Kilukarbisiluett vene ärimeestelt pärit?

www.epl.ee 05.01.2011

Aavo Kokk, Andres Eilart

Aastal 1932 tegid eestlased esimese teadaoleva katse pressida end sisse Põhja-Atlandi heeringaärisse.

Soome salapiirituseäriga esimese miljoni teeninud eestlased saatsid teele viis laeva. Juhtlaeva Eestirand kapten rääkis Postimehele, et lisaks kalapüügi-varustusele võetakse kaasa ka püsse ja laskemoona vaenulikult meelestatud Norra ja Taani kalurite kohtamise puhuks. Kalastuskvoote tookord riikide vahel ei jagatud ja igaüks pidi ise oma koha välja võitlema. Kvoodid võeti laiemalt kasutusele alles 1970. aastatel.

Enne seda püüti avamerel kala nii palju kui jaksati ning sageli oli konfliktide lahendamiseks vaja püssid ligi hoida. Päris tööstuslikule kalastusele panid Eestis aga 19. sajandil aluse vene ettevõtjad. Nemad olid ka mõni aeg varem leiutanud kuulsa vürtsikilu retsepti.

Tallinna kilu Moskvasse

1884. aastal muutus Tallinna Patarei kasarmute piirkond tõeliseks kalatööstuse keskuseks. Nimelt tegid needsamad vene kalaärimehed olulise tootearenduse – võtsid kasutusele plekktopsi. Need erilises vürtsisegus ja soolas laagerdunud Tallinna kilu konservid rändasid peamiselt Moskvasse, Peterburi ja teistesse Vene suurlinnadesse.

Eesti muuseumides tolle aja kilukarpe ei ole. Kuid 1930-ndate teise poole topsikuid on küll. Need on ülimalt atraktiivsed ja selge müügisõnumiga – siin sees olev kaup on just see hea ja õige. Reklaamkiri näiteks Heinmanni firma pakendil ütleb, et nende kilu on kõige parem, Mikkeri tööstuse pakendil särab „Proovige ainult ükskord kilu ja otsustage headust”, E. Õuna kalafirma aga reklaamis end tekstiga „Sügisene püük. Kõrges headuses”. Sügisel püütud kilu oli rasvasem ja parema maitsega kui muul ajal püütud kala. Kuid võib arvata, kui suur tähtsus oli pakendil, ja 19. sajandil ei olnud asi palju teistmoodi kui täna – hea kujundusega konserv müüs paremini.

Maailma aegade kuulsaim konservitööstur ameeriklane Henry Heinz maadles konservide müügi probleemiga samal ajal, kui vene ärimehed panid Tallinnas kilusoolamise käima. Heinz ajas purki mädarõika ja proovis seda müüa mitte ainult oma kodulinnas Pittsburghis, vaid ka kaugemal. Kuid inimesed ei riskinud raha konservidele kulutada. Alles siis, kui Heinz võttis 1869. aastal kasutusele kallima läbipaistva klaaspurgi, hakkasid asjad muutuma. Inimesed tahtsid ju oma silmaga näha, mis on purgi sees. Heinz võttis seda ka edaspidi arvesse ja pööras pakendile alati väga suurt tähelepanu.

Kuid ega Heinz olnud selles vallas esimene. Pompei arheoloogilistel kaevamistel tuli välja maja, mis oli kuulunud Aulus Umbricius Scaurusele. Seda meest teati aga hästi juba enne – tegemist oli Rooma riigi ühe tuntuma töösturiga, kelle äri oli kääritatud kalakastme valmistamine ja müük. 28% Napoli piirkonnast leitud kalakastme nõudest on pärit Scauruse vabrikust, kuid neid on leitud ka Prantsusmaalt, Hispaaniast ja mujalt.

Scauruse konservide tekst mõjub ütlemata modernselt. Näiteks: „Scauruse parim makrellikaste. Otse Scauruse vabrikust.” Nii ei olnudki arheoloogid väga üllatunud, kui Scauruse maja seintel avastati freskod, mis kujutavad kalakastme kanne, millel on needsamad marketingiloosungid. Scaurus oli tõeline marketingiguru.

Maailmakunstis on konservikunstnikuna kuulsaim arvatavasti üks 20. sajandi mõjukamaid kunstnikke Andy Warhol, kes 1962. aastal tegi 32 siiditrükis taiest, millel on kujutatud Campbelli supivabriku kõik tollal tootmises olnud supid. Arvestades, et 80% sel ajal USA-s müüdud purgisuppidest olid Campbelli omad, kujutas Warhol midagi, mis oli tuttav kõikidele ameeriklastele. Campbell oli USA üks tuntumaid brände ja seega osa USA kultuurist (mida ka Warhol ise iga päev lõunaks olevat tarbinud). Samal aastal tegi Warhol ka maailma kõige olulisemate tööde hulka kuuluva „200 supipurki”.

Hästi toimis ilmselt ka Tallinna kilude uus pakend. 1885. aastal kasvas ekspordimaht 200 tonnilt 580 tonnini. Aasta hiljem eksporditi ainuüksi Tallinna sadama kaudu juba üle 910 tonni kilu. 19. sajandi lõpus toimetas Kalaranna piirkonnas koguni 25 kalatööstust, kus said tööd kuni 300 inimest.

Tuntuim Eesti motiiv

Säilinud vanematel kilukarpidel on kasutatud peamise kujundusmotiivina vaadet merelt Tallinna Kalarannale. Vähehaaval asendub see vaatega Tallinna vanalinnale ja lõpuks jääb alles Tallinna siluett – ilmselt maailmas tuntuim Eestiga seotud visuaalne motiiv. Või võime seda kunstiteoseks nimetada?

Tallinna linnamuuseumi kollektsioonis on mõned omaaegsed kilukarbid. Varaseimad 1930-ndate teisest poolest. Kuna osa firmade pakendikujundus oli sama, siis võib eeldada, et autor oli pärit kuulsast Linholmi plekitehasest, kus kõik need uhked topsid ja panged valmistati. 19. sajandi lõpus asutasid Herman Taube ja Paul Starr Tallinnas pisikese plekitoodete ja litograafia töökoja. Aja jooksul jõudis ettevõte paar korda omanikku ja nime vahetada, kuni 1931. aastal sai asutuse nimeks Norma, millega liideti 1940. aastal omakorda seesama Linholmi plekitööstus. Nii võib öelda, et kaudselt etendasid Tallinna kilukonservid rolli ka kuulsa turvavöömeistri Norma kujunemisloos.

1970-ndatel ehib Tallinna kalakombinaadi kilupakendit juba tarbegraafiku, ENSV Kaubandus-Tööstuspalati kunstniku Igor Roosaare loodud Tallinna siluett. Just tema on kujundanud näiteks ka legendaarse Kännu Kuke sildi. Roosaar lõpetas 1937. aastal Riigi Kunsttööstuskooli tsinkograafia erialal ja oli, muide, 1939–1941 Päevalehe tsinkograaf.

Kust sai aga inspiratsiooni too Linholmi tehase kunstik? Võib-olla vene ärimeestelt, kes 19. sajandil muutsid Kalarannas soolatud ja vürtsitatud Läänemere kilu brändiks, mida tunti hästi kogu Venemaal. Bränding on oluline olnud läbi aegade ja selle jaoks vajavad ärimehed ka andekaid kunstnikke. Kahjuks jäävad need kunstnikud sageli avalikkusele tundmatuks.

Andres Eilart ja Aavo Kokk kirjutavad Eesti ja maailma kunstiteoseid kasutades kuni suveni sarja majanduse toimimist selgitavaid lugusid. Järgmine lugu ilmub kahe nädala pärast.