Andres (32) käib metallidetektoriga mööda Eestit ringi ja otsib kadunud või peidetud väärtesemeid. Suvel plaanib mees lõhkekehade vahelepiiksutama minna.
“Ega ma seda raha pärast tee, lihtsalt huvitav on maapõuest midagi leida ja see välja kaevata,” räägib mees. Andres on metalliotsimist harrastanud umbes aasta. Selle ajaga on ta leidnud peamiselt münte. “Alguses käisin randades, aga seal on konkurents päris kõva ja viimanegi traadijupp välja kougitud. Läbiotsitud ranna tunneb väikeste augukeste järgi ära. Nüüd kasutan enda mälestusi, et head kohta leida. Näiteks meenutan, kus asus nõuka-ajal lahtise õlle putka. Lähen sinna ja piiksutan detektoriga ringi. Nõuka joodikud on päris heldelt kopikaid maha poetanud,” naerab mees. Eriti väärtuslikku leidu mehel veel pole: “Kõige rohkem raha saaks vist ühe hõberipatsi eest, mille ma Stroomi metsast leidsin. Suurem osa leide ongi mul nõukogudeaegsed kopikad ja mõni üherublane.”
Lõkke abil demineerima
Lõhkekehasid metalliotsija veel leidnud pole, ainult mõned püssikuulide kestad, kuid Andresel on plaan suvel minna Teise Maailmasõja aegsetele rindejoontele. “Ega see vist väga tark tegu ei ole. Seal leian kindlasti mürske, miine ja muud ohtlikku kama, aga samas on võimalus ka midagi huvitavat välja kaevata. Olen juba mõnda aega uurinud, kuskohas täpsemalt need madistamised käisid ja mingil hetkel kindlasti lähen,” on Andres veendunud.
Õhkulendamist tulevane rindekaevur ei karda. “Ega ma päris loll kah pole, et ma miini ära ei tunneks. Tuleb pisut “õrnemalt” kaevata. Kui leiangi, eks siis peab demineerijad kohale kupatama. Või teen väikese lõkke üles ja demineerin selle abil ise. Ei, ei, see oli nali!” muheleb Andres.
Must arheoloog?
“Arheoloogiamälestiste rüüstamine metallidetektorit kasutavate „mustade arheoloogide” poolt on Eestis viimasel kümnendil võtnud katastroofilised mõõtmed,” teatavad samal ajal arheoloogid oma kirjas kultuuriministrile.
Mustaks arheoloogiks Andres ennast nimetada ei lase: “See on lollus, mu aparaat on Garret ACE 250, harrastajate seas kõige levinum Eestis. Selle abil just väga sügavalt otsida ei anna. Kogu kraam, mis välja kaevan, on maksimaalselt sada aastat vana. Sügavamale minekuks on juba oluliselt kallimaid riistu vaja. Sellises vanuses asjad ei oma ju mingit arheoloogilist väärtust, suhteliselt vähe on neil ka turuväärtust. Kordan – see on ikka pigem hobi.”
Aga kui mees peaks oma “haleda” detektoriga siiski iidse kullapaja leidma? “Hiljuti ju keegi leidis, andis riigile ja see maksis pool selle väärtusest kinni. Ma käituksin täpselt samamoodi. Mõne mündi jätaks ehk ikka mustadeks päevadeks,”naerab Andres ja tunneb olematu leiu üle juba rõõmu.
Karol Sepik
Metallimehe saak
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti