www.muuseum.harju.ee
Keila kirikuõpetaja Stephan Badwitzi kokkuvõte Keila koguduse tegevusest aastal 1620.
EAA.1214.2.3.
"Järgneb nimekiri kui palju rahvast 1. jaanuarist 1620 kuni 1. jaanuarini 1621 armulaual käinud, kui palju lapsi ristitud, paljud paari pandud ja paljud ristitud ja maetud.
Tuhat kakskümmend kuus armulaualist
Sada kakskümmend seitse last ristitud
Nelikümmend üks paari abiellu laulatatud
Vanu ja noori surnud ja maetud kakskümmend seitse. Jumal on armuline ja helde ning tahab teile viimsepäeval ülestõusmist anda.Aamen."
Ülevalolevad read on kirja pannud Stephan Badwitz, kes oli Keila koguduse õpetajaks aastatel 1611-1627. Tegu oli tõenäoliselt väga värvika tegelasega – 1594. aastal iseloomustas maakirikute visiteerija David Dubbrech teda kui ennast täis lurjust, kes Püha Kolmainu ja Kristuse nime jubedasti teotanud on.[1]
Siiski suurenes Stephan Badwitzi ametiajal kirikuskäijate arv [2] ning 1627. aastal andis ta teada, et kirik ja jumalakoda Keilas on kõikide junkrute poolt üles ehitatud, kellade, torni ja aknatega ja on kiriku ehteasjadega hädatarvilikult hästi varustatud.[3]
Samuti tuleb tunnustada tema usinust koguduse elu dokumenteerimisel.
Keila koguduse kirikuraamatut võib pidada vanimaks maakoguduse meetrikaraamatuks Eestis (andmed koguduse tegevusest alates 1613. aastast, surmameetrika alates 1627. aastast). Üldine kohustus arvepidamiseks koguduse liikmete sündide, surmade ja abielude üle kehtestati kirikuõpetajatele alles koos 1686. aasta Rootsi kirikuseadusega – Eestimaa kubermangus alates 1692. aastast. Ka siis sõltus väga palju kirikuõpetaja hoolikusest, kui palju andmeid kirja sai. Koguduse liikmete perekonnaseisu toimingute kirjapanemine kuulus kirikuõpetajate kohustuse hulka kuni 1926. aastani.
1. Aivar Põldvee. Keila Kultuurilugu 17. sajandil. Diplomitöö. Tartu 1985. Käsikiri Harjumaa Muuseumi raamatukogus. Lk 14.
2. Samas, lk 20.
3. Ado Köögardal. Keila kihelkonnaloost. Tallinn 1924. Lk 8.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti