www.saartehaal.ee 15.12.2006
Autor: Urmas Kiil
Tänast päeva (15. detsembrit) 62 aastat tagasi võib Ruhnu ajaloos pidada oluliseks pöördpunktiks – sel päeval lahkusid saarelt Saksa okupatsiooniväed. Juba neli päeva hiljem (19. detsembril) saabusid saarele Nõukogude väed (muide, Ruhnu oli Eestimaa viimane osa, mille Punaarmee „vabastas”) ja algas hoopis uus ajastu. Järgnenud poole sajandi jooksul purustati peaaegu täielikult ruhnurootslaste omapärane tuhandeaastane kultuur, eluolu sel Liivi lahe väikesaarel – nagu kõikjal Eestis – sovetiseeriti.
Neile pöördelistele päevadele, kui üks võõrvõim asendus Ruhnus teisega, eelnesid sündmusterohked ja ärevad kuud, mil saarelt lahkus rootsikeelne elanikkond. Kuna aga Saksa okupatsioonivõimud nõudsid, et lahkujad leiaksid oma mahajäänud varale hooldajad, siis vahetus Ruhnu elanikkond. Alljärgnev materjal, mis neist otsustavatest sündmustest pajatab, on pärit Märt Kapsta kirjatööst „Ruhnu aastail 1944–1987”. See ilmus Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus 2003–2004.
Suured muudatused 1944. aastal
Kui idarinne hakkas Eestimaa poole nihkuma, haaras ruhnlasi seesama kartus ja mure oma tuleviku pärast, mis mandrieestlasi ja saarlasigi. Venelaste vastane propaganda oli väga tugev („Kes ette jääb, see piina näeb, kes ellu jääb, see Siberi läeb!”). Pikkade arupidamiste ja vaidluste järel otsustasid ruhnlased saare maha jätta ja sõja lõpu Rootsi Kuningriigis ära oodata.
Ometi ei jäänud saar ruhnurootslaste lahkumise järel tühjaks. Enne ärasõitu pidid ruhnlased Saksa okupatsioonivõimude nõudel otsima oma majapidamistesse hooldajad, kes kohustusid nende eest hoolitsema – olenevalt lepingust – kas teatud perioodi jooksul (näiteks viis aastat) või kuni rootslaste tagasitulekuni. Sobivaid inimesi leiti nii Saaremaalt kui Kihnust.
Endel Sutt (Ruhnu elanik aastail 1944–1952 ja 1953–1963 – toim.) meenutab: „Selline hooldajaks kutsumine tuli kihnlastele nagu taevane kingitus. Oli ju Kihnu sel ajal ülerahvastatud. Pealegi said mehed ühe sõjaväkke kutsumise teise otsa. Oma peaga jagati selleks ajaks juba kindlalt, kumb pool sõjas peale jääb. Usuti maid ja rahvaid näinud vanu laevamehi. Need olid kindlad, et võidab see, kelle poolel on Ameerika ja Inglismaa. Selles sõjaväkke minemise hirmus hoiti ennast võõraste pilkude alla sattumast, et ei teataks sind kodumaal olevaks. Ruhnule jõudes võis end jälle inimesena tunda, kuna saksameelse Omakaitse haarangud sinnamaale enam ei ulatunud.
4. augustil 1944 oli Ruhnus tuuletu pilvitu kuum kesksuvine päev, kui Holmaranna reidile jõudis kolmemastiline mootorpurjekas „Johan”. Takistusi ei tehtud lahkumisel kellelegi. Ka nõukogudeaegsele vallavanemale Johan Fagerlund Andersile mitte. Ja nii nad lahkusid.
Uued perenaised aitasid seda varanatukest, mida nad said kaasa võtta, rannale toimetada. Uued peremehed viisid lahkujad laevale. Enne loojangut hiivas „Johan” ankru, tegi ringi ümber saare ja lahkuva laeva vile jäi hingekellaks sellele ligemale tuhandeaastasele omapärase ja ainulaadse kultuuriga külakogukonnale.”
Rootsimaa abi rahvuskaaslastele
Ruhnlasi aitasid ärasõidu korraldamisel Rootsi riigisekretär ja Rootsi Punane Rist, samuti oli neile organiseeritud vastuvõtt Rootsis. Ruhnlaste lahkumine algas tegelikult juba 1943. a sügisel, kui nn haigetranspordiga lahkus aurikul „Odin” ligikaudu 75 inimest.
Vahetult enne lahkumist, 4. augusti ennelõunal peeti uues kirikus jumalateenistus ning kirik pühitseti välja. Saarele jäi vaid kaks põlisruhnlaste perekonda – Rooslaiud ja Normanid.
Endel Suti mälestustest: „1944. aasta suvel oli koosolek Ringsu kuuris. Nooremad mehed olid väge täis, et naised ja lapsed paneme laevale, ise tuleme paatidega järele. Enne tapame veel loomad ja paneme külale tule otsa…
Tookordsed vallajuhid lubasid organiseerida lisaks saarelt lahkumisele ka loomade probleemi, mida aga tookord ei tehtud. Peeter /Rooslaid/ läks seepeale trotsi täis ja loobus lahkumisest. Ta ei võtnud osa ühestki koosolekust, kus lahkumisplaane arutati. Ka oli ta ilmaasjade tunnetamises ja oma arukuselt selleaegsetest saare juhtivatest jõududest peajagu üle. Aleksander Norman pidas Peetriga nõu ja talitas samamoodi. Samas ei tahtnud teised ilma nendeta minna. Sadamast käidi veel eraldi kutsumas, laev ootas neid kolm tundi, kuid asjata. Rooslaiu pere oli valmis ennast ka metsa ära peitma, kui oleks tahetud väevõimuga viia.”
Taludele uued hooldajad
49 talu said endale uued hooldajad, kuid keegi ei arvanud, et minna tuli päriseks ja lõplikult. Nii näiteks Massi talu peremees Henrik Melin sõlmis lepingu Kihnust pärit Johannes Sutiga, kes tuli koos perega Ruhnule 29. juunil 1944. Lepingu järgi oli taluhoidja kohustatud valduse eest hoolt kandma kuni peremehe tagasitulekuni. Oli ka teistsuguseid lepinguid, millega hooldamiskohustus võeti vaid mõneks aastaks. Ei ole teada, kui palju oli rootslaste lahkumise ajal hooldajaid ja nende perekonnaliikmeid…
Lahkunud rootslaste endi arvates jäi neist maha umbes 200 lehma, 300 lammast, 150 hobust ning 300 kana. Nende hooldamine ja enese põllusaadustega varustamine oligi tõenäoliselt uusasukate esimeste aastate elusisu.
Olukord läks aga segasemaks juba kuu-poolteist pärast põliselanike lahkumist. Sellesse aega langes üle mere põgenemise kõrgpunkt. Nii mõnedki, kes olid tulnud põlisasukate asemele ja nendega taluhoolduslepinguid sõlminud, istusid paatidesse ja purjetasid varasematele põgenikele järele. Uued tulijad asusid nende asemele. Ka saamamehi juhtus sekka, kuid küla avalik arvamus, küla oma „valitsus”, oli jõudnud toimima hakata. Tänu Rooslaiule ja Normanile (olid ju nemad põlisruhnlased) suudeti kord majas hoida. Nende sõnadega arvestati, sest nad ju teadsid, milline pudulojus, põllutööriist või kalapüügivahend ühele või teisele talule kuulus. Suur abi oli ka Ruhnus veel kasutusel olnud peremärkidest.
Nõukogulaste tulek ja uus kord
Ruhnu oli viimane Eesti osa, mille Nõukogude väed 1944. a „vabastasid”, jõudes siia alles
19. detsembril (ehkki Saksa väed jätsid saare maha juba 15. detsembril). Nõukogude sõjaväelased korjasid ära kõik raadiovastuvõtjad ja relvad, samuti võeti vahi alla paadid. Päris nõukogude kord hakkas saarele jõudma alles järgmisel aastal, kuigi juba 1944. a moodustatud Ruhnu Valla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee ülesandeks oli „riikliku, majandusliku ja kultuurilise ülesehitustöö juhtimine Ruhnu saarel”…
Endiste omanikega sõlmitud lepingud kuulutati õigustühisteks, nende mahajäetud vara kuulutati peremeheta varaks. See aga tähendas, et inimestel tuli kogu majakraam, koduloomad, põllutöö- ja kalapüügivahendid riigilt 1947. aasta lõpuks välja osta.
Pauliine Rada (sündinud Poll, kes koos vanematega asus Ruhnu elama 1946. aastal) meenutab: „1947. a. tuli saarele rahanduse komisjon, kogu varandus kirjutati üles ja selle pidi välja maksma. Minu ema laenas raha, seda võlga maksis ta veel 1970. aastani.
Ruhnul oli palju hülgeid, majaka otsast paistsid ära, kisa kostis kaugele. Käidi hülgejahil, minu isa paatkond tappis ühe ööga 200 hüljest, suurem jagu sellest olid pojad. Need anti riiginormiks… Normid olid igaühel peal… Mõned ei saanud hakkama, eriti need, kel viinaviga küljes…
Inimeste vahel tekkisid lahkhelid, rahvas hakkas voolama. Oli inimesi, kes olid tulnud tõsiselt elama ja tööd tegema; oli ka neid, kes tulid teiste varandust jahtima. Need viimased kaua vastu ei pidanud… Siis aga tulid mandri pealt mehed, käisid talust tallu ja ütlesid, et kõik peavad kolhoosi minema…”
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti