal vanglasse, kus hoiti tavalisi kurjategijaid ja mõrtsukaid. Horn vahetati välja alles kümne aasta pärast ja pöördus tagasi Rootsi, kus ta 1719. aastal tõsteti krahvi seisusse.

Bastionid ei muutnud seega iseenesest ühtegi kindlust vallutamatuks. Sellest hoolimata oli trace italienne oluliseks saavutuseks kindlusarhitektuuris, mille strateegiline tähendus ulatus üksikjuhtudel kuni 1920. aastateni.

Aastasadu kahe ilma piiril seisnud Narva oli Riia järel kavandatud kõige võimsamaks kindluseks Rootsi Läänemereprovintsides. Linna kindlustamise järjekordne kava valmis pärast seda kui Ingerimaa ja Karjala kindluseid inspekteeris 1681. aastal Rootsi fortifikatsiooniteenistuse tollane ülem Erik Dahlbergh. Ehitustööd vältasid erineva hooga kuni Narva vallutamiseni Vene vägede poolt 1704. aastal. Korraga olid töödega ametis 1000-1300 peamiselt Soomest komandeeritud sõdurit. Kindralkuberner Otto Wilhelm von Ferseni arvates oli seda vähe ja ta pöördus kuningas Karl XI poole palvega saata talle appi veel 2000-3000 meest, sest muidu võidakse tööga valmis saada alles 20-30 aasta pärast.

Eriti hoogsalt töötati kahel aastal enne Põhjasõja puhkemist. Planeeritud üheksa bastioni asemel jõuti enne vaenutegevuse lõkkele löömist valmis saada seitse. Põhjast läände liikudes olid nende nimed: Victoria (võit), Honor (au), Gloria (hiilgus), Fama (kuulsus), Triumph, Fortuna (saatus) ja Spes (lootus). Ehitamata jäid Justitia (õiglus) ja Pax (rahu). Teistes Eesti alal paiknevates kindlustes kandsid bastionid Tallinnas Rootsi provintside, Kuressaares lindude, Pärnus planeetide ja Tartus Rootsi valitsejate nimesid.

Narva kaitseehitiste eripäraks olid kasematid, mida Dahlbergh lasi ehitada peale bastionite tiibade veel ka esikülgedesse. See võimaldas musketäridel vallikraavi tunginud vaenlase pihta otsetuli avada. Siinsed kasematid olid enamasti kahekordsed. Nende laius oli 2 m ja kõrgus alumistel 2m ning ülemistel kuni 2,75 m. Iga seitsme meetri taha oli ehitatud laskeava. Võlvitud kasemattide välisseinte paksus oli aukartustäratav – kaks meetrit. Ühes sellises viibiski meie väike seltskond septembrikuu kümnendal päeval.

Eesti Ekspressi poolt organiseeritud retk polnud oma olemuselt esmaavastuslik. Maa-aluse Narva olemasolust on teatud kogu aeg. Kohapealseid kindlustusi on põhjalikumalt käsitlenud Arnold Soom ja arhitektuuriloolane Jevgeni Kaljundi. Me oleme nad vahepeal lihtsalt uuesti ära unustanud. Kauem unustada enam ei tohi, sest ehkki Narva 17. sajandi lõpu bastionitest on veel säilinud üle kahe kolmandiku, teeb ajahammas halastamatult nende kallal oma tööd. Narva kindlustused väärivad senisest tunduvalt suuremat ja sealhulgas rahvusvahelist tähelepanu. Alustada võiks nii maapeale kui maa-aluse kaardistamisega, et fikseerida praegune hetkeseis ning seejärel konkreetsete ennistamistöödega pihta hakata. Veel on meie võimuse anda Narvale tagasi osa tema põnevast minevikust, mis tõstaks pealegi tunduvalt huvi linna vastu nii Eestis kui väljaspool selle piire. Kuulen juba mõttes hüüdeid, kust võetakse selleks raha! Kõige tähtsam on siiski tahtmine ja soov midagi ära teha. Ajalugu ei oota ega andesta!

PS Viibides Narva jõe lähedal asuvates Victoria bastioni kasemattides, hakkas mobiiltelefon minu taskus järsku nõudvalt piiksuma justkui soovinuks kindluse viimane rootsiaegne komandant Henning Rudolf Horn mulle sõnumit saata. Kiri ekraanil teatas aga hoopis, et olime sattunud Venemaa mobiilvõrgu võimsa leviala haardesse. Ärgem nähkem kirjeldatud episoodis ainuüksi paradoksaalset vihjet Narva dramaatilisele minevikule, vaid väljakutset keerata linna ajaloos uus ja parem lehekülg.

Egiptuse rannikult leiti veealune linn

Vaevalt ruutkilomeetrisuurune linn Herakleion oli kunagi Egiptuse merevärav. Prantsuse merearheoloog Franck Goddio avastas Abukiri sadamalinna lähedal vaevalt kuue kilomeetri kaugusel rannikust muistse Herakleioni jäänused. Nende hulgas oli rohkesti vaaraode büste ja sarkofaage, kirjutab Sõnumileht.

Vaevalt ruutkilomeetrisuurune linn Herakleion oli kunagi Egiptuse merevärav. Linna asutas 331. aastal eKr Aleksander Suur ning sellest sai Egiptuse merevärav ja tähtsaim tollipunkt.

Goddio sõnul on leidude hulgas viis kuni seitsme meetri kõrgust vaarao büsti, sarkofaage ja graniidist kirste.

Uppunud linn koos oma purunenud templi ja hoonetega asub 6-8 meetri sügavusel. Mereliiva alla on mattunud nii hoonete rusud, tänavad kui ka äravoolusüsteemid. Goddio sõnul on liivakihi paksus mõnes kohas 30 sentimeetrit, mõnes aga kuni kaks meetrit.

On leitud ka 90 meetri pikkune lainemurdja ja 150 meetri pikkune sadamakai.

USA teadlaste hinnangul põhjustas linna hävimise maavärin - mitmed hooneplokid on kokku kukkunud nagu doominokivid.

Niiluse delta luksuslinnade hulka kuulusid ka Canopus ja Menouthis koos oma kuulsa Isise templiga. Antiikajal olid kõik need linnad ihaldatud reisieesmärgid.

Arheoloog Goddio on ka uppunud Canopuse kaardistanud. Tema sõnul avaldavad seal sügavat muljet 90 meetri pikkused ja kolme meetri paksused müürid, mis koosnevad plokkidest, mis on üle meetri pikad ja 80 sentimeetrit laiad.

Iraanist leiti uus "Hiina müür"

Arheoloogid avastasid Põhja-Iraanis ligi 200 kilomeetri pikkuse müüri jäänused. Tegemist on Suure Hiina müüri järel pikkuselt teise taolise kaitserajatisega.

Samal teemal aripaev.ee Arheoloogid leidsid järve põhjast iidse linna

Ekspertide arvates on müür ehitatud paljude sajandite eest, vahendas Fars News Agency. Müüri eesmärgiks oli tõenäoliselt kaitsta Iraani alal 5. ja 6. sajandil elanud inimesi põhja pool elanud heftaliidide ehk nn valgete hunnide rünnakute eest.

Briti ja iraani arheoloogidest koosnev töörühm leidis müüri lähedalt ka iidse 50 kilomeetri pikkuse kanali, mida kasutati Gorganrudi jõe vee juhtimiseks piirkonnas elavate inimesteni. Iraanlasest arheoloog Hamid Omrani ütles, et lõik sellest kanalist oli kasutuses veel 1979. aasta islamirevolutsiooni eelsel ajal.

Suure Hiina müüri pikkuseks on üle 6000 kilomeetri, selle ehitamist alustati 5. sajandil.

Kleopatra haud leitud?

Egiptuse arheoloog Zahi Hawass usub, et on avastanud kunagise Egiptuse valitsejanna Kleopatra haua.

Kaheteistkümnest arheoloogist ja 70 väljakaevajast koosnev meeskond otsib sissepääsu hauakambrisse, kust Hawass loodab leida nii Kleopatra kui ka tema armastatu, Rooma väejuhi Marcus Antoniuse jäänused. Eeldatav hauakamber paikneb Aleksandriast umbes 40 kilomeetrit lääne suunas, kirjutas The Times.

Hawassi juhitud meeskond on avastanud üle saja meetrise tunneli koos Kleopatra kujude ning tema näoga müntidega. Hawassi sõnul annab see selge vihje, et kusagil läheduses peab olema ka Kleopatra ise.

Leiti ka Marcus Antoniuse kuju, mis annab uurijaile lootust, et ehk on Kleopatra maetud sinna koos temaga. Kleopatral oli Marcus Antoniusega kolm last. Nende unistus oma impeeriumist tõi aga kaasa sõjalise konflikti Roomaga, mistõttu olid nad lõpuks sunnitud sooritama enesetapu.

Hetkel on otsimistööd saabunud suvekuumuse tõttu katkestatud. Jätkata soovitakse novembris, mil hauakambri otsimiseks võetakse appi ka georadar.

Kui Hawassil on tõepoolest õigus ning otsitud kohas asub Kleopatra haud, on see üks tähelepanuväärsemaid arheoloogilisi leide alates 1922. aastast, mil Briti arheoloog Howard Carter avastas vaarao Tutanhamoni haua.

Teised egüptoloogid on aga esialgu ettevaatlikud. Oxfordi ülikooli egüptoloogiaprofessor John Baines hoiatas, et kuninglike haudade otsimine on enamasti lootusetu ülesanne. Samuti kahtleb ta selles, et Kleopatra maeti koos Marcus Antoniusega.

Hawass jääb aga endale kindlaks: „See on meie teooria. Teised ei pruugi sellega nõustuda, aga me loodame peagi leida ka midagi oma sõnade kinnituseks.“

Kleopatra paleest saab veealune muuseum

Kleopatra palee on juba aastasadu olnud Vahemere lainetes peidus, kuid tulevikus võib Alexandriat külastavatel turistidel olla võimalik peidetud aardeid maailma esimeses veealuses muuseumis vaatamas käia.

Muuseumi asupaigaks on välja pakutud paik, kus kuulus Egiptuse kuninganna enne enesetappu armsama Marcus Antoniusega varjus. Septembri alguses teatas UNESCO, et rahastab uurimisrühma, mis peaks otsustama, kas selline muuseum oleks teostatav, kirjutas National Geographic.

Kui muuseum kord valmis saab, hakatakse seal näitama aardeid ja skulptuure kuninganna paleest, mis kunagi seisis ühes maailma suurimas inimkäte poolt valmistatud lahes asuval saarel, kuid vajus hiljem, 4. sajandil, maavärinate tagajärjel vee alla. Seetõttu on laht uppunud arheoloogilisi varandusi täis.

Plaanitav muuseum asuks nii maa peal kui ka vee all. Eeluurimist juhtiv Pariisi arheoloog Jacques Rougerie on disaininud nelja kõrge purjekujulise struktuuriga hoone. Muuseumi suuremale maapealsele osale liituksid klaaskiust veealused tunnelid, kust külastajad saaksid veealuseid aardeid imetleda.

Vaadet võib rikkuda lahe tume vesi. Muuseumi ehitajad peavad vee kas puhastama või ehitama hoopiski suure kunstliku laguuni. Seda seetõttu, et muuseumi veealune asukoht pole sugugi mõeldud vaid põnevuse tekitamiseks: paljudel juhtudel aitab vesi arheoloogilisi leide säilitada.

Otse arheoloogiliste leidude kohale ehitamine võib aga aardeid kahjustada. Seetõttu ongi palgatud eeluurimisrühm, mis koosneb arheoloogidest, arhitektidest, inseneridest, majandusteadlastest ja ametnikest, kes projekti järgmise kahe aasta jooksul analüüsivad.

Kui eeluurimisrühm kinnitab, et muuseumi ehitamine oleks ohutu, loodetakse ehitamisega valmis saada kolme aasta jooksul. Muuseumi hind pole aga veel selgunud, samuti pole veel kindlustatud rahastamist.

“Suvel leian kindlasti mürske, miine ja muud ohtlikku kama!”

Andres (32) käib metallidetektoriga mööda Eestit ringi ja otsib kadunud või peidetud väärtesemeid. Suvel plaanib mees lõhkekehade vahelepiiksutama minna.

“Ega ma seda raha pärast tee, lihtsalt huvitav on maapõuest midagi leida ja see välja kaevata,” räägib mees. Andres on metalliotsimist harrastanud umbes aasta. Selle ajaga on ta leidnud peamiselt münte. “Alguses käisin randades, aga seal on konkurents päris kõva ja viimanegi traadijupp välja kougitud. Läbiotsitud ranna tunneb väikeste augukeste järgi ära. Nüüd kasutan enda mälestusi, et head kohta leida. Näiteks meenutan, kus asus nõuka-ajal lahtise õlle putka. Lähen sinna ja piiksutan detektoriga ringi. Nõuka joodikud on päris heldelt kopikaid maha poetanud,” naerab mees. Eriti väärtuslikku leidu mehel veel pole: “Kõige rohkem raha saaks vist ühe hõberipatsi eest, mille ma Stroomi metsast leidsin. Suurem osa leide ongi mul nõukogudeaegsed kopikad ja mõni üherublane.”

Lõkke abil demineerima
Lõhkekehasid metalliotsija veel leidnud pole, ainult mõned püssikuulide kestad, kuid Andresel on plaan suvel minna Teise Maailmasõja aegsetele rindejoontele. “Ega see vist väga tark tegu ei ole. Seal leian kindlasti mürske, miine ja muud ohtlikku kama, aga samas on võimalus ka midagi huvitavat välja kaevata. Olen juba mõnda aega uurinud, kuskohas täpsemalt need madistamised käisid ja mingil hetkel kindlasti lähen,” on Andres veendunud.
Õhkulendamist tulevane rindekaevur ei karda. “Ega ma päris loll kah pole, et ma miini ära ei tunneks. Tuleb pisut “õrnemalt” kaevata. Kui leiangi, eks siis peab demineerijad kohale kupatama. Või teen väikese lõkke üles ja demineerin selle abil ise. Ei, ei, see oli nali!” muheleb Andres.

Must arheoloog?
“Arheoloogiamälestiste rüüstamine metallidetektorit kasutavate „mustade arheoloogide” poolt on Eestis viimasel kümnendil võtnud katastroofilised mõõtmed,” teatavad samal ajal arheoloogid oma kirjas kultuuriministrile.
Mustaks arheoloogiks Andres ennast nimetada ei lase: “See on lollus, mu aparaat on Garret ACE 250, harrastajate seas kõige levinum Eestis. Selle abil just väga sügavalt otsida ei anna. Kogu kraam, mis välja kaevan, on maksimaalselt sada aastat vana. Sügavamale minekuks on juba oluliselt kallimaid riistu vaja. Sellises vanuses asjad ei oma ju mingit arheoloogilist väärtust, suhteliselt vähe on neil ka turuväärtust. Kordan – see on ikka pigem hobi.”
Aga kui mees peaks oma “haleda” detektoriga siiski iidse kullapaja leidma? “Hiljuti ju keegi leidis, andis riigile ja see maksis pool selle väärtusest kinni. Ma käituksin täpselt samamoodi. Mõne mündi jätaks ehk ikka mustadeks päevadeks,”naerab Andres ja tunneb olematu leiu üle juba rõõmu.

Karol Sepik

Metallimehe saak

Kadunud muinaslinnust otsimas

Eesti kunstnike maalidel kujutatud muinaslinnused on paraku fantaasia vili, tõdeb Evald Tõnissoni suurteost kommenteerides Andrei Hvostov.

Evald Tõniosson
"Eesti muinas­linnad"
Muinasaja teadus 20. Tartu-Tallinn 2008. 357 lk.

Kuigi selle muinaslinnustele pühendatud raamatu autoriks on märgitud Eesti arheoloogia suurmees Evald Tõnisson, on selles siiski suuresti osalisteks olnud ka Heiki Valk ja Ain Mäesalu. Lisaks veel terve plejaad Eesti arheolooge. Tõnissoni ootamatu surm 2001. aastal katkestas tema töö raamatu käsikirjaga. Nooremad kolleegid võtsid Eesti arheoloogia suurmehest maha jäänud paberite korrastamise ja avaldamise enda peale, täiendades neid ning lisades enda poolt mõndagi olulist. Meie ees on muinaslinnuste uurijate kollektiivne töö.

Kiusatus on öelda, et nüüd siis lõpuks sai antud vääriline vastus baltisaksa päritolu ajaloolasele Armin Tuulsele (enne nimevahetust Neumann), kes avaldas 1942. aastal kapitaalse töö "Die Burgen in Estland und Lettland". Nagu ka tema eellasele Karl von Löwis of Menarile, kes avaldas 1922. aastal "Burgenlexikon für Alt-Livlandi".
Saksa autorid kirjutasid saksa linnustest - nendest, mille lammutamist ning nende asemele paganlike Taara-tammikute istutamist nõudis eelmise sajandi 30. aastatel eesti rahvusluse kirglik tiib. Ent põlisrahva kaitserajatiste teatmeteose puudumist see ei oleks korvanud. Nüüd siis 21. sajandi alguses võib rõõmsalt õhata - ära tegime!
Kataloogis on 131 muinaslinnust (kaardilt lk 32 näeme siiski, et väljakaevamisi oli 2007. aasta seisuga korraldatud vaid 61-l linnuseasemel). Igale linnusele on antud täpne asukohakirjeldus, vallide ja kunagiste kraavide jälgitavus maastikul, seniste kaevamis- ja uurimistööde seis. Väga tänuväärne lisandus on iga linnusekirjelduse lõpus olev allikate nimekiri.
Toon näite Pöide maalinna varal: esmane mainimine Henriku Liivimaa kroonikas (XXX: 5), järgmisena Mellin 1794. aastal (kartograaf krahv Ludwig August Mellin), siis Luce 1811. aastal (Kuressaare õpperingkonna inspektori Johann Wilhelm Ludwig von Luce), siis Hueck 1840. aastal (vist Alexander Friedrich Hueck, kes oli hariduselt üldsegi arst), ja nii edasi ja nii edasi, kuni tänase päevani välja.
Statistikast huvituv lugeja võib vaadata, milliseid Eesti muinaslinnuseid on läbi aegade kõige rohkem mainitud, ja mõtiskleda nende "populaarsuse" põhjuste üle. Üks sellistest on Varbola: muinasaegadel mainitud kuus korda Henriku kroonikas ja üks kord Novgorodi esimeses leetopissis, järgmisena tuli juba valgustusajastu suurkuju Hupel 1774. aastal.
Süstemaatilisi kaevamisi muinaslinnustes alustati meil alles 1936. aastal
(lk 34). See on ilmselt kuidagi seotud EWs aetud ametliku poliitikaga anda eesti rahvusele tagasi tema ajalugu. Üheks tollase püüdluse jäljeks on suuremate ja olulisemate muinaslinnuste varustamine pronkstahvlitega, kus on Eesti kaardile märgitud tähtsamad "muinaslinnad". (Siinkirjutaja mäletamist mööda elasid mõned sellised tahvlid üle ka nõukogude aja, näiteks Lõhaveres, ehkki seal oli antud Eesti idapiir vastavuses Tartu rahu tingimustega).

Muinaspärandi

väärtustamisest rääkides tuleb meelde mõnda aega mõnedes ringkondades kõlanud üleskutse ehitada kusagil üles üks välimuselt autentne muinaslinnus. Kas siis turismi­atraktsioonina või omaenda hingevajaduste rahuldamiseks. Sellise idee eestkõnelejate arvates on meil tänu arheoloogiliste uuringute põhjalikkusele ühe autentse muinaslinnuse ülesehitamiseks piisavalt andmeid.
Paraku see pole päris nii. Vallide paksus, struktuur ja võib-olla isegi kõrgus on taastatavad, kuid linnuse silueti kohta seda öelda ei saa. Kroonik Henrik on nii Viljandi kui Tartu linnuste puhul maininud, et nende kaitsesüsteemides olid mingid kõrgemad rajatised. Viljandi puhul nimetab kroonik seda "linnuse tipuks" - summitas castris, Lõhavere puhul lihtsalt "kindluseks" - municio, mis oli ehitatud "plankudest" - planca. Viljandi municio seinad olid Henriku teatel kahekordsed. Tartu linnusel oli samuti mingi kõrgem tornrajatis - summitas municio (lk 82).
Linnuste piiramised lõpetanud tormijooksude puhul olid need kohad kõige ägedama võitluse platsiks. Need võisid olla ka kaitsjatele viimaseks pelgupaigaks, nagu see juhtus Tartu piiramisel, kui vürst Vjatško sõdalased seal varjusid.
Mis asi oli "linnuse tipp"? Midagi tornlinnuse taolist, nagu keskaegsete rüütlilinnuste donjon või bergfried? Kuna tegemist oli kõrgete puitrajatistega, millest pole midagi alles (erinevalt valle koos hoidnud puitsõrestikest või väravakäikude postidest, mille riismed on pinnases säilinud), siis pole võimalik taastada ühtegi "linnuse tippu". Samamoodi pole võimalik rekonstrueerida valle läbinud väravakäikude pealisehitisi. Me ei tea, milline oli Eesti suuremate muinaslinnuste siluett. Eesti kunstnike maalides on kujutatud ristiväge ründamas muinaslinnuseid, mis näevad välja nagu keskaegsed rüütlilinnused, selle vahega vaid, et eestlaste linnusel olid müürid-tornid tehtud puust. Ent paraku on see fantaasia. Suurte ja võimsate muinaslinnuste väljanägemine ei ole taastatav.
Remargiks muinaslinnuste õuedel olnud EW-aegsetele pronkstahvlitele, mis trotsisid nõukogude ajastut hoolimata Tartu rahu järgsest idapiirist. Tõnissoni raamatust selgub, et on olemas selline nähtus nagu arheoloogiline ekspansioon: 2007. aastal korraldasid Eesti arheoloogid väljakaevamisi Kornetis, kaks kilomeetrit lõuna pool praegust Eesti-Läti piiri. Tõenäoliselt on Läti vabariigi territooriumil teisigi muinsusi, kus eesti arheoloogid võiksid peremehelikult askeldada.

Kuiva arheoloogilise ­materjali kõrval on raamatus huvitavaid lõike ka lingvistikahuvilistele ning sotsiaalse ajaloo paleuslastele.
Sõna "linnus" etümoloogiast saame teada, et see nimisõna näib olevat seotud soome tegusõnaga "linnoittaa" - kindlustada - ja sellest tuleneva sõnaga "linnoitus" - kindlustus (lk 25). Hilisrauaaja linnuseid on nende väiksusest tingituna tõlgendatud kui maksustamiskeskusi. Läänemaa linnuste suurust analüüsides on arheoloog Mati Mandel arvanud, et need olid ülikulinnused, kus sõja korral leidis kaitset vaid sotsiaalne eliit oma kaaskondlaste ja lähimate külade elanikega (lk 173).
Remargi korras võiks mainida seda, et lõunanaabritel liigub sotsiaalajalooline mõte praegu vastassuunas - meil räägiti pikka aega muinas-Eesti ühiskonna egalitaarsusest, samas kui Läti ajaloolased tegelesid ­varafeodaalse ülikkonna piiritlemisega; nüüd on meil avastatud omaenda ülikkond, samas kui lätlased on hakanud rohkem uskuma oma muinasühiskonna egalitarismi. Ka ajalooteaduses on olemas moodsad teemad.

Toimetas: Kristjan Pillak

Kõnnitee laiendamisel jõuti võlvkeldrisse

Nädala algul ( 15.08.08 ) sattusid töömehed Valgas Riia tänaval kõnnitee süvendit kaevates kolmele keldriavale, mis viisid suurde käikudega võlvkeldrisse.

Leid oli üllatuseks ka tühjalt seisva krundi omanikule. "Punasest tellisest kõrged võlvlaed on hästi säilinud ning põrand on kuiv, ei mingit niiskust. Astudes tõusis paks tolmukord jala alt lendu. Ükskõik, mis funktsioon neil ruumidel ka olnud on, moosipurgid ja kartuli võiks sinna südamerahuga talveks sisse viia," rääkis köiega maa-alla laskunud tee-ehitaja Arturs Klavinš.

Osaühingu Valga Teed töömeeste teada pole Riia tänava krundil juba kümneid aastaid hoonet olnud, varem asunud seal mööblikauplus. Kui suur võlvkelder on, ei osata hetkel veel täpselt öelda, sest selle mitme pika käigu lõpud on kinni müüritud.

"Kes see nüüd oskab arvata, mis siin olla võis, aga elumaja keldri kohta on kuidagi uhke, suur ja käigurohke. Ajaloolist hõngu annab, ja kui mitte rohkem, siis 150 aastat võiks sel vanust olla," arvas Klavinš. Võlvkeldri ja käikude kivid ise võivad pärit olla ka muinsuskaitse all olevast Tsirguliina või Valga tellisetehasest.

Muinsuskaitseameti Valgamaa vaneminspektor Mari-Liis Paris ei oska veel täpsemaid kommentaare anda, kuid tema sõnul on üsna tõenäoline, et tegu võib olla ka kunagise suurema maja uhkema võlvkeldriga: "Küll võib öelda, et piirkond pakub arheoloogidele huvi, eriti selle kiriku- ja kabelipoolne ala."