www.parnupostimees.ee 12.01.2011
Olaf Esna,bibliofiil
Maavalitsuse lumesahk töös Pärnumaal 1930. aastal. Raha lumekoristuseks nappis siis nagu nüüdki.
Foto: Pärnu muuseum
Lumeks kutsutavate sademetega, mille rohkuse üle Otepääl ja Jõulumäel taevataati kiidetakse ning mujal juba kooris kirutakse, on Pärnus ja Pärnumaal varemgi hädas oldud.
Paraku pole ma lumeuputuse ega selle tõrje kohta spetsiaalselt andmeid kogunud.
Käepärast on märkmed, kuidas lumi möödunud sajandi 20-ndail maal ja linnas arenema hakanud bussiliiklust ahistas. Terakese lumetõrjeprobleemidest leiab siitki.
1920. aastatel oli meil valdav pehmete ja lumevaeste talvede tsükkel, seepärast pole lehtedes kaebusi lumeolude kohta.
Pealegi lõpetas enamik bussiliine sügisel tegevuse sõitjate vähesuse ja sügisvihmadest läbimatuks muutunud kruusateede tõttu. Püsiliiklus toimus Pärnus ainult Waldhofi ja turu vahel ning Pärnu–Sindi liinil.
Uppuja peab ennast ise päästma
Esimest korda jäädi lumega hätta 1929. aastal, kui veebruari lõpul sadanud lumi ja tuisk ummistasid Sindi–Lodja vahelise tee nelja-viie kilomeetri pikkuselt ja panid seisma autoliikluse.
Seisma jäi ka K. Siitan ja Co (Karl Siitan ja A. Sauga) omnibuss. Uppuja päästmine olevat ikkagi uppuja enda asi.
Ettenägelikel liinipidajatel oli enda välja nuputatud ja teha lastud lumesahk, mis nüüd kinnitati bussi ette. Kolme tunniga sahati maantee jälle sõidukõlblikuks. Maavalitsusel soovitati Siitanilt õppida.
Tuisud sagenevad
Möödunud sajandi 30ndad olid hoopis lumerohkemad. 31. jaanuaril 1930 algas mitmepäevane lumesadu ja -tuisk, mis ähvardas seisma panna liikluse nii linnas kui maal.
2. veebruari õhtul autod enam üle Pärnu nahksilla ei saanud, sest tuisk oli selle täielikult ummistanud.
Sõiduteed püüti küll inimjõul lahti hoida, kuid tagajärjeta, sest visatud labidatäiele tõi tuul niisama palju asemele ja sillast ülepääs muutus võimatuks.
1931. aasta algul kaeti kogu Pärnumaa paksu lumevaibaga. 5. jaanuaril ja ööl vastu kolmekuningapäeva sadas tugeva tuulega tihedat lund ning hanged panid mõnel pool seisma autoliikluse. Bussid ukerdasid end läbi hangede siiski kuidagimoodi kohale peale Pärnu-Lihula liini bussi, mis jõudis ainult Lõpeni.
Kimpu jäi aga maavalitsus, mis hakkas rege talvel rautama, ehitades parasjagu ümber oma lumesahka. Esmajoones plaaniti vabaks teha Pärnu–Sindi ja Pärnu–Pärnu–Jaagupi teelõik.
Ülejäänud teedele kavatseti minna ainult võimaluse korral, pealegi polevat nende lumevabana hoidmine suure tähtsusega.
10. ja 11. jaanuaril vuhisesid üle Pärnumaa uued lumepilved koos tuisuga. Nüüd jäid bussid seisma. Vaba tuli hoida ainult maantee Pärnu-Jaagupini, sest mööda seda kulgesid Monte Carlo tähesõitjad.
Maavalitsus adus, et ei suuda oma väheste ja nõrkade sahkadega talvel maanteid lumevabana hoida, ning võttis plaani muretseda suuremal arvul lumeredeleid ja nendega kaitsta osaliselt kõiki teedekapitali arvel korras hoitavaid maanteid.
Sellel talvel sadas pidevalt lund ja tuiskas. Märtsi alguseks olid Ülejõe tänavatele kuhjunud sellised lumemäed, mis tõkestasid pea täielikult liikluse.
Mõnel tänaval läksid ainult kitsad lumme tallatud teerajad üle hangede, aga mingisuguse sõiduriista, isegi hobureega oli sealt läbipääs võimatu, sest oleks lumme uputud.
Tuisanud teed panid seisma kõik liinibussid. Esimesena jõudis 30. märtsi keskpäevaks Pärnu autobuss Lihulast. Aga esimene pääsuke ei toonud veel kevadet, sest lumi takistas sellel aastal liiklust kaua.
Alles aprilli keskel jõuti nii kaugele, et esimesed kaubaautod jõudsid Pärnu–Tallinna teel Vigalani. 21. aprillil üritas Pärnu – Pärnu-Jaagupi liinibuss teha oma esimest reisi.
Maanteel liikumine oli vaevaline, sest lahti kaevatud teeosa oli niivõrd kitsas, et autod pääsesid üksteisest mööda ainult lumevabadel kohtadel.
1931. aasta algas ja lõppes tuisumölluga. 1931. aasta 15. detsembri õhtul algas tihe lumesadu ja tuul paisus kümnepalliseks tormiks.
Teed muutusid taas peaaegu läbimatuteks, sest Torist tulev buss, mis Pärnu pidi jõudma hommikul kell kaheksa, saabus alles kell 14.30. Pärnu–Tallinna buss pöördus Arest tagasi.
Teedel valitseva lumerohkuse tõttu lõpetasid sõidu Pärnu–Vändra ja Pärnu–Tallinna liinibuss, sest metsade vahel kulgevate teede lahtihoidmine osutus võimatuks ja rattad andsid ruumi reele.
Osa aastaid on vennad
Uus, 1932. aastagi polnud vanast targem. Aasta algas 2. jaanuaril suure, eriti maal teid matnud lumetormi ja -tuisuga. Rohkesti kuhjas tuul hangesid Halinga valda läbivale maanteele. Ometi suutis sealt läbi ukerdada Pärnu-Jaagupist tulnud autobuss. Ühendusepidamist ei katkestanud ka Tõstamaa buss.
Linnas hoiti käigus Vana-Pärnu ja Waldhofi vahel kurseeriv buss, kuigi linngi, eriti Ülejõel J. V. Jannseni tänav, nägi välja nagu sigade songermaa.
Käidavamatelt tänavatelt ja kõnniteedelt koristasid agarad kojamehed 4. jaanuaril kogu lume.
Karm seadus
Siinkohal on paslik ära tuua mõni säte ”Pärnu linna uulitsa puhastamise seadlusest”. Kolmes keeles brošüür on trükitud Pärnus Laakmanni juures teadmata aastal.
§ 4. Külmetamise ja lume ajal peavad jalgteed lumest ja jääst puhastatud saama ja kui nemad libedad on, peab neile liiva peale riputatama.
§ 5. Lume ajal, kui uulitsa sõidutee auklikuks kipub minema, peab see linnas nii heasti kui ka neis alevi uulitsates, kus palju sõidetakse, ikka ühetasane hoitama, mis seeläbi sünnib, et augud täidetakse.
§ 6. Ülearu lumi, mis uulitsale kokku kogub, ja mis saaniteeks mitte tarvis ei ole, nii kui jalgteede päält ning uulitsa rennidest kokku koristatud ja katuselt maha aetud lumi ning jäätükid peavad hunnikusse kogutama ja ära veetud saama.
Ent tagasi omaaegsetesse talvedesse. Kuni 1932. aasta kevadeni katkestasid ühendusepidamise Pärnu–Lihula, Pärnu–Häädemeeste ja Pärnu – Kilingi-Nõmme buss.
Rahapuudusel loobus Pärnu maavalitsus maanteede sahkamisest. Teed hoiti sõidukorras vähemalt hobutranspordile.
Maavalitsusel oli 1. aprillini käsutada 591 krooni hangede mahakaevamiseks ja aukude täitmiseks ning 245 krooni sõiduteede tähistamiseks.
8. ja 9. märtsil 1932 tormas ja tuiskas jälle ning teedele kuhjusid suured hanged. Nüüd jäid seisma Pärnu–Sindi, Pärnu – Pärnu-Jaagupi maaliinibussid ja Vana-Pärnu – Waldhofi linnabuss.
Sindi teel jäid lumme isegi sõiduautod ja üks neist toodi linna lausa rongiga.
Lumetorm seiskas maal igasugused veod, sest hobusel oli raske tirida isegi tühja rege, koormast rääkimata.
Bussiühendus Sindiga katkes mitmeks nädalaks, sest maavalitsusel nappis raha tee puhastamiseks.
Veidi kergemad talved
1933. aastal kaebusi lumeolude kohta ei olnud. Järgmisel aastal jäid suure lume tõttu mõneks ajaks seisma Lõuna-Pärnumaal Pärnu–Ikla, Abja–Taagepera ja Nuia–Viljandi buss.
1935. aastal lõpetas 2. veebruaril äkki alanud tihe lumesadu tuisuga mitmel teel liiklemise. Ära jäid Abja–Nuia ja Pärnu–Lihula bussisõidud.
Maavalitsuse lumesahk hakkas kõigepealt puhastama Pärnu–Tõstamaa maanteed.
12. veebruaril pööras ilm sulale. Läänetuul tõi kaasa tuisu, mis mattis teed ja tõkestas liikluse. Kastnast väljunud autobuss suutis kolme tunniga liikuda vaid viis kilomeetrit.
Suurem ummistus oli veel Allikukivi orus, mida inimjõul asuti lahti kaevama.
1936. aastal plaaniti raske talve puhul lahti hoida Pärnu – Pärnu-Jaagupi ja Pärnu–Tõstamaa, kergel talvel ka Pärnu–Ikla, Pärnu–Kuressaare ja Pärnu–Urissaare maantee. Talv kujunes oodatust kergemaks, sest hädahüüdeid ajalehtedes ei avaldatud.
Taas raskemad talved
Pärast mõneaastast kergemat elu tabasid uued katsumused Pärnumaad 1937. aastal. 2. märtsil mattis tugeva tuulega sadanud lumi kogu Pärnu ümbruse maanteed paksu lumekorra alla. Maavalitsus saatis oma sahad puhastama bussiliiklusega maanteid, see töö kestis märtsi lõpuni.
Järgmine katsumus liiklejatele ja majaperemeestele jõudis kohale 10. detsembril 1937. Väikeautod jäid kõikjal lumme kinni ja autobussid hilinesid tunde. Linnatänavatel oli rohkesti lund ja seda ei suudetud ühe päevaga minema vedada. Veovoorimeestele olid abiks veoautod. Rohke lume tõttu nappis äravedajaid.
12. detsembril tabas Pärnut lumeuputus, mis äsja puhastatud teed-tänavad taas lume alla mattis. Lumesadu jätkus ja tuisk möllas järgnevatelgi päevadel. Autoliiklus Pärnumaa teedel seiskus täielikult. Kohati oli raske isegi reega sõita.
Hanged olid niivõrd kõrged ja järsuseinalised, et nendest ülesõitmisel olid koormad ümberminemise ohus.
Nurme ligidal kinni jäänud veoauto mattus poole päevaga kabiini katuseni lumme. Suurt kahju kannatasid kaupmehed, sest maarahvas ei pääsenud pühade eel linna ostma ega saadud maapoodidesse kaupa vedada. Lõpuks suudeti avada Pärnu–Ikla ja Pärnu–Tõstamaa tee. Sõiduautodel ja väiksematel veoautodel oli võimatu sõita.
Pärnu–Tallinna suunal prooviti läbi murda Jänesselja kaudu, kuid ebaõnnestunult. Seejärel katsetati Sauga kaudu. Teehöövli ja kahe veoauto abil jõuti ainult Nurme küla Männiku taluni ning loobuti.
Aastavahetuse järel jõuti Pärnu–Tallinna tee lahtikaevamisega 4. jaanuaril Areni.
5. ja 6. jaanuaril 1938 olid Pärnu linn ja maakond jälle lumetuisu võimuses. Eriti raskes olukorras oli linn. Kojamehed ja tänavate-parkide koristajad said rassida. Kahepäevane tuisk mattis hangedesse kõik teed. Sindi, Tõstamaa ja Ikla autobussid sõitsid küll lõpp-peatustest välja, kuid lõunaks ei jõudnud neist ükski Pärnusse. Pärnu–Tallinna kuni Areni puhastatud maantee tuiskas uuesti lumme.
10. jaanuaril suudeti vabaks teha Pärnu ja Pärnu-Jaagupi vaheline lõik, kui sinna saadeti kaks teehöövlit, lumesahk ja 20 meest. Selle tee puhastamine oli oluline taas Monte Carlo tähesõidu pärast.
Jaanuari teisel poolel bussiliiklus siiski taastus, kuigi ööl vastu 22. jaanuari sadas tublisti lund juurde. Maanteedel rügasid kaks Pärnu maavalitsuse sahka ja üks teedeministeeriumi abiks saadetud sahk, mis töötasid 24 tundi ööpäevas. Uus tuisk vihises üle Pärnumaa ööl vastu 29. jaanuari ja muutis bussiliikluse taas küsitavaks.
Veebruari algul tuli teid lumest rookivatele sahkadele lõpuks appi sula.
Polnud raha siis, pole nüüdki
1939. aasta oli hingetõmbepaus enne ränka heitlust lume ja pakasega 1940. aastal, mis algas mitmepäevase rohke lumesajuga, mille tagajärjel tekkisid kõikidele teedele suured lumehanged, ja 3. jaanuaril seiskus Pärnumaa teedel liiklus tervikuna.
Üksnes tihe lumeredelivõrk päästis Pärnu–Sindi ja Pärnu–Tallinna maantee täielikust sulgumisest. Maavalitsuse teedeosakond rakendas kohe oma neli sahka tööle.
Lumega võitlemiseks oli maavalitsusel kasutada 6000 krooni, millega loodeti toime tulla. Normaalse lumehulgas puhul hoiti lumevabana 400 kilomeetrit esimese ja teise klassi maanteid. Kolmanda klassi ja külateede tarvis raha ei jätkunud. Erakorralise talve puhul hoiti vabadena vaid Tallinna, Tõstamaa, Sindi ja Ikla suund.
Uus lumetorm jõudis kohale 21. jaanuaril ja kestis 24. jaanuarini. Jälle muutsid kõrged hanged liiklemise teedel kõikidele sõidukitele võimatuks. Enne tormi raugemist ei saadetudki sahku tööle, sest üks neist langes rivist juba 21. jaanuaril.
Pärast lumesaju lakkamist suudeti 25. jaanuaril neli tähtsamat maanteed sõidetavaks muuta ja mõni omnibuss üritas sõitmist alustada.
1940. aastaks oli Pärnu maavalitsus suutnud maanteede äärde lumetõkkeks valmistada umbes 18 000 lumeredelit, millest jätkus ligemale 33 kilomeetrile. Sel aastal oli lund kohati nii rohkesti, et mõnes kohas paistsid välja vaid lumeredelite tipud.
Alles veebruari algul saadi raportida, et kõik Pärnumaa teed on lumevabad ja sõidetavad. Autoliiklusele jäid suletuks ainult Sindi–Vändra ja Voltveti–Kõpu teelõik, sest Vändra ja Sindi vahel sõitis rong ja teine teelõik oli väikese liiklussagedusega.
Midagi uut siin halli taeva all on raske välja mõelda. Lumega olime hädas mullu ja oldi muistegi. Ainult et nüüd on kasutada paremad lumetõrjemasinad, kuid raha nappis siis ega piisa seda lumetõrjeks praegugi.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti