www.epl.ee 24.11.2010
Aavo Kokk, Andres Eilart
Eesti tuntumaid mündiuurijaid ajaloolane Ivar Leimus võtab oma kabinetis veneaegsest seifist välja kaelakee, nimetades seda kaunitariks.
Raske uskuda, et kee on tuhat aastat vana – hõbetraatidest punutud ehe on elegantne ja vigastusteta. Kümme hõbemündist ripatsit näivad küll kulunud ja meenutavad plekitükke, kuid tookord olidki mündid seesugused õhukesed. Mündid on vermitud peamiselt 10. sajandil Kesk-Aasias ja Bagdadis.
Kes juhtub autoga Tallinnast Tartusse sõitma, võib enne Ardut vaadata paremat kätt jäävat maastikku, endise Paunküla mõisa maid. Sealtsamast põllult 1956. aasta kevadtööde aegu see kunstiteos leitigi. Kolm aastat hiljem tuli äkke alt välja veel varandust. Küll rinnalehti ehk hõbeplekist ripatseid, kaelavõru ja kaelakee tükke ning 107 münti. Nendest suurem osa on jälle Araabia päritolu. Vaid 11 münti on vermitud Bütsantsis, kaks Saksamaal ja üks Inglismaal.
9. ja 10. sajandil olid maailma rikkaimad piirkonnad kalifaadi ja Bütsantsi keisririigi alad. Kaliifi valdusse kuulus lisaks Araabia poolsaarele kogu Põhja-Aafrika, Süüria, Iisrael, Liibanon, Iraak, Iraan ja Kesk-Aasia. Rooma impeeriumi otsene järglane Bütsants hõlmas tollal tänapäeva Kreekat, Türgit, Bulgaariat, Lõuna-Itaaliat ning tükikest Krimmi. Kõik see jäi Eestist kuudepikkuse teekonna kaugusele, kuid on siiski üsna loomulik, et kaubandus tõi Vahemere raha ka nii kaugele põhja.
Tolle aja Araabia kalifaadi münte on Eestist leitud enam kui 5000. Vanemad neist on vermitud Bagdadis või Põhja-Aafrikas, hilisemad peamiselt Samarkandis, Taškendis ja Buhhaaras. Bütsantsi münte on aga leitud vaid 215. Üsna samasugune tasakaalust väljas on pilt Skandinaavias, Poolas ja Venemaal.
Bütsantsi mündid ei jõua Eestisse isegi siis, kui põhjamaa mehed Konstantinoopolis ehk tänapäeva Istanbulis palgasõdurina teenivad. 988. aastal andis Bütsantsi keiser Basileios II oma nooremale õele, 26-aastasele Annale teada, et tuleb abielluda Kiievi vürstiga, kes on lubanud võtta vastu õigeusu ja hakata Bütsantsi liitlaseks. Anna olla vastu puigelnud. Kes see ikka tahaks kolida maailmalinnast Konstantinoopolist mingisse kolkasse nimega Kiiev.
Selle tehingu osa oli ka vürst Vladimiri sõjaline abi Bütsantsi usuvendadele. Peamiselt põhjamaa meestest koosnev väeüksus läks Basileiosele appi, et sisemaine mäss maha suruda. Ja jäidki palgasõduritena Bütsantsi, moodustades keisri ihukaitse. Paarisaja aasta jooksul käis Bütsantsis missioonil tuhandeid meie kandi mehi, ilmselt ka neid, kes kõnelesid eesti keelt. Mis iganes nad seal teenisid, seda nad kaugele kodumaale ei toonud. Hõbedat tõi Eestisse ikkagi kaubandus ja millegipärast kauplesid vanad eestlased just araablastega.
Kui Eestisse kogunes hõbedat, siis pidid siinsed asukad rahvusvahelisel turul midagi müüma. Meie toonane eksport võis olla päris rammus, arvestades hõbeda hulka, mis maa seest on Eestis leitud. Mida me siis muslimitele müüsime? Miks jäi raha Eestisse seisma? Tundub, et kõva valuuta sepistati eheteks ja kaevati maa sisse ning selle eest huvitavat väljamaa nodi ei ostetud. Või osteti, aga pappi oli nii palju, et osa jäi üle? Või pole siid, vürtsid ja muu orgaaniline kraam maa sees säilinud? Sool aga söödi lihtsalt ära? Kuid värviline ja ilmakuulus Bütsantsi klaas oleks ju säilinud. Seda ei ole aga leitud…
Potentsiravim Araabiasse
985. aastal loetleb Jeruusalemmast pärit geograaf Abu Abdallah al-Mukaddasi kaupu, mida põhjarahvad müüsid: nahad, vaha, nooled, paplikoor, mütsid, kalaliim ja -hambad, kopranõre, mesi, pähklid, pistrikud, mõõ-gad, rõngasrüüd, kasetoht, orjad, lambad ja vaibad. Rõuge linnusest on samast ajastust leitud üüratu hulk kopraluid. Ajaloolased Ivar Leimus ja Mauri Kiudsoo arvavad, et see on märk suurest ärist.
Kopra karv on teatavasti eriliste vett tõrjuvate omadustega. Oriendis hinnati nahku üsna kõrgelt ja äri nendega võis tuua kuni 1000% kasumit. Lisaks peeti kopra saba all olevate näärmete nõret tõhusaks afrodisiakumiks, mida jõukad muslimimehed kasutasid samaks otstarbeks, milleks tänapäeval Viagrat. Võib arvata, et niisuguse kasuliku toote marginaal oli eriti hea.
Arheoloog Andres Tvauri üt-leb oma peatselt ilmuvas raamatus „Keskmine rauaaeg ja viikingiaeg Eestis”, et meie alal pole jälgi masstootmisest. Kui välja arvata kohalikust soomaagist raua tootmine Saaremaal ja Põhja-Eestis. 10. sajandil sai alguse raua intensiivsem tootmine ja eksport. Nii võib eeldada, et raud on vähemalt osaliselt Eestist leitud hõbedamägede taga. Seda versiooni – raud hõbeda vastu – puudutavad ka mitmed legendid ja rahvajutud.
Tollal oli levinud ka orjakaubandus. Elava tööriista hind oli idamaades väga kõrge, kuid selle äri ulatuse kohta puudub täpsem ülevaade. Nii et tuhat aastat tagasi oli meie roll Euroopa, Lähis-Ida ja Kesk-Aasia tööjaotuses sulatada soomaagist rauda, toota vett tõrjuvaid materjale ja potentsiravimeid?
Kuid miks ikkagi äri just araablastega? Võimalik, et muslimid olid nii osavad vahendajad, et põhjamaa kaupmees ei saanud nendest mööda. Kuid võimalik ka, et Bütsantsiga otse polnud kasulik kaubelda. Bütsants oli protektsionistlik riik. Vilja, oliiviõli, soola, veini, kalakastme, raha, relvade ja hea siidi väljavedu oli kas keelatud või riigi poolt kontrollitud. Import Bütsantsi polnud ka liiga lihtne – piiril tuli kõikidelt kaupadelt tasuda 10% tollimaks. Õhukese riigiaparaadiga araablased võimaldasid hoopis vabamat kaubandust ja teadsid kindlasti, kuidas Bütsantsi tollipunktidest mööda pääseda. Võib-olla just seepärast eelistasid vanad eestlased muslimeid. Vaba kaubandus on suur väärtus.
Suur tänu ajaloolastele ja arheoloogidele Ivar Leimusele, Andres Tvaurile ja Ain Mäesalule, kes andsid selle loo kirjutamiseks väärtuslikke soovitusi.
Andres Eilart ja Aavo Kokk kirjutavad Eesti ja maailma kunstiteoseid kasutades kuni suveni sarja majanduse toimimist selgitavaid lugusid. Järgmine lugu ilmub kahe nädala pärast.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti