Oskar Hoffmann looming ja elu

Kultuur ja Elu 1/2002 www.kultuur.elu.ee

Tekst: Anne Lõugas kunstiajaloolane, näituse kuraator

Fotol: Oskar Hoffmann aastal 1867.

Oskar Hoffmann sündis Tartus, õppis 1872–77 Düsseldorfi kunstiakadeemias ja avas seal oma ateljee. 1883 asus ta elama Peterburi, kus töötas suure menuga ja suri 1912 Peterburi lähedases Novaja Derevnjas. Mispärast oli ta loomingu põhisisuks eesti talupoeg ning kas ta kujutas ärkamisaegset eestlast tõetruult?

Baltisaksa kunstniku Oskar Hoffmanni looming on Eestis laialt tuntud. Talumeeste akvarell- ja õliportreed, kõrtsilaua ümber vaidlevad ja kaarte mängivad mehed, kõrge sügistaeva all liikuvad laadalised tuttavlikus, valge kõrtsihoonega maastikus – need pildid on juba kooliõpikutest nii omaseks saanud, et Hoffmanni on isegi kunstiajaloolaste poolt vahel ekslikult eestlaseks nimetatud. Eesti Kunstimuuseumis Rüütelkonna hoones toimuv näitus koondab kunstniku teoseid ja ühtlasi püüab kergitada saladuskatet Oskar Hoffmanni isikult.

Üldiselt on teada, et Oskar Hoffmann sündis Tartus 1851. aasta 24. jaanuaril (vkj), õppis 1872–77 Düsseldorfi kunstiakadeemias ja avas seejärel Düsseldorfis oma ateljee. 1883 asus ta elama Peterburi, kus töötas suure menuga ja suri 1912 Peterburi lähedases Novaja Derevnjas. Kas ja mispärast oli ta loomingu põhisisuks eesti talupoeg ning kas ta kujutas ärkamisaegset eestlast tõetruult?

Kes oli Oskar Hoffmann?

Sellele küsimusele annab vastuse äsja üllitatud kunstimuuseumi arhiivipublikatsioon, Ama Tõnissoni 1936. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud seminaritöö, milles on kasutatud paljusid otseseid allikaid – O. Hoffmanni õe Malwine Arnoldi, kunstniku nooruskaaslase pastor Willingeni jt suulisi teateid, dr H. Lohki poolt “lahkesti kasutamiseks lubatud O. H. isiklikkude paberite ja ülesvõtete kogu, millise dr Lohk on päästnud Venest kodumaale” jne. Samuti muretses noorele kunstiajaloolasele Leningradist materjale peakonsul A. Varma.
Selgub, et Oskar Hoffmann oli pärit põlisest saksa käsitööliste perekonnast. Tema vanaisa oli Mecklenburgi möldri poeg, kes noore pagarisellina sattus rännuaastatel Tartusse ja abiellus siin 1811 ühe pagarmeistri lesega. Hoffmanni isa, pagar, abiellus Tartus samuti pagarmeistri (Borcki) lese, oma noorusarmastuse, kindameister Frischmuthi tütre Emilie Auroraga. Näib, et just ema perekonnast päris kunstnik kultuurihuvi ja auahnuse. Nii Emilie Aurora isa kui vend olevat “õliga maalinud” ja ta ise ei puudunud üheltki näidendi ettekandelt ning kontsertõhtult Tartus, eriti ülikooli aulas. Pagariproua sõitis oma parimail päevil tihti koguni kaks korda aastas oma hobustega Peterburi, et osa võtta pealinna muusika- ja teatrielust. “Kuni vanemate eluaastateni tavatses Emilie Aurora veeta igal talvel ühe kuu Peterburis, seda ajal, mil veel ühtki raudteed ei ühendanud Tartut välisilmaga,” kirjutab Tõnisson.

Lapsepõlv

Kunstniku lapsepõlvekodu, mille moodustasid neli maja Emajõe ääres, paiknes Tartu kõige elavama ärikeskuse, turu kõrval, “kus ennelõunati võis näha maamehi kaugelt ja ligidalt, Peipsi ja Võrtsjärve kalureid ning lodjamehi, mitmekesisemaid talupojatüüpe, kui vaevalt kuskil mujal”. Külalisterohkes Hoffmannide majas toimus kaks korda aastas, 1. jaanuaril ja teisel lihavõttepühal suur ball, mis ületas tegelikult võõrustajate majanduslikke võimalusi. Rahvarohkes, elavas keskkonnas, ainsa pojana perekonnas kolme õe kõrval ilmselt tähelepanuga hellitatuna kasvas tulevane kunstnik, keda ta isa nägi äriettevõtte jätkajana. Ema suunamise, kaasasündinud kunstialase andekuse ja kiiresti muutuva ühiskondliku situatsiooniga, mis tsunftiprestiiþi mõttetuks muutis, on aga seletatav see, et Tartu pagari pojast sai Peterburi Keiserliku Kunstide Akadeemia vaba auliige (1884), kelle maalid, mis paljudel Euroopa mainekatel kunstinäitustel tähelepanu äratasid, olid pühendatud kodumaa ainestikule. Hoffmanni pillav ja boheemlik elulaad Esimese maailmasõja-eelses Peterburis, rahalised krahhid – kõik see leiab väga vähe vastukaja ta loomingus, mille peaosa on pühendatud Eesti maastikule ja selle juurde kuuluvale talurahvale.

Looming

Esimesed kunstikatsetused olid teismelisena maalitud koopiad õlitrükireproduktsioonidest. Paar aastat töötas Oskar Tartu foto- ja litograaf Karl Schulzi ateljees, omandades muuhulgas teadmised fotograafiast, mis tol ajajärgul olid maalijale peaaegu endastmõistetavad. Peagi esines ta juba Tartu Käsitööliste Seltsi näitustel maalidega ja 3. veebruaril 1872 immatrikuleeriti Düsseldorfi kunstiakadeemiasse. Pärast antiigiklassi pääses ta 1874 prof. Eduard von Gebhardti õpilaseks.
Ilmselt ongi prof Gebhardti teene, et Hoffmannist “Eestimaa Rembrandt” sai, kuigi inimestena nad lähedast kontakti ei saavutanud. Selleks olid käsitööliste keskkonnas kasvanud, juba noorena boheemlike kalduvustega Hoffmanni ja tõsireligioosse Järva-Jaani praosti poja, katoliiklikus Saksamaa piirkonnas luterliku maalikunsti reformijana kuulsa Gebhardti maailmavaated liialt erinevad. Ka Gebhardt maalis eesti talupoegi, ent ta ehitas nende ümber eranditult piiblisüþeelised kompositsioonid, tema monumentaalsuse taotlus ja fanatismiga piirnev hardus liitusid erakordsete töö- ja pedagoogivõimetega.
Ka Hoffmann omandas süstemaatilise töövõime, mis, baseerudes ta loomupärasele südamlikkusele ning kaasasündinud värvimeelele, avas tee suurele elutööle, millest Eestisse on jäänud vaid väike osake. Kummati jäid ajaloolised, usulised, mütoloogilised süþeed oma kõrgete ideaalidega Hoffmannile kättesaamatuiks. Seevastu maastiku- ja meremaalija oskused, millele teda suunas teine eestimaalasest Düsseldorfi professor Eugen Dücker, arenesid suurepäraselt välja. Võib-olla ongi see, et Oskar Hoffmanni looming nõnda rahvalähedane oli, eesti kultuuriloole suureks võiduks. Tema maalides sündis eesti ühiskonna läbilõige, alates kihelkonna kohtunikust kuni kerjuseni Tartu turul, ning eepiliselt väljendusrikkad maastikud.