www.epl.ee 10.06.2004
Robert Nerman, ajaloolane
Vaade Kopli kalmistule 20. sajandi alguses. Sinna maeti 1883.aastal ka Elisabeth Mara. Praegu asub sellel kohal park.
Foto: Repro
1770. aastaks tekkis Tallinnas vajadus rajada uusi kalmistuid, sest järjest kasvav linn oli jõudnud pea kõikide seni tegutsenud kalmistute ümbrusse.
Uute kalmistute rajamist kiirendas Katariina II korraldus, mille järgi keelati matmine kirikutesse ning uusi kalmistuid tuli rajada vähemalt 100 sülla ehk 213 meetri kaugusele linnamajadest.
Pärast seda korraldust rajas toomkiriku kogudus uue kalmistu Mõigule, vene kogudused rajasid uue kalmistu Juhkentali. Selle lähedusse rajati 18. sajandil veel katoliku ehk, nagu rahvasuus nimetati, poola kalmistu, samuti juudi ja muhamediusuliste kalmistud. Pühavaimu kogudusele jäi alles Kalamaja kalmistu.
Esimene matus 16. oktoobril 1774
Niguliste ja Oleviste kiriku kogudusele eraldati praeguse Maleva tänava alguses asunud Kopli mõisa juurest kalurikülla suunduva tee äärde 2–3 ha suurune maatükk. Esialgne kalmistu maa paiknes ümbruskonnast veidi kõrgemal. Kalmistu ümbruses olid liigniisked alad, kus kasvasid lepad ja kased.
Kopli kalmistu õnnistas 30. septembril 1774 sisse superintendent Gotthard Johann Jäger. Sama aasta 16. oktoobril toimus esimene matus.
1774. aastal koostas arhitekt Johann Schultz kabelite asendi-plaani, mis markeeris kalmistu esialgseid piire. Hiljem laienes kabelirivi lõuna, seejärel ida ja veidi ka lääne suunas. Ainuke kalmistule suunduv värav asus põhjapoolsel küljel, praeguse Kopli tee ääres. Sellest väravast suundus läbi kalmistu põhja-lõunasuunaline peatee. Peateest lääne poole asus Niguliste ja ida poole Oleviste koguduse kalmistu.
1833. aastal otsustati laiendada kalmistut nii ida kui ka lääne suunas. Uus kalmistuosa õnnistati sisse 1842. aastal. Laiendusi tehti veel 1868. ja 1869. aastal, mil Kopli kalmistu omandas lõpliku suuruse: Niguliste koguduse kalmistu 4,33 ha ja Oleviste koguduse kalmistu 5,7 ha. Koos kalmistu laiendamisega rajati ka piirdeaed, mida on näha vanematel fotodel.
Vabadussõja ajal paiknesid Koplis Vene Loodearmee laatsaretid ning 1919. aasta lõpus 1920. aasta kevadeni levis seal plekiline soetõbi, millesse suri palju ravil viibinud valgekaartlasi.
Koplisse, vanast kalmistust lõuna poole, otsustati rajada nakkushaigustesse surnud loodearmeelastele õigeusu kalmistu. Hiljem rajati sinna arhitekt Aleksandr Vladovski projekti järgi kena paekivist kabel.
Kalmistu paistis silma kabelirohkusega
Kalmistul oli suur väärtus arhitektuuriajaloo seisukohast. Siin asus üle 30 kabeli, millest vanim, parun Tiesenhauseni oma, ehitati 1777. aastal. Põhiline ehitustegevus oli 19. sajandi esimesel poolel. Kopli baroksetele ja varaklassitsistlikele kabelitele oli iseloomulik arhitektuursete detailide (kapiteelid fassaadil, kunstipärased sepisuksed ja vaasid) rohkus. Kopli kalmistu oli kabelite rohkuse poolest rikkalikum nekropol Tallinnas ja kogu Eestis. Tõenäoliselt kavandas osa kabelitest arhitekt Johann Schultz.
Lisaks kabelitele oli kalmistule püstitatud rohkesti väärtuslikke monumente. Nii stiililt kui ka teostuselt olid nad Euroopa tasemel. Märkimisväärne osa siinsetest hauamonumentidest valmistati C. Kopijowski kivitööstuses, mis asus Koplis ja alustas tegevust juba 1820. aastatel.
