www.valgamaalane.ee 22.01.2011
Foto: Arvo Meeks/Valgamaalane
Muinsuskaitse on paljude suus ilmselt viimastel aastakümnetel sõimusõna tähenduse omandanud. Paljud ettevõtlikud inimesed ei näe selle eest vastutavas ametkonnas mitte asjatundlikku koostööpartnerit, vaid tumedat jõudu, kes nende tegemisi igati takistada üritab.
Samas on neidki, kellel enda sõnul muinsuskaitsest pigem abi kui tüli olnud. Näiteks teostati üle-eelmisel aastal ulatuslik remont Palupera põhikoolis, mille puhul seoses mõisahoones paiknemisega samuti rangete muinsuskaitsenõuetega arvestada tuli. Tööde lõppedes kinnitas koolijuht Svetlana Variku, et koostöö muinsuskaitseameti Valgamaa vaneminspektori Mari-Liis Parisega oli suurepärane.
Ilmselt on hea tahtmise olemasolul alati võimalik asjad muinsuskaitsjatega selgeks rääkida ja saavutada mingigi kompromiss. Paraku kipub meie materiaalseid väärtusi esikohale seadval ajastul suhtumine ajaloolistesse väärtustesse olema pealiskaudne: kui just oma iluga ahhetama ei pane, vaevalt et oluline on.
Nii pole paljude silmis pealtnäha midagi erilist ka ööl vastu neljapäeva Valgas kokku kukkunud veskis. Küllalt leidub neidki, kelle meelest juhtunu üle pigem rõõmu kui kurbust tundma peaks. «Pole maja, pole probleemi!» võib ilmselt kokku võtta paljude suhtumise.
Mari-Liis Parisel on asjast siiski teine arvamine. Tema sõnul ähvardab Valgat oht jääda ilma olulisest maamärgist kahe riigi piiril, milleta kaoks oluline osa Valga ajaloost.
Omaette küsimus on, kuidas üldse sai võimalikuks, et ajalooline hoone nüüdseks sedavõrd kurvas seisus viibib. Ilmselt on tegu vägagi hoiatava näitega, mis juhtub, kui linn piisavalt hoolikalt ei kaalu, kellele väärt vara müüa. Taolisi hoiatavaid näiteid on paraku täis terve Valga kesklinn.
Ei saa sajaprotsendilise kindlusega väita, et muinsuskaitsjad oma töös kunagi vigu ei tee. Ent nendeta oleks meil tõsine oht saada suures osas oma ajaloost lahti juba lähemate aastakümnete vältel.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti