Saaremaa vanad kivikirikud: kes tegi?

www.meiemaa.ee 28.01.2011

Artikkel ajakirjas Tuna 2007


Karl Kello

Fotol: Muhu kirik.

Kui pöörduda Saare vanade kivikirikute püstitamise asjus rahva ajaloolise mälu poole küsimusega “kes tegi?”, on vastus üks: Tõll tegi.

Saaremaa varased kivikirikud ehitati väidetavasti 13. sajandil: Valjala kirikut hakatud rajama kohe pärast Saaremaa vallutamist 1227, Pöide kirik tehtud 1240. aastail, Kaarma kirik on valminud ca 1260, Muhu kirik enne aastat 1270 ja Karja kirik enne aastat 1297.

Saaremaa kivikirikute rajamise kohta on esitatud vastakaid seisukohti, selle taga nähakse kohaliku eliidi otsest osavõttu, samas tõdetakse, et Saare ülikutele käinuks kirikute ehitamine üle jõu. Suurte sakraalehitiste rajamisega saanuks hakkama vaid kõige jõukamad maaisandad. Näiteks Lihula katedraali ehitus läinuks maksma ca 75–100 kg hõbedat, seega võib Saaremaa 13. sajandi kirikute püstitamise taga vaevalt näha kohalikke suurnikke, kelle varandus küündinud kõigest mõne hõbedakiloni (vt Ivar Leimus; Tuna, 3/2005).
Kuid vahest jätkus saarlastel siiski nii raha kui ka tahtmist kirikuid ehitada – ja seda juba 12. sajandil?

Kirikuehitaja Tõll

Saaremaal pidi seoses kivikirikute ehitamisega juhtuma midagi tähelepanuväärset, kuivõrd kohalikus folklooris peetakse iseäraliku järjekindlusega kirikuehitajaks nimelt omamaist poolmüütilist meest, mitte võõramaist maaisandat.

Loogiline oleks oletada, et toimuma pidi see enne Saaremaa vallutamist, sest mis põhjusel pidanuksid Saare ülikud kohe pärast vägivaldset allaheitmist kirikute rajamise juurde asuma? Kas oleks vallutajate vastu vaprasti võidelnud ja alles seejärel ristitud Saare vanemad hakanud rahva meelest otsekohe rõõmsasti kirikuid asutama?

Kas rahvajuttudel poolmüütilise Suure Tõllu ehitustegevusest võiks siiski midagi reaalset taga olla? Kas Tõllu klann võinuks kiriku(te) rajamiseks vajaliku raha kokku saada? Selgub, et võinuks küll.

Tõll (ka Toll, Töll) peaks olema ristinimi, see arvatakse olevat germaani päritolu. Voldemar Miller edastas, et Saaremaa sakslased käsitlesid Tõllu/Tölli konkreetse isikuna: Tõll olevat kõigis saksapoolsetes juttudes eestlaste vanem, kes võitles iseolemise eest. Parun Tollide esimesed kindlalt teada olevad esivanemad Saaremaal olnud vabatalupoeg Hans Toll ja tema naine Leno.

Tõllu nimeloos ilmneb huvitav paralleel tollimehe ja tolliga: tölner (saksa Zöllner), vrd taani-norra tolder, toller; vrd muinaspõhja tollr, anglosaksi toll; vanasaksi tol. Tollindusega seonduv sõnavara polnud muinaspõhja, anglosaksi ja germaani kultuuriareaalis tundmatu, kohalikes kõnekeeltes käibisid ka väljendid tollur, tolner, tolenar, tollener.

Tollimees Tõll? Viikingite veetee Euroopast Konstantinoopolisse ja Kesk-Aasiasse ning edasi siiditeele viis vahetult mööda Saaremaast: Gotlandi saarelt mindi Jüri Peetsi väitel üle mere otse Saaremaa Panga peale välja (Panga pank, kõrge valge kivikalju mere kaldal, on kaugele paistev meremärk), seal hargnes muistne meretee kaheks – üks haru suundus Väina suudmesse, teine Soela väina kaudu Soome lahele.

Viikingid tegelesid põhiliselt kaubandusega. Skandinaavia 9.–11. sajandi aarded koonduvad valdavalt väikesele Ojamaa saarele, mille elanikud ammutasid tulu transiitkaubandusest, on tõdenud Ivar Leimus. Sama võiks ju oletada ka Saaremaast ja saarlastest.

Arvestades Saaremaa ühiskondlik-poliitilise organiseerituse küllaltki kõrget taset, mis on võrreldav Islandi ja Ojamaa tollaste oludega (Enn Tarvel suuliselt autorile), oleks loogiline oletada ka väljakujunenud tollisüsteemi ja suhteliselt kindlaid, et mitte öelda fikseeritud tollitariife.

Henriku kroonika teatel tundsid ojamaalased veel 13. saj alguses rõõmu saarlastega peetavast rahust tulenevast julgeolekust. Kaubarahu konteksti peaks loomuldasa kuuluma tollisfääriga seonduv, kui aga tollitariifid on juba kindlaks määratud, peab olema ka maksukoguja.

Tõllu seostamine tollindusega tundub esmapilgul kindlasti kuidagi “kistuna”. Kuid vahest polekski tollimees Tõll kohalikus kontekstis nii väga üksik ja eriskummaline nähtus? Võimalik, et leiame talle siitmailt ka paraja paarilise – kaupmees Caupo. Toreida liivlaste quasi rex Caupo on ajalooline isik.

Enn Tarvel on seisukohal, et kui isikunimi Caupo (Kope) ei ole üks Jakobi (Jacobuse) paljuesinevatest germaanipärastest lühenditest, võib see olla algupärane läänemeresoome nimi tüvest kau või siis tähendada kaupmeest (vrd näiteks li kop ‘kaup’; ld caupo ‘sissesõiduhoovipidaja, kõrtsmik, kaupmees’; vrd gooti kaupon, mn kaupa ja kaupangr; mr köpunger). Kas uue aja sissemurdmisel sai rahamehest “tegija”? Caupo linnus Koiva kõrge kalda peal kui rikas kaubalinn?

Raske rauaraha

Viikingiretked lakkasid pärast Skandinaavia ja Venemaa ristiusustamist. Kui Väina veetee hakkas kaotama oma tähendust (slaavi-vene võimu tugevnedes?), avanes uusi võimalusi eestlastele ja teistele Läänemere idaosa rahvastele.

Parajasti 12. sajandil kasvas nõudlus raua järele, seda müüdi nii paganatele kui ka kristlastele, sedastab Jüri Peets. Tema uurimuste kohaselt asub Eesti suurim muistne rauasulatuskeskus Põhja-Saaremaal Mustjala kihelkonnas Tuiu rauasaatmemägedes. Rauatootmine algas seal viikingiaja alguses, põhiraskus langeb aga 12.–14. sajandisse.

Kahe ja poole sajandiga toodeti u 1500–2000 tonni rauda, kusjuures ca 1000 tonni, mis Saaremaa enda vajadustest üle jäi, müüdi maha (vt The power of iron – Muinasaja teadus 12. Tallinn, 2003). Aastas läks müügiks seega keskeltläbi neli tonni rauda.

Kui palju võis raud sel ajal maksta? Jüri Peets on toonud niisuguse võrdluse (suuliselt autorile), mis iseloomustab küll hilisemaid aegu, kuid suhe peaks võrreldav olema: künnihobune ja kirves olid ühes hinnas, künnihobune maksis ühe taalri, s.o ca 20 g hõbedat, kirves kaalus 500, äärmisel juhul kuni 1000 grammi. Hõbe oli seega rauast kõigest 25–50 korda kallim. Kui kilogrammi raua eest saadi vähemasti 20 g hõbedat, siis 1000 tonni raua müügist 20 tonni hõbedat.

Arvestades umbes poole puhaskasumiks, teeb see kahe ja poole sajandi peale kokku 10 tonni hõbedat, ca kaks tonni hõbedat poole sajandi kohta – 40 kg aastas. Saare rauakaupmehed pidid sõna otseses mõttes rahakotti puuga seljas kandma.

Kohalik soolatransiit

Lisaks kontrollisid saarlased tõenäoliselt ka kohalikku soolatransiiti, mis pidi samuti olema väga tulutoov. Setukeste müütilistes rahvalauludes viidataksegi suurele soolaliinale, mis samastub kaubalinna ja väitselinnaga (soola liin, väidze liin, rasse raha liin, Mürgü liin (mürk ‘teras’)) ning kontekstist johtuvalt paigutub Saaremaale. Väitselinna sõidavad sisse siidilaevad ning välja tulevad väitselaevad ja odadelaevad, kaugelt käivad kaubalaevad (peal sool, vaha, karusnahad, rukis...?): “Siist lätsi möödä müügi laiva,/ kaugelt kävevä kauba laiva,/ sisse tulliva siidi tooja,/ väljä lätsi väidse viijä” (Räpina, 1877).

Kohalik rauakaubandus võis kuuluda Tõllu klanni kompetentsi. Rauakauplemine seostub eesti lastelaulumaailmas (“Kits kile karja!”) suurte meeste, Kalevi ja kuningaga (vrd Tõll kui ristitud Kalevipoeg). Kas võime selles müütilises väitselinnas, soolalinnas, raske raha linnas näha Saaremaal asuvat Lihulinna? Lihulinn kui teatud mõttes tollipunkt? Raua- ja soolakauplemiskeskus?

Viiteid saaremaisele rauakaubandusele ja võimalikule soolatransiidile on leida ka Soome müütilistest rahvalauludest: Karjala metsmees, andnud tapetud karule kätt ja asunud nahka nülgima, üritab teda lepitada, et pole siin minu süüd, sest “Virossa on veitsi tehty” ja “Virosta on veitsi tuotu,/ Läpi suolasalmeksista”, suolasalmen kautta ja suolalaivam peällä. Viro samastub läänemeresoome rahvalauludes sageli Saaremaaga. Viena lääni laulude Suolasalmit (‘soolaväin”) ongi seostatud Soela väinaga (vrd Solavenn, 1254).

Kui võimalik rauamüügimees Tõll (koos oma esiisadega) oli tölneri moodi mees, kes merelistelt maksu nõudis – kuhu sai siis tema raske raha? Kus on tal seal Saaremaal need tohutud hõbeaarded talletatud? Senini peidus mullakamara all? Aga võib-olla otse vastupidi – kõigile tänapäevani näha?
Investeering kirikutesse?

Kas Tõll n-ö investeeris kirikutesse, otsekui Egiptuse vaarao püramiidiehitusse? Ainuüksi Saare rauakaubanduse puhaskasum pidi olema vähemalt 40 kg hõbedat aastas, nii võinuks Saaremaal juba 12. sajandil kümmekonna aastaga investeerida mingiks kindlaks otstarbeks vabalt pool tonni hõbedat, millest piisanuks lahedasti mitme kivikiriku püstitamiseks.

Saarlaste rauamüügitulud säilisid loomulikult läbi kogu 13. sajandi, Jüriöö ülestõusuni välja, kuid küsimuseks jääb, mis põhjusel pidanuksid Saare ülikud vajalikuks alles (loe: kohe) pärast vägivaldset allaheitmist kirikute rajamise juurde asuda? Saare ristiusku ülikutest 12. sajandil on kirjutanud Marika Mägi.

Muistendid seostavad Saaremaa kirikuehituse üheselt ja enesestmõistetavalt Suure Tõllu perekonnaga. Tõllu enda ehitustegevus seostub eelkõige Kaarma ja Karja, samuti Valjala kirikuga (rahvas mäletab selle Saaremaa vanima olevat). Tõllu abiline ehitanud Muhu kiriku, Tõllu venda Leigrit meenutatakse ühenduses Pühalepa kiriku ehitusega.

Küsimus on, millal Saare kivikirikud ehitati. 10. sajandi lõpus ja 11. sajandil, pärast sidemete nõrgenemist oriendiga, suhtlesid meie esivanemad tihedalt saksidega. Saksi müntide ajaline levik siin langeb üllatavalt täpselt kokku Poola, Taani ja Rootsi ristiusustamisega, sedastab Ivar Leimus, eeldades analoogia põhjal, et koos Euroopa hõberaha levikuga hakkas ristiusk Eestissegi jõudma juba 11. sajandi algupoolel (Sirp, 17.03.2006).

Kas 12. sajandil võidi jõuda kivikirikute püstitamiseni? Soomlastele pole olnud probleem rääkida Ahvenamaa kivikirikutest aastal ca 1100 ja puukirikutest veel sadakond aastat varem. Taanis, Rootsis, Norras on romaani ja varagooti pühakojad, miks pidada nende olemasolu võimatuks Saaremaal? Kas Eesti alal ja eriti Saaremaal kui muistsete mereteede teatud sõlmpunktis sai jääda kõrvale ühtse Põhjala arengust?

Saaremaa oli arvestatav sõjajõud

Enn Tarveli väitel (suuliselt autorile) eeldas saarlaste erakordne löögivõime tõhusat sõjalist, haldus- ja välispoliitilist organisatsiooni: 1227. aastast, kohe pärast Saaremaa vallutamist on säilinud Riia saksa võimukandjate kirjavastus Lübecki linna raele. Sellest selgub, et Lübeck oli pöördunud saarlaste poole, taotledes abi oma tülis Taaniga.

Sakslased teatavad, et saarlased on nüüd neile alistunud, kirja hästi vastu võtnud ning lubanud Lübeckile abi anda. See tähendab, ütleb Tarvel, et Saaremaa kujutas endast tollal rahvusvaheliselt arvestatavat sõjajõudu ning ühtlasi sellist poliitilist moodustist, kellega sai diplomaatiliselt suhelda. Kellelegi sai mingis suhtlemiskeeles kirjutada – kellelegi, kel oli otsustusjõudu ja kellelt oli vastust oodata.