Kopli kalmistu kujunes aja jooksul ka liigirikkaks pargiks, kus istutatud puude ja põõsaste vahel kasvas ka põlistammesid. Kahe vanema tamme ümbermõõt oli 1930. aastatel 412 ja 358 cm. 1930. aastate lõpuni oli Kopli kalmistu hästi hooldatud piirkond, kus viibis sageli palju rahvast, vaatlemas vanu kabeleid ja ilusaid hauamonumente.
Olukord muutus kardinaalselt nõukogude ajal. Juba 1940. aastal tõusis päevakorrale Kopli kalmistu likvideerimine. 1. juulil 1941 otsustas Tallinna TSN Täitevkomitee sulgeda Kopli ja Kalamaja kalmistu. Sõja tõttu lükkus kalmistu lammutamine edasi. Pärast sõda polnud Kopli kalmistu likvideerimisest otsesõnu juttu, kuid võimud vaatasid läbi sõrmede ning seega ka soosisid kalmistul vandaalitsemist.
1950. aastal tõusis uuesti päevakorrale Kopli kalmistu likvideerimine. Algul püüdsid aateliselt meelestatud ametnikud säilitada pargiks muudetud kalmistul mitmeid monumente, millel oli ajalooline, kultuurilooline või kunstiline väärtus. Kommunistliku partei liini pidi see kava nurjati. Formaalselt oli kalmistu täieliku hävitamise aluseks tolleaegse Kalinini Rajooni TSN Täitevkomitee esimehe subjektiivne seisukoht.
Järgmise paari aasta jooksul alustati kalmistu pargiks ümberkujundamisega, mille käigus hävitati kõik, mis väärtuslik. Kõik metallist detailid, sealhulgas ka kunstiline sepis, määrati vanarauaks, kivist monumente veeti suurel hulgal Russalka piirkonda pinnatäiteks ning rannamüüri ehitamiseks. Pargi rajamisel ignoreeriti enamasti vana teedevõrku, kalmistule ehitati suurem tantsuplats ning hiljem ka õllepaviljon.
Kopli kalmistule on maetud
• Gertrud Elisabeth Mara, laulja, kellele Goethe pühendas luuletuse
• Charles Leroux, ilmakuulus ameerika aeronaut, langevarjur ja langevarjukonstruktor, kes hukkus 1889. aastal oma 239. langevarjuhüppel Tallinna lahes
• Ludwig Sigismund Jakob Heyden, Navarino merelahingu kangelane, admiral
• Alexander Heinrich Neus, üks esimesi eesti rahvaluule populariseerijaid
• Johann Jacob Nocks, haridustegelane
• Wilhelm Russwurm, baltisaksa ajaloolane, etnograaf ja folklorist
• Carl Julius Albert Paucker, esimene kodu-uurimise organiseerija Tallinnas
• Johannes(VIII) Burchart, Raeapteegi omanikepere tuntuim esindaja
• Franz Kluge, raamatukaupmees ja kirjastaja
• Rudolf Carl Georg Lehbert, botaanik, farmatseut ja Eesti taimestiku uurija
• Artur Korjus, lauljatar Miliza Korjuse isa
• Carl Ferdinand v Kügelgen, kunstnik
• Johannes Hau, kunstnik
• Gustav Adolf Hippius, kunstnik
• Gustav Kunnos, kindralmajor
• Konstantin Türnpu, helilooja
• Netty Pinna, näitleja
• Eduard Bornhöhe, kirjanik, jpt
Ajaloolane uurib Kopli kalmistu kive
www.tallinn.ee
Ajaloolane Robert Nerman tutvus Kopli pargist säilinud hauakividega ja informeeris möödunud nädalal ka kommunaalametit ja kultuuriväärtuste ametit oma leidudest.
Kultuuriväärtuste ameti linnakujundusosakonna juhataja Leele Välja sõnul vaatavad nad Nermani kogutud materjalid läbi ja siis otsustavad, mil moel hakkab linn leitud hauakive tulevikus eksponeerima. «Me plaanisime algul kasutada kive memoriaali valmistamiseks, kui neid on vähe. Kui aga palju, siis otsustame, kuidas neid kasutada,» lisas Välja.
Nermani sõnul on ta siiani leidnud kuus-seitse kivi. «Seal oli ka kuulsa laulja Elizabeth Mara prantsuskeelse tekstiga kivi,» lisas Nerman. (PTS)
Maailmanimega laulja tegi Tallinna tuntuks ka kuulsusetutel aegadel
www.postimees.ee 01.12.2006
Robert Nerman, ajaloolane
Tallinnas on elanud mitmeid maailmakuulsusi. Üks neist oli laulja (sopran), pedagoog ning üks 18. sajandi silmapaistvamaid luuletajaid Gertrud Elisabeth Mara, neiupõlvenimega Schmeling. Ta sündis 23. veebruaril 1749. aastal Saksamaal Kasselis.
Tuntuks sai Gertrud Elisabeth juba varases nooruses – imelapsena. 1771–1779 oli G. E. Mara Preisi kuninga Friedrich II ehk Friedrich Suure õukonnateatri ja Berliini Kuningliku Ooperiteatri solist. Keisri õukonnateatris tutvus Elisabeth kena välimusega ning viisakate kommetega Johann Baptist Maraga.
Ebaõnnestunud abielu
Kõik sõbrad ja tuttavad ning isegi Friedrich Suur soovitas Elisabethil Johann Baptistiga abielluda. Laulatus toimuski 1773. aastal, kuid nagu paljud kartsid, ei kujunenud see abielu õnnelikuks. Selgus, et Johann Baptist oskas korraldada rohkesti rumalaid skandaale ja paistis silma pillamisega. Selle, mida naine teenis, jõi või mängis mees peagi maha.
Aastatel 1779–1802 esines Elisabeth Mara mitmetes Euroopa muusikakeskustes, eriti menukalt solistina G. F. Händeli oratooriumides. Euroopa lauljate kuningannaks peetud Mara oli niivõrd populaarne, et Austria võimumees vürst Ligne katkestas tähtsa vastuvõtu, rutates Mara kontserdile.
1784. aastal kontserdil Londonis oli ta hääl üle 500-mehelisest koorist ja 350-liikmelisest orkestrist. Goethe kuulis esimest korda Elisabeth Mara laulu 16-aastase üliõpilasena ja siitpeale ei kadunud Mara nimi tema kirjavahetusest.
Ta pühendas Gertrud Elisabethile luuletuse ka 1831. aastal, s.o ligi 50 aastat pärast seda, kui ta Marat esimest korda kuulis.
Teenimatu kuulsus
1795. aastal läks Marade abielu lõhki. Pärast seda vajus mees lõplikult põhja. Selle abielu kohta on öeldud, et suur kunstnik jäädvustas mehe nime, kes seda ise ei väärinud. 1803. aastast elas lauljanna Venemaal, kus andis laulutunde Peterburis ja Moskvas.
1812. aasta sõja ajal põles ta maja Moskvas maha ja kuna mõned Mara sõbrad asusid Tallinna, tuli ka lauljanna 1815. aastal siia. Elisabethi elukohaks sai maja Toompeal, mille praegune aadress on Lossiplats 6.
Hiljem elas ta Lai 11. Sageli sõitsid Tallinna lauljannat külastama tuntud muusikud Inglismaalt ja Saksamaalt. Tallinnas esines Mara aeg-ajalt Niguliste kirikus või Mustpeade saalis. Mitu suve veetis ta Mõdriku mõisas Virumaal.
Koos J. A. Hageniga asutas Elisabeth Mara 1823. aastal Saksa Lauluseltsi Tallinnas.
Pärast Goethe surma 22. märtsil 1832. aastal avaldas Mara ka oma soovi, et ta maetaks Telliskoplisse. Gertrud Elisabeth Mara suri 20. jaanuaril 1833. aastal ning ta maeti 27. jaanuaril Kopli kalmistule.
Tema haud ei ole säilinud, sest 1950. aastate alguses hävitasid Nõukogude võimud Kopli kalmistu täielikult.
Kalmistu hävitati
See kujundati ümber kalmistu pargiks, mille käigus hävitati kõik, mis väärtuslik. Kõik metallist detailid, sealhulgas ka kunstiline sepis, määrati vanarauaks, kivist monumente veeti suurel hulgal Russalka piirkonda pinnatäiteks ning rannamüüri ehitamiseks.
Pargi rajamisel ignoreeriti enamasti vana teedevõrku, kalmistule ehitati suurem tantsuplats ning hiljem ka õllepaviljon.
PS! Loe põhjalikumalt Gertrud Elisabeth Mara'st
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Muusika/99apr_m1.htm
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Muusika/99juuli_m3.htm
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti