Sõrve turg

www.saartehaal.ee 05.01.2007

Autor: Urmas Kiil

Sõrve ja Saaremaa olid nii viikingite kui ka tolleaegsete kaubareisijate (relvastatud kaupmeeste jõukude, vana-germaani k hansa’de) jaoks tuttavad kohad juba aegade hämaruses. Muinasaja lõpus kujunesid paiksemad turu- ja sadamakohad. Väina jõe suudmes ühes liivi külas tekkinud turu ümber sündis Riia linn, sama protsess algas ka Põduste jõe suudmes Saaremaal.

Riiast Saaremaale seilati piki liivlaste randa, Kura kurk ületati Kolka nina juurest ja purjetati Sõrve randa pidi Suurde Katlasse. Ojamaalt tuldi üle Läänemere Kuramaa randa ja võeti siis kurss Sõrve peale. See oli ka Läänemere viimaste viikingite – kurelaste ja saarlaste – omavaheline ühendustee.

Sõrve oli saar, mida Saaremaast lahutas Salm ja Kuramaast Kura kurk ehk Irbe väin. Riia ja Ojamaa kaupmeeste reisisihiks Saaremaal sai Sõrve turg, sellenimeline kaubitsemiskoht seati sisse Väikse Katla põhjapoolses abajas. Kohavalik tulenes ilmselt turukoha logistilisest paiknemisest tagamaade suhtes ja sobivama sadama puudumisest Sõrve pool (väljaarvatud vast Henriku Liivimaa kroonikast tuntud Portus novus, mis võis Sõrves olla). Nimevalikul eelistati lihtsalt kõige tuttavamat kohanime – olgu siin võrdluseks kas või soomlaste Viro ja lätlaste Igaunija kasutamine kogu Eesti kohta.

Kuus aastat pärast saarlaste muistse vabadusvõitluse lõppu, 1233. aastal koostatud Saaremaa jagamise üriku kohaselt anti Sõrve ja Kaar-ma Riia linnale, samuti Sõrve-poolne osa Kihelkonnast (Pöide ja Muhu läksid ordule, Liivimaa piiskop Albert sai Valjala, Kihelkonna jagati kolmeks). Turukoht koos sadamaga sai Riia kaupmeeste omaks, kaubavahetus saarlastega arenes tõusujoones. Küllap oleks Saaremaal ka hansalinn välja kujunenud, kui vallutajad mitte omavahel tülli poleks pööranud ja ajaloo normaalset kulgu muutnud.

Noor Riia linn jäi ilma oma Saaremaa-valdustest, uue isanda sai ka Sõrve turg ja küla selle ümber. See uus kohalik võim oli Saare-Lääne piiskop, kes Liivimaa piiskopi maad kaasavaraks sai ja peagi ka Riia linna valdused endale haaras. XV sajandi lõpus alustas Riia oma maade tagasinõudmist Saare-Lääne piiskopilt Peter Wedbergilt, ent tagajärjeta. Viimane teadaolev sellealane katse tehti 1524. aastal.

Piiskopilinnus rajati Kure saarele muuhulgas võimunäitamise pärast – see oli Riialt jõuga ülevõetud turu- ja sadamakoht, pealegi olevat Kure saarel saarlaste sõjaline tugipunkt asunud. Ka taanlaste ajutine linnus, mille saarlased hävitasid, võis Kure saarel asuda ehk seesama sõjaline tugipunkt olla – taanlaste ja ojamaalaste huvi siin kaubitseda oli suur.

Jääb lisada, et sõjaliselt kindlustati ka teisi tolleaegseid kaubitsemiskohti.
Kindlustatud residentsi rajamise, viikingivaimu väljasuretamise ja jumalasõna levitamise kõrval tegeles piiskop innukalt kaubanduse endale allutamisega. Sadama kaudu eksporditi vilja ja imporditi soola, teiste kaupade osakaal oli väiksem. Piiskopi äri läks ülesmäge, Sõrve turu ja seda ümbritseva küla areng aga peatus – Saare maakond oli ainus, kus keskajal linna ei sündinud.

1558. aastal puhkes Liivi sõda, mida Saare-Lääne piiskop Johann Münchhausen osavalt ära kasutas ning oma Saaremaa ja Kuramaa valdused 30000 taalri (u 840 kg hõbeda) eest Taani kuningale müüs. Sõda vallandas põgenikevoolu, mille üheks sihtpunktiks oli muistne kaubitsemiskoht ja sadam Saaremaal. Siia tuli ka jõukaid kaupmehi, kelle eestvõttel hertsog Magnus 1563. aastal Kuressaarele nn Riia õiguse andis. Magdeburgi õigusel rajanev Riia õigus kujundas Eesti alal Tartu, Viljandi ja Pärnu linnaelu ning oli kuni 17. sajandini kehtiv ka Haapsalus. Tallinnas, Rakveres ja Narvas kehtis Lübecki õigus.

1578. aastal sõlmisid Kuressaare linn ja Saaremaa Rüütelkond lepingu, mis lõpetas piiskopliku kaubandusmonopoli ja andis linnakodanikele võimaluse kaubandusega tegelemiseks. Linn arenes ümber Sõrve turu, turupäev oli laupäev.

1625. aastal loodi muistsete traditsioonide ajel nn Ojamaa (taani k Gutlandi) Kaubakompanii omakapitaliga 3541 taalrit ja osteti esimene kaubalaev. Osanike hulgas oli aadlikke, ametnikke ja kaupmehi – kogu tolleaegse Saaremaa eliit. Soodsa investeeringu võimalus meelitas Kuressaarde raha ka teistest linnadest. Selleks oli mõjuv põhjus. Kaubakompanii laevad said tollivaba läbisõidu õiguse Taani väinadest, see andis Kuressaare kaupmeestele mandri ametivendadega võrreldes olulise eelise.

Mandri-Eesti sadamad kuulusid Rootsile nagu enamik Läänemere sadamaid kuni Ingerimaa pealinnani (Nyen, Peterburi eelkäija) välja. Rootsi võimud keelasid oma sadamatest vilja väljaveo; see sundis mandri kaupmehi vilja salaja Saaremaale vedama, et seda Euroopas (eeskätt Rotterdamis) maha müüa. Kaubakompanii rikastus kiiresti, koos sellega arenes linn. Linna tähtsaim tuluallikas oli sadam – pool tollimaksust (ladina k portorium) läks linnakassasse. Kujunes tänavatevõrk Kuressaarele omaste kolmnurksete väljakutega, mis toimisid turuplatsidena. Kasvas kaupmeeskond, sündisid käsitööliste tsunftid, asutati kool.

Muinasaegse sadama- ja turukoha olemasolu Kuressaare vanas linnasüdames tõendab ka tänapäevaste samakõrgusjoonte uurimine – Saaremaa kerkib ju paar millimeetrit aastas. Praegune 2-meetrine samakõrgusjoon moodustab mõnusa sopistuse ehk kena sadamakoha abaja kunagises põhjatipus ja jookseb endise masinaarvutusjaama hoonele üsnagi lähedale – seal võisidki randuda muinasaegsed hülgekütid, viikingid ja kaubareisijad.

Iga linn saab kuskilt alguse, seda aitavad uurida ka hilisemad kirjalikud allikad ning tänava- ja kohanimed. Rannaküla peatänav algas Sõrve turult ja viis külavanema hoovi. Esimeste kirjalike allikate järgi (aastast 1785) oli selle nimi Schulzenhofs Gasse, nüüd on see Suur-Põllu tänava algus + Vahtra tänava algus.

Küla keskuseks oli praeguse Aia ja Vahtra tänava ristmik, kus samakõrgusjoon ületab 4 meetri taseme. Just sealt leiame 17.– 18. sajandil tehtud kaartidelt ka külavanema (saksa k Schulze) talust väljakasvanud mõisa peahoone. Külavanema tänavale suubusid Hinter Gasse (Tagatänav, nüüd Suur-Põllu) ja Krumme Gässchen (Kõver tänavake), siin sündis ka Kuressaare esimene kolmnurkne väljak.

Abaja kaldapealse tänava teine ots viis Sõrve turult Kure saare poole, just sellel joonel kujunes esimene maismaaühendus piiskopilinnusega. Tänavanimeks pandi 1785. aastal Licent Gasse (Tolli tänav) seal asunud sadamakontori ja tollihoone järgi. Tolli tänava põhjapoolne ots aga viis Sõrve turult avarale väljakule, mida puudeplatsiks kutsuti. Selle väljaku samakõrgusjoon ulatub üle 5 meetri, seal võis inim-asustus olla vanem kui abaja kaldal.

Mõisahoovist lähtuv Schul-zenhofs Gasse sai pärast turu ületamist nime Schenck Gasse (Kõrtsmiku tänav) – Kuressaare esimene kõrts oli Sõrve turu ääres, Tolli ja praeguse Lasteaia tänava ristmikul.

Sõrve turult sadamasse viivale tänavale pandi nimeks Haafen Gasse (Sadama tänav, praeguse Suur-Sadama tänava algus + Väike-Sadama tänav), mis kujunes välja ajapikku mere taganemise ja sadama turust kaugenemise tagajärjel.