www.saartehaal.ee 12.01.2007
Autor: Urmas Kiil
Homme, 13. jaanuaril möödub 100 aastat Jakob Hurda surmast (ukj). Hurdast kui XIX sajandi rahvusliku ärkamisaja ühest silmapaistvamast juhist ja ideoloogist on kirjutatud mitmeid monograafiaid ja artikleid. Mis Jakob Hurda juures ikka ja jälle köidab, see on tema kõrge intellektuaalsus – ratsionaalne ja tasakaalustatud lähenemine olude hindamisel ja tegevuskavade koostamisel.
Päritolult oli Jakob Hurt Põlvamaa mees ja suurem osa tema tegevusest möödus piirkondades, mis jäävad Saaremaast kaugemale – Lõuna-Eestis ja Venemaal Peterburis. Kuid siiski on ka Saaremaal ja Kuressaare linnal tema elus märkimisväärne koht.
Jakob Hurda sidemetest Saaremaaga on suuremal või vähemal määral kirjutatud tema elulugu puudutatavates monograafiates ja artiklites – näidetena võiks siinkohal tuua Mart Laari teose „Raamat Jakob Hurdast” või Rudolf Põldmäe kirjutatud „Noor Jakob Hurt”, kuid ka ajalehes Saarte Hääl 1989. aasta 7. oktoobril ilmunud Ellen Õnnise artikli „Jakob Hurt ja Saaremaa”.
Kõige põhjalikum uurimus sel teemal on aga seni ilmunud Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus 1995–1996, kust võib lugeda Õilme Salumäe artiklit pealkirjaga „Jakob Hurda seostest Saaremaaga”. Just sellele kirjatööle alljärgnev ülevaade põhiliselt toetubki.
Saaniga Saaremaale
Jakob Hurda esimene tulek Saaremaale leidis aset 139 aastat tagasi – 1868. aasta jaanuarikuu esimestel päevadel olevat ta sõitnud saaniga üle Suure ja Väikese väina. Hurda eluloo uurijad on seisukohal, et see saanisõit saarele sai „teoks veidi kibedatel asjaoludel ja sunnitud olukorras”.
Eelnev, 1867. aasta, oli olnud Jakob Hurda jaoks raske ja tormiline – nimelt selgus sel aastal, et Mandri-Eestis tal pastorikohta võimalik saada ei ole, luhtus ka lootus hankida stipendium edasisteks õpinguteks keeleteaduse vallas ning samuti ebaõnnestus katse hakata välja andma ajalehte või ajakirja Eesti Koit. Väidetavalt olevat kõigi nende ootuste purunemise taga olnud baltisakslaste ja Vene võimude tõrjuv suhtumine – mõlema silmis oli noor Jakob Hurt ebasoovitav „nooreestlane”.
Pastoriametist loobumist on toonastes oludes peetud väga julgeks sammuks ning hilisemates käsitlustes võrreldud peaaegu kirikust väljaastumisega. Seega võib vist väita, et otsus kooliõpetaja ameti kasuks ei tulnud Hurdale kergelt, kuid ta lähtus praktilistest kaalutlustest.
Sõprade soovitusi arvestades on ta oma otsuse ilmselt teinud juba 1867. aasta suvel, jätkates samal ajal siiski veel ka muude võimaluste otsimist. Usuõpetuse ja gümnaasiumiainete ülemõpetaja kutse saamiseks vajalikud eksamid sooritas Jakob Hurt Tartu ülikooli juures. Talle väljastatud ülemõpetaja tunnistus kannab kuupäeva 17. august 1867.
Samal ajal jätkas Hurt veel ka uue ajakirja Eesti Koit väljaandmise ettevalmistustöödega. Siin oli peamine trükiloa hankimine võimudelt. Lõpliku äraütleva vastuse Eesti Koidu ilmumisloa asjus tegi Trükiasjade Peavalitsus Õpetatud Eesti Seltsile teatavaks alles 21. detsembril. Võimalik, et just see teade saigi Hurda jaoks määravaks, kui ta otsustas vastu võtta Saaremaal saada olnud õpetajakoha.
Pagendus või mitte?
Omal ajal peeti Jakob Hurda lahkumist Tartust kaugesse Kuressaarde suureks tagasilöögiks. Tol perioodil oli ju Tartu linnast hakanud kujunema eesti rahvusliku liikumise keskus. Nii näiteks hindas Lydia Koidula kujunenud olukorda otsesõnu pagenduseks. 1868. aasta jaanuaris kirjutas Koidula ühes oma kirjas järgmist: „Hr. Hurt on alates 7. jaanuarist 1868 võetud teadusliku õpetajana tööle Kuressaare gümnaasiumisse Saaremaal.
Mõned näevad selles härra Hurda tulevases Saaremaal viibimises tulu teadusele: Saaremaa elanikud, nende tavad, kombed, kohalikud jutud ja pärimused on veel väga vähe uuritud ja tuntud, mille tarbeks oleks Hurt igatahes sobiv isiksus. Võib-olla on selles õigust, ma ei tea selle üle otsustada. Ainult mulle näib, nagu saaks asjade praeguse seisu juures just selline isiksus meie rahva edenemise heaks rohkem ja paremini meie maa keskpunktis mõjuda ja tegutseda, kui tolles provintsinurgas – ma tahaksin peaaegu ütelda: pagenduses.”
Kuressaare gümnaasiumis asus Jakob Hurt tööle 1868. aasta 7. jaanuarist. Kooli 1868. aasta aastaülevaatest selgub, et Hurt õpetas ladina ja saksa keelt quinta´st secunda´ni. Tema nädalakoormus oli 24 tundi, millest ladina keelt oli 16 tundi ning saksa keelt 8 tundi.
Kui Lydia Koidula võrdles Kuressaaret pagendusega, siis Jakob Hurt ise kujunenud olukorda nii pessimistlikult ei hinnanud. XIX sajandi teisel poolel oli Kuressaare Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu järel suuruselt Eesti viies linn. Sajandi keskpaiku oli linna elanikkonna suuruseks 3575. Pealegi oli Kuressaare XIX sajandi esimesel poolel üle elanud märkimisväärse kultuurielu tõusu.
1817. aastal oli J. W. L. Luce poolt asutatud Kuressaare Eesti Selts (Arensburgische Estnische Gesellschaft) – see organisatsioon oli Eestis omalaadsete seas esimene. Tõsi küll, sajandi teise poole alguseks oli esialgne hoog raugenud, kuid 1860. aastate algul oli see taas aktiviseerimas. Mõned näited: 1863. aastal avati Kuressaares Chr. Assafrey trükikoda, 1865. aastal reorganiseeriti kohalik kreiskool gümnaasiumiks ja samal aastal alustas tegevust Saaremaa Uurimise Selts (Verein zur Kunde Ösels).
Mis aga puudutab Jakob Hurda enda suhtumist Kuressaares valitsevatesse oludesse, siis tundub, et see oli igati positiivne. Tema kirjavahetusest võib välja lugeda, et Kuressaare gümnaasiumis valitsesid üksmeel ja hea koolivaim, edukas kasvatustöö ja distsipliin, mis „ületasid isegi Tartu gümnaasiumi taseme”.
Kooliõpetaja ametiga oli rahul ka Jakob Hurda tulevane naine Eugenie Oettel (pereringis kutsuti teda Jenny’ks), kellega Hurt oli kihlunud 1866. aastal. Venemaalt õe Julie juurest Jagodnajast on Jenny saatnud Jakobile mitmeid kirju, milles kohati võib aimata isegi teatavat kadedusnooti peigmehe kirjadest loetud Kuressaare seltskondliku elu lõbususe suhtes.
Prantslase juures korteris
Jakob Hurda elukoht Kuressaares oli tema kolleegi, prantsuse keele õpetaja Georges Favre’i käest üüritud. Tänaseks on see maja hävinud, kuid suure tõenäosusega asus see Pika ja Tolli tänava ristumiskohas, omaaegse aadressiga Tolli 1. 1913. aasta aadressraamatust võib lugeda, et maja omanikuks on Georges Favre’i lesk Jeannette.
G. Favre oli Šveitsi päritolu prantslane, kes 1861. aastal pärast lühiajalist töötamist koduõpetajana Mandri-Eestis tuli Kuressaarde prantsuse keele õpetajaks. Omal ajal oli ta Kuressaares silmapaistev seltskonnategelane, kelle tavapärasest erinevad vaated üksjagu võõristust tekitasid. G. Favre’i poolt rajatud meeskoori – Liedertafeli – kooskäimise kohaks oli Bürgermusse, kuhu ta tõmbas kaasa ka Jakob Hurda.
Kuressaare eeskujud ja mõjud
Pidades silmas Jakob Hurda hilisemat suurejoonelist rahvaluule kogumisaktsiooni, tuleb tema Kuressaare perioodi tutvustest kõige olulisemaks hinnata kokkupuuteid kohaliku gümnaasiumi vanade keelte ja saksa kirjanduse õpetaja J. B. Holzmayeriga, kelle initsiatiivil loodi Saaremaa Uurimise Selts.
Münchenis 1839. aastal sündinud ja Giesseni ülikooli lõpetanud Holzmayer oli tugevasti mõjutatud Herderi ideedest ja üks tema huvialasid oli usundiloolise ja kombestikulise materjali kogumine.
Andmeid kirjalike küsitluslehtede abil kogus Holzmayer juba 1867. aastast alates.
Kuigi Holzmayeri eeskuju andvat mõju on vähemal või rohkemal määral tunnistanud pea kõik J. Hurda eluloo uurijad, on seda aspekti eriliselt esile tõstnud M. Laar, kes rõhutas, et just Kuressaares viibides sai Jakob Hurt eeskuju rahvaluule süstemaatiliseks kogumiseks rahva enda seast pärinevate kaastööliste abil.
Jakob Hurda esimesel Saaremaal viibimise ajal tekkinud kontaktidest väärib veel märkimist tema tutvus Kaarmal elavate Kallaste perekonnaga. 1868. aastal Jakob Hurt siiski ise Kaar-mal ei käinud: olles Kuressaares õpetaja, tutvus ta tollase gümnasisti ja J. B. Holzmayeri ühe andekama õpilase ning usinama materjalikoguja Rudolf Kallasega.
Ootamatu ja kiire lahkumine
Kui lugeda J. Hurda kirjavahetust, siis selgub, et veel 1868. aasta kevadel kavatses ta Kuressaarde pikemaks jääda. Ta tegi ettevalmistusi nii pulmadeks kui ka tulevase abikaasa kolimiseks Saaremaale.
Kuid juba maikuu lõpus sai Hurt ootamatult teate, et Tartu gümnaasiumis on vabanenud õpetajakoht ning et sealse kooli direktor J. Schroeder pakub seda ametit temale. Tuttavad ja sugulased andsid J. Hurdale soovituse see pakkumine kindlasti vastu võtta. Samas soovitasid nad ka, kuidas oma otsust Kuressaares põhjendada – omaksed on ju Tartus ning seal saab ka Eesti asja ajada.
Dokumentaalselt on kinnitatud, et 22. juunil 1868. aastal andis Kuressaare gümnaasiumi direktor J. Gerz Hurdale välja loa puhkusereisiks üle Riia, Dünaburgi (Daugavpils) ja Pihkva Tartusse. Saaremaalt lahkus Jakob Hurt juunikuu lõpus.
Hurda järgmine sõit Saaremaale sai teoks 1876. aastal. See külaskäik toimus tänu Kallaste perekonna kutsele. Ka hilisemal, nn Peterburi-elu perioodil on Jakob Hurt Saaremaad veel korduvalt külastanud.
Need sõidud on aga peamiselt olnud suvised puhkusereisid Kärlale, kus elas tema naise, Jenny, õde. 1878. aastal abiellus Hurda abikaasa noorem õde Mathilde eesti päritolu noore pastori Johannes Kergiga, kellest sai veel samal aastal Kärla koguduse õpetaja.
Loo alguses mainitud
materjalide alusel on selle kokku pannud
Urmas Kiil
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti