www.ekspress.ee 28.01.2011
Pekka Erelt
Raasikult viikingiaegse hõbeaarde leidnud kahele mehele makstakse leiutasuks ligi 100 000 eurot ehk 1,5 miljonit krooni.
Kevaditi ja sügiseti kõnnivad mööda Eestimaa põldusid mehed metalliotsijatega – detektoristid. Igal aastal leiavad nad midagi väärtuslikku. Näiteks Erki, kellest Eesti Ekspress septembri algul kirjutas, avastas 16. augusti õhtupoolikul Raasiku lähedalt suure viikingiaegse hõbeaarde.
Tol õhtupoolikul oli ta juba lõpetamas ning tegi metalliotsijaga parajasti viimaseid kaari, kui tema kõrvu lõi äkki tugev, puhas mündiheli. Maas lebas väike hõbedane litter. Erki kummardus ja noppis selle üles. Leidu lähemalt uurides tundis ta selles ära viikingiaegse anglosaksi raha.
“Ja edasi tuleb hõbedasi rohelise oksiidiga kaetud münte kümneid, peaaegu maa peal või veidi peidus olevaid. Kohe ei jõua kõik kohale, nopin need taskusse. Potikild ning sügavusest paistvad mündiread aga löövad pea klaariks,” kirjeldas Erki hiljem. Ta helistas otse põllult tuttavale arheoloogile ning teatas, et on leidnud viikingiaegse aarde.
Pärast väljakaevamist viidi Raasiku aare Tallinna ajaloo instituuti, kus selle töötasid läbi numismaatikud Ivar Leimus ja Mauri Kiudsoo. Arvatavasti 1060. aastate alguses peidetud aardes on kokku 1329 münti ja üheksa hõbeeset.
Eelmine leiutasu oli pool miljonit
Raasiku aarde leidja Erki ja maaomanik talitasid igas mõttes targalt. Nad täitsid Muinsuskaitseseadust, mis kohustab leiust teatama. Ei rikkunud leiukohta, vaid helistasid arheoloogile. Kas nad tegid seda seaduskuulekusest ja missioonitundest? Mitte ainult, see on ka tulus äri. Kogenud tegijana teadis Erki hästi, kui kallid on viikingiaja mündid – info oksjonihindade kohta on kättesaadav internetis. Pole seegi saladus, et sama infot kasutasid ka aaret hinnanud Leimus ja Kiudsoo. Nende ekspertiis nimetab Raasiku aarde väärtuseks 198 126 eurot ehk 3 000 000 krooni.
Muinsuskaitseseaduse järgi kuulub kultuuriväärtusega leid riigile ning selle leidjal on õigus saada preemiat leiu pooles väärtuses. Niisiis on riik kindel “ostja”. Ja vaevalt selle aarde eest mustal turul rohkem saaks. Küll aga olnuks see riskantne äri. Meenutagem: pärnakale Maido Kättmannile mõisteti Ubina viikingiaarde illegaalse väljakaevamise ja müügi eest kolm aastat vangistust tingimisi.
Raasiku aare pole ainuke, mille eest on leiutasu makstud. Aprillis 2008 märkas kalaretkel olnud Rein Roodus ojakaldas hõbemünti ja nii tuli välja 18. sajandi algusest pärit Napsu aare. Roodus sai riigilt 22 000 krooni. Augustis 2007 Saaremaalt Kaarmalt 17. sajandi teisest poolest pärit aarde leidjatele maksti rohkem kui pool miljonit krooni. See pole Saaremaal esimene kord – 1999. aastal Tõriselt hõbeaarde avastanud kolm meest teenisid 30 000 krooni.
Kas sõda või koostöö?
Miks ikkagi kõik maapõuest leitu muuseumi ei jõua, kuigi riigi makstav leiutasu pole just väike? Väidetavalt tuleb igal aastal maa seest välja õige mitu hõbeaaret. Üks põhjus on see, et mõnele meeldivad vanad mündid-hõbeesemed rahast rohkem.
Keeldude ja karistustega olukorda ei paranda. Viimastel aastatel on detektoristidest ajakirjanduse vahendusel loodud pilt kui röövlitest ja kurjategijatest, kellele tuleks jahti pidada. Kas sellega saavutati midagi? Ei, endiselt kaob osa leide vähemasti teaduse jaoks jäljetult. Täiesti selge, et kaotavad nii muinsuskaitsjad, teadlased kui ka detektoristid.
Seepärast tasuks kaaluda võimalust, et riigil oleks leiu puhul hoopis “eelisostuõigus” – vähemolulised leiud võiks pärast registreerimist leidjale jätta. Küll aga lasuks leidjal endiselt kohustus leiust kohe teavitada. See võiks olla stiimul leidjale ja sääst riigile. Võidaks ka teadus, sest leiuinfo on tihti rohkem väärt kui asjad ise.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti