www.ekspress.ee 19.01.2011
Pekka Erelt
Tallinna ajalugu on ühtlasi maksude ajalugu. Ühes linnaga sündisid maksud, sest linna tühja kassaga püsti ei hoia. Linnakodanikelt kasseeriti makse enamasti põhimõtte järgi: mida rohkem sinul oli, seda rohkem sinult võeti.
Võitlus maksudest "kõrvalehoidjatega"
Kindlad andmed maksude kohta Tallinna kasuks on teada juba keskajast. Näiteks aastast 1265 hakkas linn tulu saama müntimisõiguse kasutamiselt. Kusjuures osa tulust tuli ära anda Taani kuningale, hiljem aga ordumeistrile. Tallinna varasemate sissetulekute kohta võib teha oletusi, ilmselt olid need seotud kaubitsemisega. Näiteks ajaloolase Arnold Süvalepa arvates olid Toompeal asunud eestlaste linnuses aidad, kus siia talvituma jäänud välismaa kaupmehed juba 12. sajandil said tasu eest oma kaubatagavarasid hoida.
Süvalepa veelgi huvitavam oletus on seotud Tallinnale kui Hansalinnale 1346. aastal antud laokoha õigusega. Nimelt pidid siis kõik Novgorodi sõitjad kas Tallinnas, Riias või Pärnus peatuse tegema ning oma kaubad linna välja vedama ja müügile pakkuma. Et mõni laev mööda ei lipsaks, selleks pidas linn lahel vahilaevu, kes mööda sõita tahtvad laevad kinni pidas ja neilt kaubad konfiskeeris. Süvalepa arvates talitasid niisamuti ka muinas-eestlased, et Tallinna kaubandust tõsta.
Näitena tõi ta Olav Tryggvepoja saaga 10. sajandist, kus eestlased Novgorodi poole sõitva laeva kinni pidasid, kaubad ära võtsid ja inimesed orjadeks müüsid. "Seda lugu on tõlgendatud kui tavalist mereröövi, aga õigem oleks seda tõlgendada kui tahet oma kaubanduslikke õigusi kaitsta. [-] Vaevalt on usutav, et muinas-eestlased oleksid lubanud kõiki võõraste kaupmeeste laevu riisuda, mida nad kätte said, sest säärasel korral poleks ju väliskaubandusest Eesti rannikul saanud olla juttugi. Palju usutavam on, et eestlased pidasid kinni need laevad, mis nende randadest nende loata tahtsid mööda sõita." Keskaegsele Tallinnale oli laokohaõigus tähtis, sest see andis tööd mündrikele, voorimeestele, kandjatele, pakkijatele jt.
Prügimaks timuka abiga
15. sajandil moodustasid maksud veidi üle poole Tallinna tuludest. Kõige püsivam tulu laekus linnale aastamaksust, mille tänapäeva vaste oleks üksikisiku tulumaks. Aastamaksu ehk kodanikumaksu tasuti maksja varandusliku olukorra kohta vande all antud teate järgi. Maksustatud oli ka tallinlaseks saamine, selle maksu nimi oli kodanikuraha, mis tuli tasuda Tallinna kodanikuks vastuvõtmise puhul.
Tallinn teenis suurimat maksutulu toona siiski aktsiisidest. Koguti kolme aktsiisi - õllelt, veinilt ja igalt sadamas laaditud kivilt. Näiteks saja kiviplaadi pealt tuli maksta üks Riia mark ja iga hauaplaadi pealt üks veering. Tulu sai linn ka kinnisvaramaksust, veskitelt, linna kinnisvara üüridest ja rentidest, lubjapõletamiselt, vaekoja kasutamiselt, pärandilt, kohtulikest trahvirahadest ja isegi korra ka lõbunaistelt. Samuti oli maksustatud turupoodide, linnasaunade ja kivimurdude kasutamine. Linnale pidid maksma ka Kalamaja kalurid ja inimesed, kes soovisid Koplis loomi karjatada.
Tallinna majandamise otstarbekamaks juhtimiseks jagunesid raehärrad keskaja lõpupoole 16. sajandil tavaliselt kahekaupa erialade järgi. Linna üldtulusid kasseerisid sisse laekurid ehk kemmererid, kes vastutasid ühtlasi linna rahanduse eest. Kinnisvaramakse kogusid maksuhärrad, õlle ja veini aktsiisi võtsid aktsiisi- ehk õllehärrad, linnaveskeid valitsesid veskihärrad jne.
Rootsi ajal muutusid Tallinna rahakukru oluliseks täitjaks tollimaksud, millest osa läks ka riigile. Niisamuti läks riigile osa alkoholiaktsiisi tuludest. Näiteks aastal 1684 sai Rootsi riik Tallinnalt üle 100 000 hõbetaalri! Tänu viljahindade tõusule 17. sajandil hakkas raad elavalt kinnisvara - peamiselt maavaldusi - kokku ostma. Tulud kinnisvara rendilt-müügilt polnud sugugi väikse tähtsusega.
Väljaminekud prügile olid nagu praegu ka Rootsi ajal tallinlase püsikuludeks. 17. sajandi lõpul kohustas linn majaomanikke igal kolmapäeval pühkima tänavaid ja prahi hiljemalt laupäevaks ära vedama. Kes seda ei teinud, selle uksele koputasid esmaspäeval ebameeldivad külalised - linnatimukas ühes sulastega. Nüüd tuli majaomanikul maksta timukale iga prügikoorma äraveo eest 12 rundstükki. Kusjuures raad volitas timukat jääma majja nii kauaks, kuni prügiraha oli tasutud. Tavaliselt leiti raha kiiresti, sest kes siis soovis timukat kostitada.
Majaomanike raske elu
Põhjasõja järgsel Vene ajal osa vanu makse kadus, samas tuli uusi juurde. Majaomanikelt võeti nagu ikka seitse nahka. Kui Tallinn 18. sajandi lõpul tänavavalgustuse sai, kaeti kulud majaomanikelt saadava maksuga (1 protsent kinnisvara väärtusest). Veevarustuskanalite puhastamiseks maksid majaomanikud liivamaksu, mis oli 40 kopikat maja kohta. 19. sajandil tuli aga linnale tasuda igal aastal sillutusmaksu 1-1,5 protsenti kinnisvaralt. Linna tähtsamad tulud laekusid tol ajal krundimaksudest, tulu tuli ka tollidest, aktsiisist, kinnisvarast, kaubadus- ja tööstusmaksust jm. Olgu öeldud, et kõige enam kulutas linn tollal linnaametnike ülalpidamisele.
Eesti Vabariigis maksid tallinlased linnale kogukonnamaksu. See maks hõlmas kogu töövõimelist elanikkonda ehk 20-60aastasi. Aastas kord tasutava maksu suuruse määras linn inimese jõukuse järgi, rikkaimad tallinlased tasusid 20 krooni. Lisaks kogukonnamaksule tuli linlastel tasuda ka riigile tulumaksu, mis oli astmeline (6-36%). Tallinna, Nõmme ja Harjumaa valdade elanikud moodustasid 1930. aastate lõpul umbes poole Eesti tulumaksumaksjatest ja maksid 2/3 tulumaksust.
Tallinna linna kassat aitas täita suuresti ka kinnisvaramaks. Selle suuruse määras linnavolikogu kas kinnisvaralt teenitava puhastulu pealt või võttis aluseks vara võimaliku müügiväärtuse. Puhastulust võis linn ära võtta isegi kuni 20 protsenti ja kui majaomanik pidi maksma maksu väärtuse pealt, siis läks linnale kaks protsenti. Maks oli samas ka osalt ebaõiglane, sest kui omanik tegi majale korraliku remondi, tõi see kaasa ka maksu tõusu. Maja väärtus ju kasvas.
Seaduse järgi sai linn elanikke koormata veel mitmete maksudega, mida ka tehti. Nii sai linn elanikelt nõuda veel eraldi tulumaksu, kinnisvaraomanikelt heakorramaksu, maksustada kaubandust, linna ja linnast välja veetavaid kaupu, sadamas talvituvaid laevu, turge ja laatu, avalikult väljapandud reklaame, lõbustusasutusi. Huvitav fakt on see, et kahekümnendail Tallinna alla veel mitte kuulunud Nõmme sai kui avalik suvituskoht kehtestada vastava maksu - 100 marka 10-18aastaselt lapselt ja 200 marka täiskasvanud suvitajalt.
Tallinnas olid maksustatud veel ka paadid, autod, jalgrattad, hobused, koerad jm. Linna majaomanikud aga ei pidanud korras hoidma mitte ainult kõnniteed, vaid ka sõiduteed. Ei olnud linnaelaniku elu minevikuski kerge
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti