www.sakala.ee 18.01.2011
Margus Haav, toimetaja
Riigivanem Konstantin Päts istutas 1931. aasta oktoobris esivanemate mälestuseks Holstre valda Rebase külla oma vaarisa sünnitallu Pätsuveskile tamme. Just Pätsuveski järgi sai suguvõsa ka perekonnanime.
Foto: arhiiv
Täna viiskümmend viis aastat tagasi suri Buraševos Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts. Nimetuna maamullas puhanud president jõudis koju tagasi enam kui kakskümmend aastat tagasi. 21. oktoobril 1990. aastal sängitati ta Tallinnas Metsakalmistul viimaks kodumulda.
Viljandimaa juurtega presidendi surma kohta oli pikka aega liikvel mitu versiooni. Kaheksakümneaastast Pätsi hoiti 1954. aasta lõpul suure saladuskatte all Viljandi lähistel Jämejala haiglas, kuid kuhu kadusid presidendi jäljed 1954. aasta 31. detsembril, oli pikka aega saladus. Ajalehest «Edasi» läks omal ajal liikvele õige veider kumu, mille järgi Päts olla surnud hoopis Mõisaküla vanadekodus.
Tõde hakkas selguma 1988. aasta teisel poolel. Kummalisel kombel jõudsid esimesena õigetele jälgedele vanad sõbrad, endised kõrged julgeolekuohvitserid, nüüdseks manalase varisenud alampolkovnik Valdur Timusk ja erumajor Henn Latt. Just nemad tõid avalikkuse ette andmed Eesti Vabariigi presidendi viimase eluperioodi kohta.
«Sakala» kohtus ühel sügispäeval Henn Latiga, kes oli säilitanud ohvitserirühi ning terava ja tähelepaneliku pilgu. Latt meedias just tihti sõna ei võta. Ometi oli tema see, kes jõudis kadunud presidendi jälgedes esimese uurijana Kalinini oblastis asuvasse Buraševosse ning seal asuvasse Maksim Litvinovi nimelisse psühhoneuroloogiahaiglasse.
Samas kohas käis Latt koos kaaslastega möödunud suvel, seega 22 aastat hiljem, vaatamas, kuidas on läinud inimestel, kes neid esimese ekspeditsiooni aegu abistasid.
Kes siis õieti on Henn Latt? Kas kunagiste parteikaaslaste hirmutegusid siiralt heastada püüdnu, õigel ajal õigesse kohta sattunu või hoopis osav manipulaator? Või on ta lihtsalt elu näinud eakas mees, kellel pole enam midagi kaotada ning kes soovib südant puistata ning rääkida järeltulevatele põlvedele oma lugu?
Sületäis legende
Peagi 70-aastaseks saava mehe jutt on pikk ja põhjalik. Ta valib hoolega sõnu ning on kuupäevi ja kellaaegu nimetades piinlikult korrektne. Oma minevikust ei tee aastatel 1963—1980 KGB-s töötanud Henn Latt mingit saladust.
«1980. aastal läksid meie teed lahku — pealegi veel nõnda, et jäin ilma sõjaväepensioni õigusest,» jutustab ta.
Henn Latt kinnitab, et aastal 1980 ei osanud keegi isegi unes näha Nõukogude Liidu lagunemist ning vabatahtlikult KGB-taolise kurjakuulutava organisatsiooni ridadest lahkumine tähendas oma tulevikule jämeda ja rasvase kriipsu pealetõmbamist.
Nii läkski. Keskkomitee ideoloogiapleenumil nimetas parteijuht Karl Vaino Henn Latti Eesti NSV ideoloogiaprobleemiks number üks.
«See oli mulle surmaotsus: keskkomiteega võidelda polnud võimalik,» meenutab Latt, kes pidi päevapealt loobuma ühe Tallinna tehnikumi direktori ametikohast. Ta jutustab kuivalt, erilise vihata, et Tallinnas ei söandanud keegi teda enam tööle võtta. Seepärast asus eriväljaõppe saanud mees tööle Rakvere rajooni Triigi ja Simuna kolhoosi varustajana.
Aastad möödusid ning hävimatuna tundunud impeerium hakkas pisitasa õmblustest kärisema. Eestis kogus jõudu Rahvarinne.
Latt mäletab, et oli sel ajal ühiskondlikult väga aktiivne. «Mul on selgelt meeles, kuidas Trivimi Velliste küsis 1988. aasta öölaulupeol kolmesaja tuhande inimese ees peetud kõnes, kuhu on stalinistid peitnud meie kunagised riigijuhid. «Me tahame nende haudadele lilli viia,» lausus ta.»
See tekitas Latis üleva tunde. «Näis, et rahvas oleks vajaduse korral läinud kuhu iganes kui üks mees — vaimustus oli nii suur.»
Ta ütleb, et sealsamas küpseski temas mõte selgitada välja, kus on leidnud viimse puhkepaiga Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts.
Kõigepealt otsustas Latt kontrollida Tveri varianti. Ta tegi selle ettepaneku kunagisele kolleegile, 1983. aastal KGB-st lahkunud Valdur Timuskile. Latt ise viibis toona endiselt EKP keskkomitee juhtide Karl Vaino ja Rein Ristlaane eest maapaos, omal ajal polkovnikupaguniteni välja jõudnud Timusk oli pensionär.
«Infot oli liikvel ohtralt ning legende leidus mitmesuguseid,» räägib Henn Latt, kes hakkas eeltööde kõrval korjama sõidu- ja kuluraha. Seda teenis ta omakasvatatud kartuli, porgandi ja tilli müügist. Erilist indu andis kuuldus, nagu oleks Tveris eesti turistidele näidatud koguni presidendi hauaplatsi. Kuuldusi ringles nii- ja naasuguseid — üks tõepärasem kui teine.
Doktor Gusseva
Ühel 1988. aasta oktoobripäeval jõuti viimaks sinnamaale, et Hann Latt sai oma pikap-Moskvitšile hääled sisse panna. Pikk teekond võis alata. Varustajakogemus õpetas otsijat ekspeditsioonile kaasa võtma mitmesugust provianti, sealhulgas vedelat valuutat ehk piiritust.
«Tveris selgus muidugi, et asjad on hoopis teistmoodi, kui olime ette kujutanud: meid ei lastud kuhugi ligi,» jutustab Latt. «Esialgu kindlana tundunud niidid katkesid ega viinud edasi. See-eest hakkas kohapeal toimuma huvitavaid asju: infojupid hakkasid ootamatult haakuma.»
Nõnda jõudsid otsijad välja Buraševosse, Tverist 15 kilomeetri kaugusel asuvasse külakesse. Selgus, et Päts oli tõepoolest seal viibinud. Kuigi Timusk ja Latt esitlesid end endiste KGB töötajatena, ei antud neile presidendi haiguslugu ning teemat välditi igati.
Lõpuks õnnestus Latil ja Timuskil kohtuda Pätsi viimase raviarsti, 83-aastase Ksenja Gussevaga. Selgus, et vanaproua mäletas Eesti presidenti ja tema matmist väga selgelt.
«See oli nagu tunneli lõpust paistev valguskiir,» meenutab Henn Latt. «Kõrges vanuses naist vaevasid muidugi tervisehädad, kuid mälu oli tal suurepärane.»
Gusseva jutu järgi katsuti kunagist presidenti mulda sängitada eriliselt. Haigla töötajad tõid lahkunule särgi, kuue ja pesu. Täpset matmiskohta ei teadnud Gusseva enam öelda, kuid viis mehed mälu järgi ühele vanale surnuaiale ning näitas tõenäolise paiga.
Sellega saigi esimene reis ümber. Eestisse naasnud, andsid Latt ja Timusk presidendi pojapojale Matti Pätsile kohe videofilmi, mille oli nende tarvis teinud keegi kohalik, Aleksandr Sokolov. Peagi sõitsid Buraševosse juba Matti Päts ja muinsuskaitse esindajad.
1990. aasta 22. juunil kell 11.30 jõuti viimaks nii kaugele, et avati haud, kust leitud säilmed kuulusid tõepoolest president Konstantin Pätsile.
«Minu ettevõtmist on püütud alusetult seostada KGB ja teab kellega,» kõneleb Henn Latt kibedalt. «Saatuse tahtel olime meie Timuskiga siiski esimesed. Ega meil õieti millegagi kiidelda ole. Aitäh ei öelnud meile muidugi keegi. Ka teise sõidu tegime meie, pensionärid, oma kulu ja kirjadega. Ärge otsige siit KGB jälgi. »
Seda, kuidas president kodumaa mulda sängitati,vaatas Latt televiisorist. Matustele teda ei kutsutud.
Tagasi Buraševos
Tänavu pakkis Henn Latt taas asjad ning sõitis suvel oma kuludega Buraševosse vaatama, mis oli juhtunud pärast presidendi säilmete väljakaevamist kohapeal.
Ta leidis eest 1990. aastal vallandatud kohaliku võimu esimehe Nikolai Pankratjevi ning 1988. aastal Konstantin Pätsi matmispaiga otsinguid filminud Tveri mehe Aleksandr Sokolovi, keda oli vintsutatud kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Presidendi matmispaiga saladuse avaldanud arsti Ksenja Gusseva haud oli nimetu ja räämas.
«Tahtsin südamest näha neid inimesi, kes olid meid kunagi aidanud» räägib Latt. «Mõnda me ei leidnud, aga mõni oli täiesti olemas. Selle rõõmustava taaskohtumise pärast tasus kohale sõita!»
«Kui Eesti muinsuskaitse seltsi ekspeditsioon oli 1990. aastal lahkunud, kaotas töö Buraševo asulanõukogu esimees Nikolai Pankratjev, kes oli surnuaial tehtud väljakaevamise eest vastutuse enda peale võtnud,» jätkas Latt. «Nüüd, kakskümmend aastat hiljem palusin talt andestust eestlaste nimel, kes olid lahkunud Buraševost Pankratjevit tänamata ja head aega ütlemata. Ta veel küsis, kas meil ongi niisugune komme.»
Riigitöö kaotanud, siirdus Pankratjev suurde ärisse ning kütuseveos ulatuvad tema huvid praegu Muuga laheni välja.
«Kõige rohkem oli mul kahju doktor Gusseva hauast: see oli unustusse jäetud,» jutustab Latt kurvalt. «Panin sinna lille ja küünla. Saatuse iroonia tõttu oli tema matmispaik nüüd niisamuti märgistamata kui see, mille ta meile omal ajal riigisaladusena avaldas. Kas võis doktor seda kunagi ette aimata?»
Konstantin Pätsi väidetavatest vastuolulistest ärihuvidest, vaikivast ajastust, baaside lepingust, sellele järgnenud vaiksest alistumisest ning Johannes Vares-Barbaruse nukuvalitsuse ametisse kinnitamisest on viimasel ajal kirjutatud palju.
Mida arvab meie esimesest presidendist Henn Latt? Küsimus võtab mehe mõtlikuks.
«Seistes 1988. aastal tema oletatava matmiskoha juures, ütlesin talle: «Sa tegid kõik, et oma rahvast säästa»,» lausub Latt. «Täna lisaksin sõnad «võib-olla». Ühed küsivad, miks ta tegi niimoodi. Teised jälle arvavad, et kui omal ajal oleks konfliktiks läinud, oleks Eesti lihtsalt ära pühitud.»
PRESIDENT
Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Tahkuranna vallas ja suri 18. jaanuaril 1956 Kalinini oblastis Buraševos.
• Juristihariduse saanud Päts oli Päästekomitee esimees, esimene valitsusjuht ja riigipea.
• Eestist 1940. aasta juuli lõpul koos perekonnaga küüditatud Konstantin Päts arreteeriti Ufas, kui puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel.
• 1954. aasta detsembris toimetati president saladuskatte all Eestisse Jämejala psühhoneuroloogiahaiglasse, kuid kuuldused tema kodumaal viibimise kohta hakkasid levima.
• Kalinini oblastis Buraševo psühhoneuroloogiahaiglas hakati Konstantin Pätsi haiguslugu kirjutama 1. jaanuaril 1955.
• 1956. aasta 18. jaanuaril president suri ja maeti haigla kalmistule.
• President Konstantin Pätsi säilmed maeti Eesti muinsuskaitse seltsi korraldusel Tallinna Metsakalmistule 21. oktoobril 1990.
Allikas: «Sakala»
ÜKS KÜSIMUS
Henn Latt, miks te Buraševo-sõidud ikkagi ette võtsite?
Mul pole midagi varjata. KGB-s olles ei määranud ma kellegi saatust ega kirjutanud alla ühelegi surmaotsusele. Saage aru, siis polnud enam sellised ajad. Aga plekk on mul küljes surmani — sellest ma ei vabane.
Ma ei saa Venemaalt pensioni ja Eesti oma on ka väike. Mulle pole Buraševo käigu eest antud ei aumärki ega raha. Pole öeldud aitähki. Ma pole midagi saanud!
Vastan Gustav Naani sõnadega. Tema ütles kord, et iga mees tahab korra elus ratsutada tiigri seljas, olgu või näoga saba poole. Selle paneks mina endale motoks. Omal ajal ei mõelnud ma kõige selle peale. Küllap tahtsin ka midagi ära teha. Olla elus ükski kord õiges kohas. Mul oli see võimalus.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti